Labajalavalss laeva peal. Eduard Bornhöhe

>

      LABAJALAVALSS LAEVA PEAL

      See oli ühel kenal lehekuu hommikul, kui mina «Kuldlõvi» võõrastemajaga, kus ma ööd olin olnud, jumalaga jätsin ning sadama poole sammusin. Mu nõu oli kord lustisõitu ette võtta ja ülemere-sõpradele külaliseks minna. Pilet taskus, astusin väikese aurulaeva peale mille nimi «Primus» oli ja millest, tema tähtsust teiste laevade hulgas tähele pannes, sedasama ütelda võis, mis õnnis Kolgi krahv oma teenrist Aadamast ütles: «Tõsi küll, ta nimi on Aadam, aga ta ei ole mitte esimene inimene.»

      Nõnda oli ka selle aurulaevaga lugu. Ehk ta nimi küll «Primus», see on eesti keeli «esimene» oli, siiski polnud ta oma suuruse, vormi ega toreduse poolest esimene või üks esimestest meie maakera meredel ujuvatest laevadest. Aga ta oli ometi kaunis hea kena väike laev.

      Niisuguse väikese laeva peal on kõiksugu reisijaid ühes kägaras koos, nagu seda reisilugude kirjutajad, maalijad, naljahambad ja inimesetundjad paremini soovida ei või. Ka siin oli reisijate hulk veel palju kirjum ja mitmekesisem, kui ta Noa laevas võis olla: hingeliste poolest sai siin kõige peenikesemast mehest kuni kõige harimatuma loomani näha ja siiski võis, kui istumist, astumist ja nuuskamist tähele paneme, kaunis hästi korda saada. Ka on säherduste sõiduriistade peal seisuste vaheseinte eest mõnesuguste platside seadmise läbi muretsetud: esimene ja t e i n e plats oma kajutitega. Esimese platsi peal võtavad aset kõik «suuremat sugu» rahvas või kes seda olla tahavad, teise platsi peal aga kõik need, kes mitte vähem ega rohkem olla ei taha, kui nad tõesti on.

      Ehk ma küll oma tähendatud reisipäeval ühe saatjasõbra pärast esimese platsi pileti olin võtnud, siiski käisin ka sagedasti teist platsi vaatamas. Sel hommikul oli tõesti väga kena reisijaid tähele panna. Katsume neid meelde tuletada, enne kui oma päris-juttu edasi kõneleme.

      Paneme esmalt esimest platsi tähele. Kolm reisijat, kes esimeses pingis pahemat kätt istuvad: mees, nõnda umbes viiskümmend aastat vana, pika musta kuue, pükste ja vestiga ning valge kaelarätikuga; ta lahke, õiglane nägu paistis mitte just uue, aga puhtasti harjatud torukübara alt välja, näis mõni õpetaja maalt olevat. Targasti ja lahkelt vaatas ta kõrval abikaasa ja umbes kaheksateistkümneaastane pika kasvuga neiu kenade sinisilmade, rõõsade palede, pruuni peaga, ilma valejuusteta, ruuduline villane kleit seljas – oli vist õpetaja ainus tütar, väga kena, armas ja priske neiu.

      Mis mulle seepeale silma puutus, oli pika kasvu, kõrgete jalgade, valvakate juuste, tuts- ja bakenparraga, sammassirgelt teisel pool laeva servas ikka eest tahapoole ja ümberpöördult jalutav noor mees, nõnda umbes alla kolmekümne aasta vana. Tal olid peenikesed riided seljas, vikssaapad jalas ja valged kindad käes ja kandis kõhu ees reisitaskut. Käes hoidis ta pikksilma, millega ta tihti kaugele vaatas. Ta näis mõni vene mõisnik või sellesarnane olevat, nagu ma tema kõrgest ninast ja uhkest kõnnist välja rehkendasin.

      Kes veel minu tähelepanemist tarvitas, oli üks noormees, kelle näost tarkust ja julgust lugeda võis. Ta mütsist ja kepiga vehklemisest arvata oli ta student ja pealegi üsna noor, nõndanimetatud «rebane»; siiski näis ta juba mõnes lahingus käinud olevat, sest hea suur arm käis põigiti üle näo. Pruunikas ninahabe pealmise moka peal oli aga alles kaunis sõre ja lühike, ehk teda student küll mitmekordse keerutamise läbi pahemalt ja paremalt poolt suu kõrvalt välja meelitada püüdis.