Pildid isamaa sündinud asjust. Jakob Hurt

terwe päewa otsa ja Lätlased, kui nad mõne neist haawanud ja surmanud oliwad, langesiwad wiimati ka ise. Kolmandamal päewal läksiwad kõige wahwemad sõawäest üle Pala jõe ja riisusiwad kõik se maakonna ära, kell Nurmekond nimi18, ja paniwad kõik külad põlema, surmasiwad mehi, wõtsiwad naesed, hobused ja lojuksed ära ja jõudsiwad Järwamaale. Ööse tuliwad nemad tagasi, pidasiwad mängu suure käraga ja kilpide pääle põrutamisega, paniwad tõisel päewal linna põlema, pöörasiwad tõist teed tagasi ja jõudsiwad, saaki ühte wiisi eneste keskes ära jagades, rõõmuga Liiwimaale. Ja kõigel Liiwimaal sündis suur katk ja inimesed hakkasiwad põdema ja surema ja suri suurem jagu inimesi, Toreidast alustades, kus paganate surnukehad matmata maas oliwad, kunni Metsapooleni ja nõndasamati Idumeast19 kunni Lätlasteni ja Wõnnurahwani, ja Dabrel ja Nunnus, kaks wanemat20, ja palju muid suriwad. Niisamati oli Sakalas ja Ugaunias suur suremine ja muis Eesti maakondades, ja palju, kes mõõga tera eest ära oliwad põgenud ja õnnetusest pääsnud, ei wõinud surma witsa eest pääseda. Aga Beweriini Lätlased läksiwad jälle Ugauniasse, wõtsiwad Eestlasi kinni, kes oma pisukese waraga jälle oma küladesse tõttasiwad, surmasiwad, mis meeste sugu oli, jätsiwad naesed elusse ja wõtsiwad neid kaasa ja wiisiwad palju saaki ära. Ja kui nemad koju poole käisiwad, tuliwad neile tee pääl tõised Lätlased wasta, kes ka jälle Ugauniasse läksiwad. Mis esimesed järele oliwad jätnud, seda wõtsiwad need; mis esimesed tähele ei pannud, tegiwad need hääks; kes tõiste käest oliwad pääsnud, saiwad nende käe läbi surma; maakondadesse ja küladesse, kuhu esimesed ei puutunud, tungisiwad need, ja kui nad palju riisunud ja wangi wõtnud oliwad, pöörasiwad nemad ümber. Ja kui need koju läksiwad, tuliwad neile jälle tõised Lätlased wasta, kes Ugaunia poole kõndisiwad, ja mis enne käijatelt mitte weel taieste tehtud ei olnud, seda tallitasiwad need kõigiti täieste ära. Sest kõik mehed, keda nad kätte saiwad, surmasiwad nemad ära, ei annud ka rikkaile ega wanematele armu, waid sundisiwad kõik mõõga teraga surma suhu. Niisamati kui tõisedki, laskis ka Russiinus kõik, keda ta kätte sai, mõned elusalt ära põletada, tõised tõist wiisi hirmsaste ära hukata, neile kättetasumiseks oma sõbrade eest. Aga ka need tuliwad alles tagasi oma linnadesse, siis tõusiwad jälle tõised Lätlased üles, arwu järele mitte palju, ja oli see juba neljas meeste hulk Beweriinist, käisiwad läbi metsade Sakala maakonda senna maakohta, mis Hallisteks nimetatakse, ja et nemad kõik oma majades leidsiwad, siis lõiwad nemad maha suured ja pisukesed ja surmasiwad neid palju, naesed ja hobused ja lojuksed wõtsiwad nemad ära ja jagasiwad neid eneste keskes ära kõige saagiga. Selle läbi ära hirmutatud saatsiwad Halliste rahwas ühtlasi tõiste Sakalastega saadikuid Riiga, andsiwad omad pojad käemehiks ja lubasiwad ühtlasi rahu pidada ja tõutasiwad päälegi ristimise sakramenti wasta wõtta. Ka Teodorik, piiskopi wend, piiskopi sulastega, ja Berthold Wõnnu linnast kogusiwad sõawäe kokku ja läksiwad, kui talw juba tulemas oli, Ugauniasse ja kui nemad kõik maa Lätlastelt ära rüüstatud ja Tartu linna tühjaks jäetud leidsiwad, enne Lätlastelt ka ära põletatud, siis läksiwad nemad üle selle jõe, mis Wete emaks21 nimetatakse, ja kui nemad küladesse tungisiwad ja wähe inimesi leidsiwad, läksiwad nemad edasi metsadesse, kus kõige paksemas rägastikus paganad ühe puust warjupaiga teinud ja kõigilt poolt suured puud maha rajunud oliwad, et sääl, kui sõawägi tuleks, ennast ja oma wara alale hoida. Kui ristirahwa sõawägi ligi tuli, astusiwad nemad julgeste wälja, paniwad wäga kaua wasta, sest et tee nende juure raske oli, aga wiimati, kui nemad hulgale enam wasta seista ei jõudnud, pöörasiwad nemad selja ja otsisiwad kõige paksemad metsad üles. Aga tõised kihutasiwad põgenejaid taga, wõtsiwad mõned kinni, lõiwad neid maha, wedasiwad naesed sa lapsed wangi, ajasiwad lojuksed ja hobused ära ja riisusiwad palju wara. Sest kõigest sestsinatsest maakonnast oliwad inimesed senna põgenenud ja oli neil kõik oma wara kaasas. Kui nad kõik saagi eneste keskes ära oliwad jaganud, pöörasiwad nemad wangidega Liiwimaale tagasi.”

      Nii oli aastal 1211Jõulupüha kätte jõudnud ja Sakslaste sõawägi läks Riiga tagasi püha pidama ja puhkama. Uuelaastal hakati uut sõda.

      Sedawiisi sõditi weel mitu aastat suure wihaga edasi, kunni wiimne jõud igal pool Eesti rajadel kustus ja surma rahu werega joodetud maad kattis.

2. Mis Eestlaste naabrid sell ajal tegiwad

      Enne kui Eestlaste suure sõa lõpetusest lubamist mööda räägime, peame siin weel lühidelt mälestama, mis Eestlaste naabrid sell ajal tegiwad, kas werist waenu päält waatasiwad wõi ise ka osameheks astusiwad.

      1

      Et wanal ajal naesterahwa ehted osast ühtlasi rahad oliwad, tunnistawad weel meie wanaemade sangrublad ja tõised kaelarahad, et need kül wistist kõik nooremad on, kui Eestlaste pagana aeg, kellest siin räägime.

      2

      Doomiks hüütakse suuri kirikuid ja doomiherradeks nimetati wanal ajal kõik preestrid, kes niisuguse doomi kiriku juures elasiwad ja sääl Jummala ja kiriku teenistust tallitasiwad. Doomiherrad oliwad piiskopi kõige ligimad nõuandjad ja abimehed.

      3

      Berthold oli mõõga rüütel.

      4

      Russiinus oli Lätlaste wanem ja Eestlaste iseäranis wihane waenlane. Tema linn oli Astijärwe ja Ümera jõe ligi, Sotekle nimi.

      5

      Tormi katuksed oliwad puust wärgid, mitmekorralised; nende kaitsmise all kaewasiwad linna piirajad walli alust, tõised ronisiwad jälle pääle, et säält sõdida.

      6

      Eilard Doolnast on muidu tundmata; oli wistist mõõga wend.

      7

      Piiskop Albert purjetas, nõnda kui ju ülewal sai üteldud, igasügise Saksamaale, et uusi ristisõitjaid ja mõnesugusid tarwitusi kaasa tuua, ja tuli kewade tagasi Riiga.

      8

      Kaupo oli wägew Liiwlaste wanem Koiwa jõe kaldal, laskis ennast pea ristida ja sai ja jäi surmani ustawaks Sakslaste sõbraks ja abimeheks.

      9

      Ümera jõgi, nüüd Sede nimi, jookseb hommiku, poolt tulles Asti. järwe, mis nüüd Burtnekiks nimetatakse ja Lätimaal Wolmari maakonnas taga Ruhja leida on.

      10

      Lambito ja Meeme oliwad waprad Eestlaste wanemad Sakalas. Iseäranis wahwa ja tuline oli Lambito ehk Lembit, kuda teda ka nimetatakse, ja tema waprad teud elasiwad weel kaua Eestirahwa mälestuses, nii et meie ajani weel mõni rahwalaul on ulatanud, mis tema nime nimetab. Ta suri sõas aastal 1217 ja nimelt sessamas tapeluses, kus ka kuulus Liiwlane Kaupo surma leidis.

      11

      Metsapoole

18

Pala jõgi on meieaegne Põltsamaa jõgi ja Nurmekond nüüdne Pilistwere ja Põltsamaa kihelkond Järwamaa piiril.

19

Idumea oli Liiwlaste maakond, Metsapoolest lõuna pool, Saletsa jõe ja Koiwa wahel. Saletsa jõgi jookseb Astijärwest wälja ja Riia meresse.

20

Dabrel ja Nunnus oliwad mõlemad Liiwlaste wanemad Toreida maakonnas.

21

Jõgi, mis Läti Hindrik siin „Wctc emaks” nimetab, on meie tuttaw Ema jõgi.