Minu vangipõlv Ellis Islandil. Eduard Vilde

hundilgi isu ära. Teie võite aga süüa saada ka raha eest; siis antakse teile natuke paremat, aga hind on soolane.”

      Olime astunud vahekotta, millesse voolas paljudest ustest rüsinal jamavaid inimesi, nende seas naisterahvaid ja lapsi igas vanuses, ka emasid rinnalastega. Et ka meie „salongis” oli korteris pisemaid ja suuremaid alaealisi, kuid ainult poisikesi, seda olin juba tähele pannud.

      „Sellest kitsast koridorist,” seletas minu kaaslane, „on pool meesterahvastel, pool naisterahvastel jalutamiseks tarvitada, kumbki osa umbes 25 lühikest sammu pikk. Kuid jalutamisest ei ole jalutajate suure hulga pärast juttugi, see on ainult hädine trügimine ja üksteise vahelt läbipugemine. Koridori suu ees istub alati vaht ning naisterahvastest lahutab meid nende ja meie vahel istuv naisvalvaja.”

      „Kas meid siis iga päev värske õhu kätte ei lasta?”

      „Jumal hoidku, ega see Vene vangikoda ole! Väga harva pääseme tunniks või paariks hoone katusele, nimelt täiesti selge ilmaga.”

      Et see õige oli, seda sain edaspidi ise näha: Kahe esimese nädala jooksul olin ainult ühe korra katusel käinud, ehk küll ilmadel viga ei olnud; hiljem hakkasid need korrad sagenema, vahest rohkenevate haiguste mõjul, sest ruumisid täitev õhk oli väljakannatamatu.

      Mitme pika vahekoja kaudu ringi jõudsime ilmatu suurde söögisaali, mis seinast seina pikki võõpamata ja katmata laudu ning lihtsaid talgupinke täis oli reatud. Ainult ühe laua ots esimeses reas – siin sõid, nagu varsti nägin, maksvad võõrad – valendas lõuendkattest. Suure plärina ja plaginaga pilluti ühes saaliosas hallikirjuid emailitud söögiriistu, kausse ja taldrikuid, laudadele, kuna see töö teises osas, kuhu meie kogunesime, juba valmis oli; nägime ainult veel oma isu kahanduseks, kuidas kaunis räpased noormehed auravat ja mitte väga armsalt lõhnavat toidusodi suurtest plekktoobritest kaussidesse ja taldrikuile potsisid – nagu praaka või rokka loomakünadesse. Seejuures tallasid nad jaluli istepinkidel ringi ja vedasid neid mööda ka oma toobreid edasi.

      „Kas see on siis söök ja söögikoht teise laevaklassi reisijatele?” küsisin saksilaselt.

      „Siin on esimene, teine ja kolmas klass demokraatlikult ühele järjele seatud,” sain vastuseks. „Vahe seisab ainult selles, et kaks ülemist klassi käivad teisel ajal söömas kui kolmas. Kui aga raha eest sööte, siis saate tellitud toitusid nii kaua oodata, et teie söögiaeg lõpul kolmanda klassi omaga kokku langeb.”

      „Kas ka pogriruumid on „klassivahedeta“?”

      „Ei. Siin on vahe selles, et kolmandas klassis tuleb suurema ruumi peale vähem, ühendatud esimeses ja teises klassis aga väiksema ruumi peale rohkem inimesi. Ses suhtes on Ellise saare ülemus pahemal pool rahvameelsust. Oodake õhtu ära, külamees, ja te näete imet!”

4

      Reporteri-uudishimu sundis mind esmalt maksuta lõunalauas istet võtma. Ma jäin sinna aga ainult paariks minutiks. Juba leeme ja liha limane, sodine nägu pitsitasid kurgu kinni. Maitsen siit, maitsen sealt, nämmitsen natuke kinniste silmadega – ei midagi! Mis ei libise, see ei libise! Ja sellisel toidul peavad inimesed nädalate ja kuude kaupa elama! Laevaseltside armuleib? Mis armuleib! Need rahvusvaheliseks trustiks ühinenud laevaseltsid pruulivad väljarändajatest iga aasta nuumatud dividendid välja, nad on sõiduhinnad viimasel aastakümnel ühiselt tohutu kõrgeks kruvinud ja nad ajavad oma äri põhimõtte järgi, mida nimetataks avalikuks pettuseks, kui kapitalistlikus ärimaailmas oleks sõna „pettus” tuttav. Üheski laevaagentuuris, kust sa endale kalli raha eest sõidupileti ostad, ei ilmutata sulle poole sõnagagi, et Ameerika sadamates lõksud välja on pandud, kuhu sa imekergesti sisse võid sattuda, et Ühendriikide sisserändamisseadused on täis haake ja konkse, mille abil ülearuseks peetavad juurdetulijad ilma mingi tõsise põhjuseta tuldud teed tagasi võidakse saata. Ainult sinu tervis vaadatakse agentuuris ja laeval pealiskaudselt üle, aga kui sa sellest enesele lootuse ammutad, et Ameerika tohter sinu ka terve leiab olevat, siis võid kindlasti eksida. Ta tarvitseb su ihult mõne muhukese või vistrikukese leida, ta otsib su keha küljest mõne iludusvea üles ja sa lähed armutult tagasi, kui sa ametnikkudele vahest muidu ei meeldi, nimelt priske noorusega ja atleetliku tugevusega. Sa lähed mittemeeldimise puhul juba sel nii ligidal seisval juhul tagasi, et sul Ameerikas varaliselt heal järjel olevat sugulast või sõpra ei ole, kes sulle tööd ning tarbe korral ainelist abi võiks anda ja kes sisserändamisjaama sulle järele tuleks. Oma tõotusi peab see toetaja kohtu ees pealegi vandega kinnitama. Ameerika sisserändamismäärused on sari, millest läbi pudenevad need, kellel siinsele produtseerivale kapitalile küllalt tüsedat tööjõudu pole müüa pakkuda või kelle tööjõu kohta vahest karta on, et see Ameerika kurnavaile töömeetoditele küllalt ei vasta. See sari peaks aga väljarändajale, kes oma senise elamise-olemise mahajätmisega ja ühest maailmajaost teise kolimisega raske varalise riisiko enda peale võtab, põhjalikult tuttav olema. Iga laevaagentuur peaks, enne kui ta tahtjale sõidutähe müüb, need määrused trükitult viimasele ette panema, kirjaoskamatuile neid aga suusõnal teadustama. Seda laevasõiduliinidelt nõuda oleks valitsuste kohus. Aga valitsused kaitsevad „isamaalise rahvamajanduse” tulul laevaseltse, mitte rahvast, kelle kopikatega need seltsid õitsvat äri ajavad. Nagu mulle üks teadja Ellis Islandil hiljem ette arvas, sööb kolmandas klassis reisiv väljarändaja teekonna vältel kõige rohkem 6 dollari eest toitu ära, tagasisaatmise puhul siis teist korda 6 dollari eest; need 12 dollarit sõiduhinnast, 38 dollarist, maha arvata, jääb ühingule 26 dollarit järele, millega on sõiduhind ikka veel nii hiilgavalt makstud, et selts tagasisaadetutegi pealt veel kasu saab. Sest neid, kes kontrolljaamas pikemat aega laevaliinide sandileiba peavad sööma, on sisselastavate või ruttu tagasisaadetavate väljarändajate kohta, kellede pealt ühing täie või poole tulu saab, ju võrdlemisi vähe.