Tooma tohter. Eduard Vilde

ainult põhjendamata kartus!

      Igatahes – ettevaatlikult, kavalasti! – Toomas pööras padjal puhkava pea kulmude alt piiluvate silmadega pikkamisi paremale poole. Sängis, mis seisis sammu kolm tema omast eemal, pikutas halli vaiba all karvane mees, kelle pikk must habe nagu lehttubaka viht teki veerele oli pandud. Kitsa valkja vöödi seest, mis jäi habeme ja otsmiku peale langenud juuste vahele, vaatasid kaks naeruläikega silma Toomale vastu ning punakast august habemes kostis korraga lahkesti:

      «Tere ka, külanoormees!»

      «Tere, tere,» vastas Toomas rõõmsalt tuksataval südamel, sest võõra eesti keel ja sõbralik toon puhusid talle koduselt vastu.

      «Noh, kuidas tervis on?»

      Ahaa, mõtles Toomas, nüüd vaja targu kosta! – «Ei ole väga viga, aga kuis käib siis teie käsi?»

      «Käsi käib hästi, aga näe jalg ei käi enam!» krussitas muhelus musta habet.

      «Noh, eks ta parane ka –»

      «Mis ta, vennike, paraneb – poleg i teist enam!»

      Ja habemik lõi vaiba ääre üles ja näitas Toomale valgete sidemete sisse mähitud jämedat pikergust tompu, mis tal pahema jala asemel ulatus ülemise keha küljest parema jala põlveni.

      «Või maha võeti teine!»

      «Maha neh! Põlvest saadik maha –».

      Toomal ei olnud aega imeks panna, kuidas inimene, kel jalg maha võetud, ise veel nii heas tujus võis olla. Ta tundis sündsat rada selguse poole oma jalgade all ja ihkas õhinaga seda mööda edasi jõuda. Seni oli kõik ootamatult hästi läinud – iga koputus hea õnne peale käis tõele pihta.

      «Kas siis tohter muidu ka parandada ei saand?» küsis ta.

      «Põletik lõi sisse – mine veel paranda! Oli ka nii ära muritud, et aina narmendas – luu mitmest kohast väljas …»

      «Kuidas see õnnetus teile siis juhtus?»

      «Jäin vankri alla. Kaks ratast jalast üle. Ränk koorem peal. Mis võis seal inimese ihust järele jääda!»

      «Kustpoolt mehi olete?»

      Jalutu mees nimetas valda, mis oli Tooma kodukohast kaunis kõrval.

      «Noh, eks siis otsind aegsasti arstiabi, enne kui pahaks läheb?»

      «Jah, vennike, kust sa otsid! Maal meie ligidal tohtrit põle – linn veel kaugemal – kas või sure! Alles kui viimane häda käes, lasksin enese vankrile tõsta ja siia vedada.»

      Pagana mees! mõtles Toomas. Miks ta nüüd ära ei öelnud, kuhu ta enese laskis vedada! T. kiriku juures elab tohter, P. alevis elab tohter ja linnas on arste ja haiglaid nii palju! Mida Toomas aknast nägi, see ei seletanud, kas tuba, milles neid põetati, oli maal või linnas. Ruutude taga kõikusid raagus puude mustjad oksad sügisese tuule käes – see oli kõik, mis silma puutus, ja puud kasvavad nii linna- kui maamajade aias.

      «Kui palju on teilt siis linna maad?» päris ta.

      «Kolmkümmend versta tuleb ära.»

      «Ja T. kiriku juurde?»

      «Kakskümmend kolm, aga sant tee.»

      Ahaa, – lendas Tooma kärmesti töötavast peast läbi, – siis oleme P-s, sest see asetseb kauguselt mõlema vahel ja hea maantee ääres …

      «Kui kaua te siin P-s siis juba olete?»

      Ai, see oli väärsamm!

      «P-s?» küsis musthabe. «Ega’s me P-s ei ole!»

      «Linnas, tahtsin öelda!»

      «Saab juba kuu aega. Ootan oma eite täna-homme linna tulevat.»

      Linnas siis! mõtles Toomas. Ja nähtavasti mitte mõnes sõjaväe hospidalis, sest kuis oleks see talumees niisugusesse saanud! Aga mis põetamispaik see on? Toomas oli kord käinud linna avalikus haigemajas üht oma valla haiget poissi vaatamas; ruum, kus Jaan siis oli viibinud, oli mitu korda suurem kui see, kaks pikka rida sänge haigetega sees. Siin aga – ta pööras pea ka vasakule poole – ainult neli voodit. Toomas riivas seejuures oma teist naabrit tunnistava pilguga.