Näljamängud. Suzanne Collins

mitte Madge'i perekonnas, on raske olla sõbralik nendega, kes tessera'te eest nime mängu panema ei pea.

      Gale teab, et ei ole õiglane oma viha Madge'i peale välja valada. On päevi, mil ma kuulan, kuidas ta sügavas metsas kirub, et tessera'd on välja mõeldud selleks, et külvata meie ringkonnas veel rohkem masendust. Vahend vihkamise õhutamiseks Serva nälgivate töötajate ja nende vahel, kes võivad üldiselt oma õhtusöögis kindlad olla, ning vastasleeride igavese vastastikuse usaldamatuse kindlustamiseks. "Kapitooliumile on kasulik, et meie vahel on lõhe," võib ta aeg-ajalt lausuda, kui peale minu pole teisi kõrvu kuulmas. Kui täna ometi ei oleks seda lõikuspäeva. Kui kuldse nõelaga ja tessera'teta tüdruk ei oleks ometi öelnud seda, mida ta ise pidas ilmselt süütuks märkuseks.

      Kõnnime edasi ja ma heidan pilgu Gale'ile, kelle kivistunud näo varjus keeb endiselt raev. Minu meelest on tema raevuhood mõttetud, kuigi ma seda kunagi ei ütle. Mitte et ma temaga ei nõustuks. Nõustun küll. Aga mis kasu on keset metsa Kapitooliumi peale karjumisest? See ei muuda midagi. See ei tee elu õiglasemaks. Ei täida kõhtu. Hirmutab hoopis läheduses oleva jahisaagi minema. Aga ma lasen tal karjuda. Parem tehku seda metsas kui inimeste keskel.

      Jagame Gale'iga oma röövsaagi. Kumbki saab kaks kala, paar pätsi head leiba, juurikaid, liitri jagu maasikaid, soola, parafiini ja natuke raha.

      "Väljakul näeme," ütlen mina.

      "Pane midagi ilusat selga," vastab Gale mornilt.

      Kodus on ema ja õde minekuvalmis. Emal on seljas ilus apteegipäevadest pärinev kleit. Prim kannab minu esimest lõikuspäeva kostüümi: seelikut ja rüüsidega pluusi. Pluus on talle natuke suur, aga ema sättis seda nõeltega pisut parajamaks. Ometi ei taha pluusisaba kuidagi seeliku sees püsida.

      Mind ootab soe vann. Küürin metsas kogunenud mustuse ja higi maha ning pesen isegi pead. Minu üllatuseks on ema pannud mulle valmis ühe oma kaunitest kleitidest. Pehme sinine riie ja samas toonis kingad.

      "Oled sa kindel?" pärin emalt. Püüan õppida tema abipakkumisi mitte tagasi lükkama. Mõnda aega olin nii vihane, et ei lasknud tal enda eest midagi teha. Ja praegune kingitus on väga eriline. Minevikust pärit riided on talle väga kallid.

      "Muidugi. Paneme su juuksed ka kinni," vastab ema. Lasen tal juuksed rätikuga ära kuivatada ja nendesse patsi punuda. Vaevu tunnen end seina najale toetuvast mõranenud peeglist ära.

      "Sa oled nii ilus," sosistab Prim.

      "Ja üldse mitte enda moodi," vastan talle. Kallistan Primi, sest tean, kui kohutavad järgmised tunnid tema jaoks on. Primi esimene lõikuspäev. Ta on nii kaitstud, kui üldse olla saab, sest tema nimi on loosirattas vaid ühel korral. Tessera't ma tal välja võtta ei luba. Aga ta on minu pärast mures. Kardab, et võib juhtuda kõige hullem.

      Kaitsen Primi igal võimalikul moel, aga lõikuse vastu olen võimetu. Ängistus, mida tunnen iga kord, kui Primil on valus, üha paisub mu rinnas ja ähvardab iga hetk peegelduda minu näol. Märkan, et tal on pluus jälle seelikust välja tulnud, ja sunnin end rahulikuks. "Torka saba peitu, pisike pardike," sõnan talle ja pistan pluusi tagasi seelikusse.

      Prim itsitab ja teeb tasakesi "prääks".

      "Ise oled prääks," vastan talle kerge naeruga. Sellisega, mida ainult Prim suudab esile kutsuda. "Lähme sööma," ütlen ja annan talle pealaele väikese musi.

      Kala ja juurikad podisevad juba haudepotis, aga sellest tuleb õhtusöök. Otsustame ka maasikad ja pagarileiva jätta õhtuseks söömaajaks, et sellele pidulikkust lisada. Praegu aga joome Primi kitse Lady piima ja sööme tessera teraviljast küpsetatud leivakannikat, kuigi kellelgi ei ole erilist isu.

      Kell üks asume väljaku poole teele. Osavõtt on kohustuslik, kui sa just surmasuus ei ole. Täna õhtul tulevad ametnikud seda kontrollima. Kui valetad, lähed vangi.

      Tegelikult on väga kahju, et lõikust korraldatakse väljakul – ühes vähestest kohtadest 12. ringkonnas, mis võiks olla meeldiv. Ümber väljaku asuvad väikesed poed ja turupäevadel, eriti ilusa ilmaga, tekitab see paik tõelise pühadetunde. Aga täna valitseb siin hoonetel rippuvatele eredavärvilistele loosungitele vaatamata sünge meeleolu. Kanakullidena katustel varitsevad kaameramehed süvendavad seda tunnet veelgi.

      Inimesi tuleb vaikselt juurde ja kõik panevad ennast kirja. Lõikuspäev annab Kapitooliumile hea võimaluse elanike üle arvet pidada. Kaheteist- kuni kaheksateistaastased aetakse nööridega eraldatud ja vanuse järgi märgistatud aladele, vanemad kõige ees, nooremad nagu Prim tagapool. Pereliikmed kogunevad piiratud alade ümber ja hoiavad üksteisel kõvasti kätest kinni. On ka neid, kellel ühegi kalli inimese elu kaalul ei ole või kes lihtsalt enam ei hooli.

      Nemad lipsavad pealtvaatajate hulka ja sõlmivad kihlvedusid nende kahe lapse nime peale, mis loosirattast välja tõmmatakse. Veetakse kihla, kui vanad lapsed on, kas nad pärinevad Servalt või kaupmeeste hulgast, kas nad murduvad ja hakkavad nutma. Enamik inimesi ei taha väljapressijatega mingit tegemist teha, aga ettevaatust, ettevaatust. Samad inimesed kipuvad olema ka informaatorid ja kes meist ei oleks seadust rikkunud? Mind võidaks iga päev küttimise eest maha lasta, aga võimulolijate hea isu kaitseb mind. Kõik seda öelda ei saa.

      Igatahes oleme Gale'iga ühte meelt, et kui peaksime valima nälga suremise ja kuuli pähesaamise vahel, oleks kuul sada korda kiirem.

      Inimesi tuleb juurde ja olemine muutub järjest kitsamaks, lausa klaustrofoobiat tekitavaks. Väljak on üsna suur, aga 12. ringkonna ligi kaheksatuhandelise elanikkonna jaoks mitte piisavalt. Hilinejad juhatatakse kõrvaltänavatele, kus nad saavad toimuvat jälgida suurtelt ekraanidelt, sest riik kannab üritust otse üle.

      Minu ümber seisab kamp kuueteistaastaseid Servalt. Noogutame üksteisele napilt ja suuname pilgud kohtuhoone ette rajatud ajutisele lavale. Laval on kolm tooli, poodium ja kaks suurt klaaskuuli: üks poiste ja teine tüdrukute nimede jaoks. Vaatan üksisilmi tüdrukute nimesilte. Kahekümnele neist on hoolika käekirjaga kirjutatud "Katniss Everdeen".

      Kahel toolil istuvad linnapea Undersee – Madge'i isa, pikk kiilaneva pealaega mees – ja Effie Trinket, 12. ringkonna saatja, hirmuäratava valge irve, roosakate juuste ja erkrohelise kostüümiga naine otse Kapitooliumist. Nad sosistavad midagi teineteisele ja vaatavad kolmanda, tühja tooli poole.

      Kui kell lööb kaks, astub linnapea poodiumile ja hakkab lugema. Igal aastal üks ja sama. Ta räägib Panemi ajaloost – riigist, mis tõusis tuhast kohale, kus kunagi asus Põhja-Ameerikaks kutsutud maa. Linnapea nimetab kõik katastroofid, põuad, tormid ja tulekahjud, jutustab üle kallaste tõusnud merest, mis mattis palju maad enda alla, ja jõhkrast sõjast, mille üleelamiseks ei olnud toitugi. Kõige selle tulemuseks ongi Panem ja särav Kapitoolium, mida ümbritsevad kolmteist ringkonda – riik, mis tõi oma elanikele rahu ja õitsengu. Seejärel saabusid Mustad Päevad – ringkondade ülestõus Kapitooliumi vastu. Kaksteist said lüüa, kolmeteistkümnes hävitati. Riigireetmise lepingus sätestati uued, rahu garanteerivad seadused ning et Mustad Päevad mitte kunagi ei korduks, tõi leping meile igaaastaseks meeldetuletuseks kaasa Näljamängud.

      Näljamängude reeglid on lihtsad. Karistuseks ülestõusu eest peavad kõik kaksteist ringkonda saatma mängudele ühe poisi ja ühe tüdruku. Osalejaid nimetatakse tribuutideks. Kakskümmend neli tribuuti vangistatakse tohutu suurele väliareenile, mis võib olla milline tahes, kõrvetavast kõrbest külmunud kõnnumaani välja. Mitmenädalase perioodi jooksul peavad osalejad võitlust elu ja surma peale. Viimane ellujäänud tribuut on võitja.

      Kapitoolium võtab meie ringkondade lapsed, sunnib nad üksteist tapma ja kõiki teisi pealt vaatama – see on nende viis tuletada meile meelde, kui suur meelevald neil meie üle on ja kui väike oleks meie võimalus võita järgmine ülestõus. Mis sõnu nad ka ei kasutaks, sõnum on selge: "Vaadake, kuidas me võtame teie lapsed ja ohverdame nad ja teie ei saa midagi teha. Kui tõstate kas või väikese sõrme, tapame viimase kui ühe teie hulgast. Täpselt nagu 13. ringkonnas."

      Et muuta mängud meie jaoks võrdselt alandavaks ja piinarikkaks, nõuab Kapitoolium, et suhtuksime nendesse kui pidustustesse, spordivõistlustesse, kus kõik ringkonnad omavahel mõõtu võtavad. Viimane ellujäänud tribuut saab