Lahvatab leek. Suzanne Collins

Kus ka 11. ringkonna jõukam rahvas ei elaks, siin see igatahes pole.

      Meie avalik esinemine leiab aset väljas laval, mida Effie nimetab verandaks. See on kiviplaatidega sillutatud alus treppide ja kohtuhoone välisukse vahel ning seda varjab sammastele toetuv katus. Mind ja Peetat tutvustatakse rahvale, linnapea peab meie auks kõne ja meie vastame tänusõnadega, mille Kapitoolium on meile kirjalikult ette andnud. Kui võitjal oli surnud tribuutide seas mõni eriline liitlane, peetakse heaks tavaks ka mõne isikliku kommentaari lisamist. Peaksin tegelikult midagi Rue ja ka Threshi kohta ütlema, aga iga kord, kui üritasin kodus midagi kirja panna, lõpetasin tühja paberilehega. Mul on neist raske rääkida, ilma et muutuksin emotsionaalseks. Õnneks on Peetal midagi välja mõeldud ja väikeste muudatustega võib see arvesse minna meie mõlema eest. Tseremoonia lõpus kingitakse meile mingi mälestustahvel ja seejärel saame varjuda kohtuhoonesse, kus serveeritakse pidulik lõuna.

      Samal ajal kui rong jõuab 11. ringkonna jaama, lisab Cinna mu välimusele viimast lihvi, vahetab oranži juuksepaela metalse kuldse vastu ja kinnitab kleidi külge pilapasknääri nõela, mida kandsin ka areenil. Perroonil ei tervita meid vastuvõtukomitee, ainult kaheksa rahuvalvajat, kes juhatavad meid soomusautosse. Effie kirtsutab nina, kui uksed meie taga kinni kolksatavad. "Nagu oleksime mingid kurjategijad," ütleb ta.

      Mitte meie, Effie. Ainult mina, mõtlen endamisi.

      Soomusauto peatub kohtuhoone taga ja me astume välja. Kiiruga juhatatakse meid hoonesse. Tunnen hõrku toidulõhna, aga see ei varjuta täielikult hallitus- ja roiskumislehka. Meile ei anta aega ringi vaadata. Suundume otse välisukse juurde ja väljakult hakkab kostma hümn. Keegi klõpsab mu kleidi külge mikrofoni. Peeta võtab mul käest kinni. Massiivsed uksed avanevad kriiksudes, samal ajal kui linnapea meid esitleb.

      "Naeratage!" sõnab Effie ja müksab meid. Meie jalad hakkavad liikuma.

      Ongi käes. Nüüd peangi kõigile selgeks tegema, kui armunud ma Peetasse olen, mõtlen. Pidulik tseremoonia on nii tihedalt täis planeeritud, et ma isegi ei tea, kuidas seda teha. Ei ole just õige aeg õrnutsemiseks, aga võib-olla siiski õnnestub üks-kaks suudlust kusagile vahele pikkida.

      Kõlab vali aplaus, aga ei midagi sellist, mis sai meile osaks Kapitooliumis: tervitushüüded, hõisked ja viled. Kõnnime üle varjulise veranda katusealuse lõpuni ning jääme seisma pimestava päikese käes enne kõrget marmortreppi. Kui silmad on pisut harjunud, näen, et väljakut ümbritsevatele hoonetele on riputatud palju plakateid, mis aitavad nende viletsat seisukorda pisut varjata. Väljak on paksult inimesi täis, aga taas on see kõigest osake tervest 11. ringkonna rahvast.

      Nagu ikka, on lava kõrvale püstitatud platvorm surnud tribuutide perekondadele. Threshi poole peal näen ainult üht küürus seljaga vana naist ja pikka musklis tüdrukut, kes on vist Threshi õde. Rue poolel … ma ei ole Rue perekonna nägemiseks valmis. Tema vanemate nägudelt peegeldub ikka veel värske kurbus. Tema viis nooremat õde-venda tuletavad kangesti meelde teda ennast. Õblukese keha ja säravate pruunide silmadega. Koos moodustavad nad väikese tumedate lindude parve.

      Aplaus vaibub ja linnapea peab meie auks kõne. Kaks väikest tüdrukut astuvad tohutult suurte lillebukettidega lavale. Peeta esitab oma osa ettekirjutatud kõnest ja ühel hetkel märkan, et mu huuled liiguvad, et Peeta kõne kokku võtta. Õnneks on ema ja Prim sundinud mind mu osa nii palju kordama, et võin seda une pealt ette kanda.

      Peetal olid isiklikud kommentaarid kaardile valmis kirjutatud, aga ta ei võta neid välja. Selle asemel kõneleb ta peast oma lihtsal kõikevõitval moel sellest, kuidas Thresh ja Rue jõudsid viimase kaheksa hulka, kuidas nad mõlemad aitasid mul ellu jääda – aidates seeläbi ellu jääda ka temal – ja kuidas me ei suuda seda võlga neile kunagi tasuda. Seejärel kõhkleb ta hetke, enne kui lisab midagi, mida kaardil kirjas ei olnud. Võib-olla Peeta kartis, et Effie võib käskida tal selle välja jätta. "Kindlasti ei saa see mingilgi viisil korvata teie kaotust, aga tänutäheks tahaksime, et 11. ringkonna tribuutide perekonnad võtaks igal aastal vastu meile määratud ühe kuu võiduraha kogu meie ülejäänud elu jooksul."

      Pealtvaatajad hakkavad tahtmatult õhku ahmima ja pomisema. Kunagi varem ei ole keegi midagi sellist teinud. Ma ei tea, kas see on üldse seadusega lubatud. Ilmselt ei tea seda ka Peeta ja igaks juhuks ta ei küsinud üle ka – äkki ei olegi lubatud. Perekonnad vaatavad šokeeritult ainiti meie poole. Nende elu muutus igaveseks, kui Thresh ja Rue surma said, kuid selline kingitus muudab seda taas. Tribuutide ühe kuu võidurahaga saab terve perekond kogu aasta lahedasti hakkama. Kuni me elame, ei tunne nemad enam nälga.

      Vaatan Peeta poole ja ta naeratab mulle kurvalt. Kuulen kõrvus Haymitchi häält: "Su väljavaated võiksid olla ka palju kehvemad." Sel hetkel ei suuda ma ette kujutada, kuidas mu väljavaated võiksid üldse veel paremad olla. See kingitus … on täiuslik. Ja kui ma kikivarvule tõusen ja Peetat suudlen, ei tundu see vähimalgi määral teeseldud ega pealesunnitud.

      Linnapea astub meie juurde ja kingib kummalegi mälestustahvli, mis on nii suur, et pean selle hoidmiseks lillekimbu maha panema. Kohe saab tseremoonia läbi, kuid siis märkan, kuidas üks Rue õdedest mind üksisilmi vaatab. Ta paistab umbes üheksa-aastane, Rue täpne koopia; ta isegi seisab, käed kergelt laiali sirutatud. Hoolimata võiduraha puudutanud headest uudistest ei ole ta õnnelik. Tegelikult vaatab ta mind etteheitvalt. Kas sellepärast, et ma Rued ei päästnud?

      Ei. Hoopis sellepärast, et ma ei ole teda ikka veel tänanud, mõtlen endamisi.

      Mind läbistab häbilaine. Tüdrukul on õigus. Kuidas ma saan siin seista nii passiivselt ja tummalt ning lasta Peetal pidada terve kõne? Kui Rue oleks võitnud, ei oleks ta minu surma kunagi niimoodi maha vaikinud. Mulle meenub, kuidas ma Rue areenil lilledega katsin, et keegi tema kaotust kahe silma vahele ei jätaks. Aga see žest kaotab kogu oma tähenduse, kui ma kohe praegu midagi ei ütle.

      "Oodake!" Astun vankuval sammul ettepoole, surudes tahvlit vastu rinda. Mulle eraldatud kõneaeg tuli ja läks, aga ma pean midagi ütlema. Võlgnen neile liiga palju. Isegi kui lubaksin kõik oma võiduraha neile perekondadele, ei vabandaks see minu tänast vaikimist. "Palun, oodake." Ma ei tea, kuidas alustada, aga kui suu juba lahti teen, voolavad sõnad üle huulte nii, nagu oleksid need pikka aega alateadvuses vallapäästmist oodanud.

      "Tahan tänada 11. ringkonna tribuute," sõnan ma. Vaatan Threshi poolel seisva kahe naise suunas. "Rääkisin Threshiga vaid üks kord. Kuid piisavalt pikalt, et ta jätaks mind ellu. Ma ei tundnud teda, aga austasin alati. Tema tugevuse pärast. Ja selle pärast, et ta keeldus mängimast neid mänge kellegi teise reeglite järgi, ainult enda. Karjeristid tahtsid algusest peale, et ta nendega kampa lööks, aga ta ei teinud seda. Sellepärast pidasingi temast lugu."

      Vana küürus naine – on ta Threshi vanaema? – tõstab esimest korda pead ja ma märkan tema huulil mänglevat naeratust.

      Rahvahulk on jäänud vaikseks, nii vaikseks, et ma ei kujuta ette, kuidas see võimalik on. Arvatavasti hoiavad nad kõik hinge kinni.

      Pöördun Rue perekonna poole. "Kuid Rued ma tundsin ja praegu tunnen, et ta jääb alatiseks minuga. Kõik kaunis meenutab teda. Näen teda kollastes lilledes, mis kasvavad mu kodu lähedal Aasal. Näen teda pilapasknäärides, kes puude otsas laulavad. Aga kõige rohkem näen teda oma väikeses ões Primis." Ma ei valitse oma häält enam hästi, aga olengi peaaegu lõpetanud. "Aitäh teile teie laste eest." Pööran pea rahvahulga poole. "Ja aitäh teile leiva eest."

      Seisan laval ja tunnen end murtu ja väikesena, tuhanded silmad minule kinnitatud. Tükk aega on vaikne. Siis hakkab keegi kusagil rahva seas vilistama Rue neljanoodilist pilapasknääri viisikest. Sedasama, mis tähistas viljapuuaias tööpäeva lõppu. Sedasama, mis tähendas areenil, et kõik on korras. Viisijupi lõppedes on mu pilk leidnud ka vilistaja, kortsus nahaga vana mehe pleekinud punases särgis ja tunkedes. Meie pilgud kohtuvad.

      See, mis siis juhtub, ei ole juhus. See tuleb liiga hästi välja, et olla spontaanne, see toimub täiesti sünkroonselt. Viimane kui üks väljakul seisja surub oma vasaku käe kolm keskmist sõrme huultele ja sirutab need seejärel minu poole. See on 12. ringkonna märk, viimane hüvastijätt, millega areenil Rued austasin.

      Kui poleks olnud jutuajamist president Snowga, liigutaks juhtunu mind pisarateni.