Nõidkapteni needus. Reeli Reinaus

vaid et ta naaseb oma lemmiksadamasse Nassausse.

      Hoolimata sellest, et Nassau oli tõeline piraatide paradiis, hoidis kapten Fernandez siit tavaliselt eemale. Ta ei soovinud liigset tähelepanu, kuid siin polnud võimalik nähtamatuks jääda. Ka seekord oli ta jäänud ankrusse kaugemale abajasse ja saatnud vaid Franco linna maad kuulama.

      „Oota, las ma võtan enne istet,” sõnas pootsman sisse astudes. Ta oli just tagasi jõudnud.

      „Noh?” küsis kapten uuesti ja ta silmades välgatas tuluke.

      Sanchez valas endale konjakit.

      Kapten naeratas vabandavalt. „Näe, ei kostitanudki sind korralikult. Ma pole saanud juba kaks ööd magada, sest olen nii väga sult uudiseid oodanud.”

      Pootsman tõmbas hinge ja vaatas siis kaptenile pikalt otsa. „Jah,” sõnas ta viimaks. „Räägitakse, et Morgan on saanud lõpuks sõnumi kätte ja olevat siiapoole teel. Ta pidavat tulema Tortuga poolt.”

      Fernandez naeratas. „Suurepärane uudis, Franco. Lihtsalt suurepärane. Me sõidame talle Kuradisaare juurde vastu. Ta ei aimagi seda, sest arvab, et me ootame teda hoopis Kassisaare juures.”

      „Kas see pole liiga riskantne?” küsis Sanchez. „Kas seal pole liiga suur oht karidele sõita?”

      Kapten raputas pead. „Kui seal on raske ilmastik ja karid, siis annab see meile ainult suure edumaa.”

      „Ei või iial teada,” sõnas Sanchez habet sügades. „Me peame arvestama, et me ei tea temast ega ta meeskonnast suurt midagi.”

      „Sa ju pidid meile infot hankima, Franco. Pealegi räägitakse, et ta sõidab brigantiiniga,” lausus Fernandez ikka veel muretult.

      „Tal on nüüd uus laev – kolmemastiline fregatt. See on tunduvalt võimsam kui eelmine, sel on kolmkümmend suurtükki. Räägitakse, et tal on laeval umbes kaheksakümmend meest, kes kõik on vilunud võitlejad.”

      „See ei tähenda midagi,” sõnas kapten. „Karide vahel on tal sellega halb manööverdada.” Tal oli kahju sõbrast, kes muretses, ometigi ei saanud ta Francole ütelda, et selleks pole vähimatki põhjust.

      Uksele koputati ja hetke pärast astus Munk vastust ootamata sisse. „Te kutsusite mind,” sõnas ta talle omase kumeda, natuke veniva häälega.

      Fernandez noogutas. „Võta istet.”

      Munk istus toolile Franco vastas, vaadates samal ajal küsivalt pootsmani poole.

      Franco kehitas andekspaluvalt õlgu.

      Kapten osutas käega kaardile. „Me asume praegu siin,” lausus ta, näidates käega Bahama saarestiku suurimale saarele. „Veel täna asume me teele Kuradisaare suunas. Ma tahan, et sa vaataksid kõik meie varud üle ja valmistaksid mehed võitluseks ette.”

      Munk noogutas tummalt.

      Võimalus teada saada, kes on salapärases ruumis luku taga, kukkus Alexile ühel päeval täiesti juhuslikult sülle. Ta hulkus õhtul laeval, kuigi teadis, et vahele jäämise korral ootab teda karm karistus. Alexil polnud sellegipoolest tahtmist olla umbses kajutis, kus Peter ja Huck norisid parajasti Sami kallal. Ta tundis kolmiku vastu jõuetut viha, kuid pidas siiski targemaks suud pidada. Ta ei soovinud endale Samiga sama saatust.

      Alt laevast kostus mereröövlite laulujorinat, vandumist ja peekrite kolinat. Mingil põhjusel oli käimas suurem pidu. Seetõttu ei pööranud keegi talle erilist tähelepanu. Vastutulevad piraadid olid selleks kas liiga purjus või ei läinud reeglid neile sel hetkel korda.

      Korraga läks lahti tekile viiv uks ja välja tuikus Amir. Ta taarus reelingu äärde ja nende helide põhjal, mida poiss kuulis, võis arvata, et ta paiskas kaladele roaks kogu oma päevase söögi. Piraat vandus seepeale tükk aega kõvasti ja vajus siis istuli. Paari minuti pärast norskas Amir juba valjult.

      Alex teadis, et Amir kandis võtmekimpu oma vööl. Ta haistis head võimalust võtmed pihta panna ja välja uurida, keda hoitakse salaja luku taga. Poiss ei uskunud, et keegi Amiri otsima tuleks, ja isegi sellisel juhul ei paneks otsija võtmete kadumist tähele.

      Aga kui ta jääb mingil põhjusel vahele? Alex kehitas õlgu. Tal polnud aimugi, mis siis temaga tehakse. Igal juhul oli ta kindel, et see pole midagi meeldivat. Uudishimu ei andnud talle siiski asu. Ta pidi vähemalt proovima.

      Poiss hiilis kummargile hoidudes vaikselt Amirini. Mees magas sügavalt, aeg-ajalt läbi nina norsatades, tema hingeõhk haises rummi ja okse järele. Alex hoidis hinge kinni, kui ta aegamisi mehe vööl olevat võtmekimpu kobas – hirmust vahele jääda ja vastikusest.

      Viimaks kandsid poisi pingutused vilja – ta sai võtmed kätte. Piraat tõmbles küll hetkeks läbi une ning Alexi süda hakkas meeletult peksma, kuid seejärel magas mees aeg-ajalt vandudes sama sügavasti edasi.

      Alex hiilis vaikselt tekilt minema. Ta lootis, et ta nüüd kellelegi vahele ei jääks. Õnneks ei kohanud ta kedagi.

      Kõige alumisel tekil tuli Alexil võtmekimbuga tükk aega pusida, et õige võti leida. Alles kaheksas võti läks lukuauku ja Alexile tundus, et see oli valmis ka lukku lahti keerama.

      Just sel hetkel hakkas poiss kahtlema. Ta ei teadnud ju ikkagi, kes on seal teisel pool ust. Mis siis, kui see keegi püüab põgeneda? Või mis veel hullem – Alexi enda asemel sinna luku taha jätab? Tegelikult polnudki vahet – igal juhul oleks ta olnud kohutava supi sees. Veel praegugi meenusid talle Sami karjed, kui teda tabasid tekil Sancheze piitsahoobid. Sam polnud teinud suurt midagi paha – ta oli lihtsalt kambüüsist natuke leiba varastanud ja seda süües Mungale vahele jäänud. Veel kolm päeva hiljem ei saanud poiss selili magada.

      Mida aga tehakse poisiga, kes on varastanud pootsmani abi võtmed ja võib-olla kellegi ohtliku tegelase vabadusse lasknud? Alex ei teadnud seda.

      Alex mõistis, et ta ei saa enam kauem seal seista ja mõtelda. Iga hetk võis keegi tulla. Ta pidi kohe otsuse langetama. Talle meenus jälle see karjatus, mida ta oli kuulnud. See oli hirmunud karjatus. Luku taga ei saanud olla ohtlik inimene. Juhul muidugi, kui ta oli ikka õigesti kuulnud …

      Alex ei kõhelnud enam – ta keeras ettevaatlikult ukse lukust lahti. Kogu see aeg kuulatas ta hoolega, aga seest ei kostnud ühtegi häält. Poiss heitis veel kord kiire pilgu enda ümber, tõmbas ukse siis kiiresti lahti ja libistas end selle vahelt sisse. Pisike ruum, kuhu ta sattus, oli pime. Ta tegi ettevaatliku sammu edasi, kuid oleks peaaegu vastu üht taburetti kukkunud. Ikka veel ei märganud ta ruumis mitte kedagi, kuna ta silmad polnud pimedusega harjunud.

      Oli siin ikka üldse keegi? Olles just seda mõtelnud, kuulis ta korraga üle oma südamepekslemise kellegi hingamist. Rahulikku, rütmilist hingamist, mis tuli temast paari meetri kauguselt. Poiss mõistis, et see, kes siin toas elas, magas parajasti.

      Alex muigas, tal oli oma hirmu pärast piinlik. Aga veel rohkem piinlik hakkas tal pärast seda, kui ta oli sängile vaikselt lähemale liikunud. Õhukese teki all magas pikkade tumedate lahtiste juustega umbes Alexi vanune tüdruk, pea räpasel padjal.

      Korraga tundis poiss nii suurt kergendust, et laskus põrandale istuma. Ta naeratas seal tobedalt vist tükk aega, enne kui taipas, et ta on ikka veel ohtlikus olukorras. Kui tüdruk peaks ärkama ja ehmatusest karjuma hakkama, siis võib keegi seda lõpuks kindlasti kuulda. Või kui keegi läheb uksest mööda ja näeb, et selle lukk on lahti.

      Ta pidi kiiresti mõtlema, mida teha – kas lahkuma või tüdruku ettevaatlikult üles ajama. Ta oli ometi ju nii palju vaeva näinud, et lõpuks siia kajutisse sisse saada. Nüüd oleks ju eriti tobe peaaegu sama targalt tagasi minna. Ta pidi tingimata tüdruku äratama, et teada saada, kes ta on ja miks teda siin ruumis luku taga hoitakse.

      Alex tõusis otsustavalt püsti. Ta hingas korra sügavalt sisse ja sulges siis tüdruku suu, ise teda samal ajal õrnalt raputades. Selle järgi, kuidas tüdruku keha krampi tõmbus, taipas poiss, et magaja on ärganud. „Ära karda,” sosistas ta. „Ma ei tee sulle midagi.”

      Tüdruk avas silmad ja jõllitas poisile hirmunult otsa.

      „Ära karda,” sosistas Alex uuesti. „Ma