Nõidkapteni needus. Reeli Reinaus

Nii nagu ka ei ilmunud ratsanik välja kunagi päeva ajal.

      Mariale tundus, et vastuseta küsimusi oli liiga palju. Kas ta oleks pidanud sellest emaga rääkima? Jah, ütles tüdrukule talle tema süda. Küsimused olid täiesti õigustatud, sest puudutasid ju ka tema elu. Miks ei võinud ta seda siis küsida?

      Õhtul, kui ta tahtis emaga sellest lõpuks juttu teha, oli viimane liiga väsinud ja heitis koju tulles kohe magama. Maria sõi üksinda pisut keedetud maisi ja jõi teed. Seejärel luges ta veel natuke ja plaanis peagi ka ise magama minna. Aga enne veel tahtis ta välja minna ja hommikuks vett tuua. Talle ei meeldinud mõte, et ema peab selleks, et endale enne tööd tassike teed keeta, veel varahommikul kaevule minema.

      Maria viskas endale jaki selga ja astus kahe ämbriga vaikselt majast välja. Kaevule polnud palju maad. Väljas oli pime ja kuigi ühtki hingelist ei liikunud, ei olnud tüdruku hinges kartust. Ehkki ema manitses teda õhtul välja mitte minema, polnud nende kodu lähedal siiani midagi ohtlikku juhtunud. Röövimised ja tapmised, mida tuli sageli ette sadama ja kõrtsi kandis, ei puudutanud siinseid agulielanikke.

      Maria kõndis aeglaselt, sest õhtu oli mõnusalt sume ja soe. Kuna tuult ei olnud, tundis tüdruk oma ninas erinevaid agulilõhnu, mis õhus hõljusid. Vaid osa neist olid meeldivad. Erivärvilised bugenvillead, hibiskid ning mango- ja laimipuud levitasid läbisegi uimastavat lõhna, millele mürgised oleandrid lisasid veel tugevat, pead pööritama panevat aroomi. Magusate lõhnade taustal tungis talle ninna ka iiveldamaajav solgi ja väljaheidete hais. Maria oli selle kõigega harjunud, kuid ikkagi krimpsutas tüdruk aeg-ajalt nina.

      Korraga ta kangestus. Mariale tundus, et keegi jälgib teda. Kui ta hetkeks seisatas, kuulis ta isegi kellegi samme endale järgnemas, aga kui tüdruk ringi pööras, siis ei näinud ta kedagi. Maria vaatas uurivalt lähedal kasvavate kaktuste poole. Ta oli päris kindel, et nende taga on keegi. Luuras see keegi teda? See ei saanud võimalik olla. Kuigi rohkem inimesi polnud sel hetkel ju liikumas.

      Maria kaalus, mida teha. Kas ta peaks tagasi pöörduma? Selleks oleks ta pidanud luurajast ju ikkagi lähedalt mööduma. Ta viskas selle mõtte peast. Ei, ta ei lähe tagasi, otsustas ta. Ja ta ei hakka kartma. See võib olla ükskõik kes. Miks peaks keegi just teda jälitama? Ja samas ta teadis, et kui keegi tahab teda kätte saada, siis õnnestub see nagunii. Peitu pugeda polnud siin kuhugi ja appi hüüda polnud mõtet – keegi poleks teda kuulnud. Ta tõmbas hinge ja sammus edasi. Tulgu mis tuleb, ma võitlen oma elu eest, mõtles tüdruk kaevu poole astudes. Ja üldse, äkki on see siiski mingi loom, leidis ta. Või mõni põgenenud ori, kes end öö varjus peidab.

      Maria sai astuda veel vaid paar sammu, kui keegi tast tugevasti kinni haaras. Ta ei jõudnud isegi mitte karjatada, sest tugev nahkkindas käsi sulges ta suu ja järgmiseks tõmmati tüdrukule kott pähe.

      „Ära proovigi karjuda,” kähistas tundmatu mehe hääl talle kõrva.

      Tüdruk noogutas. Ta kõrist poleks hirmu tõttu nagunii piuksugi välja tulnud.

      Hetk hiljem kuulis ta liginevat kabjaplaginat. Kaks meest vahetasid omavahel paar võõrkeelset lauset ja siis tõmmati tüdruk hobuse selga.

      Maria ei osanud hobuse seljas, tundmatu mehe haardes, enda röövimise kohta midagi mõelda. Ainult hirm nööris ta kurku. Kes pidi tahtma teda röövida? Miks? Nad ei olnud ju rikkad. Tema eest ei ole mõtet lunaraha küsida. Või kui just … Ta püüdis seda mõtet peast heita, kuid ometigi tundus talle, et kõik võib olla seotud salapäraste pakkidega, mida ta emale aeg-ajalt toodi. Kas keegi on sellele jälile saanud? Ta ei suutnud seda uskuda. Aga milleks siis teda ikkagi röövida? Et kuhugi orjaks müüa? See tundus võimatu. Siinkandis juhtus selliseid asju harva ja ka siis sosistati sageli, et ohvri perekond oli ise selle lapse ära müünud, et tema eest raha saada.

      Kui nad olid sõitnud juba mitu tundi, tundus Mariale, et nad hakkasid kohale jõudma. Hobused aeglustasid sammu ja mehed vahetasid omavahel jälle tundmatus keeles lauseid. Peagi tõsteti ta hobuse seljast maha.

      Maria tundis sõõrmeis mere lõhna ning kuulis eemalt lainete loksumist. Tundus, et ta oli mere äärde toodud. Tüdruk ei osanud aimata, milleks. Ahastus temas süvenes veelgi. Meri tähendas laevu. Laevad aga … Laevad sõitsid kaugele.

      Hetke pärast haaras keegi tast kinni ja tõstis tüdruku paati. Ta hirm oli tõeks saanud.

      „Kuhu te mind viite?” Maria võttis seda küsides kokku kogu oma julguse.

      „Ära muretse, sinuga ei juhtu midagi paha,” vastas talle tugeva aktsendiga kume mehehääl.

      See polnud küll vastus ta küsimusele, kuid lohutav sellegipoolest. Tüdruk ei teadnud, kas tasus seda uskuda, kuid siiski sai ta sellest natuke julgust juurde. „Miks te mind ära röövisite?” küsis ta järgmiseks.

      „Meile anti selline käsk,” sõnas teine hääl, mis rääkis samasuguse võõramaise kõlaga. „Me ei tea rohkem kui sina.”

      Maria ei suutnud oma kõrvu uskuda. „Kes andis käsu mind röövida?” küsis ta kolmanda küsimuse.

      „Seda ei tohi me öelda,” lausus esimene mees.

      Maria noogutas. Ta ei osanud enam rohkem midagi küsida. Lainete vaikne loksumine ja magamata öö tõid talle vägisi une silmi. Ma ei tohi magama jääda, sisendas tüdruk endamisi. Ma ei tohi!

      Kui paat laevakerega kokku põrkas, ärkas Maria üles. Esimese hetkega ei mõistnud ta, kus ta on. Siis meenus talle … Hoolimata hirmust, mida ta tundis, oli ta ikkagi tukkuma jäänud.

      Järgmisel hetkel haaras keegi tal õlast.

      „Roni üles,” ütles juba tuttav hääl ja samal hetkel puutusid tüdruku käed nöörredelit. Hirm ja õõtsumine, mis teda mööda redelit tundmatu tubaka järgi haiseva mehe ees ronides saatsid, tekitasid tüdrukus peapöörituse. Tal oli tunne, et ta ei jõua enam kinni hoida. Kukkumine oleks ehk lahendanud kogu selle veidra ja hullumeelse olukorra. Kuid just siis, kui ta uskus end juba alla libisevat, haarati tast kinni ja tõmmati pardale. Seejärel pidi ta tükk maad kuhugi kõndima. Trepist alla ja edasi ja veel alla …

      „Sa hakkad siin elama,” sõnas teda röövinud mees, kui nad olid seisma jäänud, ja tüdruk kuulis luku kriginat. Mees võttis Marial koti peast. „Ma käin sind aeg-ajalt vaatamas. Kui sul on midagi vaja, siis ütle.”

      Maria pööras end rääkija poole. Ta ees seisis lühemat kasvu, laia nina ja kollaka jumega jässakas mees. Mehel olid ninas ja kõrvades kuldsed rõngad. Maria tardus. Midagi sellist polnud ta oodanud.

      Piraat lükkas Maria üle läve ja sulges ukse.

      Tüdruk karjatas, kuuldes luku kriginat ja taibates, et ta on pimedasse ruumi üksi jäänud.

      Kaks meest istusid kapteni kajutis laua taga, rüüpasid rummi ja mängisid malet. Noorem neist, kapten Fernandez, kandis linast särki ja lihtsalõikelisi khakivärvi pükse. Kapteni habe oli korralikult pügatud, paljastades pika armi paremal põsel, mis punetas rummi joomisest. Tema ilme oli kauge ja äraolev.

      Teine mees, pootsman Franco Sanchez, oli kaptenist viis või kuus aastat vanem. Ta oli samuti pikka kasvu ja sama tumedate juuste ning habemega nagu Fernandezki. Pootsmani nägu oli tuulest parkunud ja pruun. Võimalik, et see võis olla ka maoori verest, mis tema soontes voolas. Ehk hoidis kapten just seepärast Franco poole, et ka ta ise oli tõmmu ja keevalise loomuga.

      „Kas sa usud, et nad saavad sellega hakkama?” küsis korraga Sanchez. Tal ei läinud see mäng just kõige paremini ja ta lootis oma küsimusega sõbra tähelepanu hajutada.

      Fernandez kehitas õlgu. „Ma arvan, et saavad. Hiljemalt homme õhtuks peaks tüdruk laevas olema.”

      „Ja siis?” uuris teine mees edasi. „Sa arvad, et ta tõepoolest ilmub välja?”

      „Ma ei tea. Kui ta saadab neile mitu korda aastas raha, siis peaks ta nii palju hoolima, et ilmub. Kõik sõltub ainult sellest, kui kiiresti ta selle kohta sõna saab.”

      „Ma arvan, et sellega pole probleemi, kui see kuuldus mõnes sadamas liikuma lasta. See peaks üsna kiiresti Morganini jõudma,” arvas Sanchez.

      Nad