Mõistatus lossivaremetes. Reeli Reinaus

lausus Laura.

      „See koht on neetud. Kas seal on vähe õnnetusi juhtunud?”

      „Miks see neetud on?” päris tüdruk edasi.

      Vanaema jäi hetkeks mõttesse.

      „Kes seda nüüd nii täpselt teab. Räägitakse, et see olla kõik sellepärast, et vana krahv von Steinberg oli väga julm mees. Arvatakse, et ta ei saanud eluajal oma tapakirge rahuldatud ja nüüd püüab ta kummitusena inimesi hukutada.”

      „See vastab siis kõik tõele? See, mida külas räägitakse?” küsis Laura veel kord. „Kõik need õudusjutud?”

      „Eks ikka,” sõnas vanaema. „Miks see loss sulle äkki nii palju huvi pakub?” Ta pilk muutus valvsaks.

      „Ma ju ütlesin, et see poiss küsis seda,” ütles tüdruk sööma asudes.

      „No jah, siis küll,” leppis vanaema vastusega ja istus ka ise lauda. Rohkem neist kumbki seda teemat ei puudutanud.

      Õhtupoole luges Laura veidi raamatut, kuigi ta mõtted olid öise retke juures. Aeg aga ei liikunud üldse – väike sinine kell ta riiulis liigutas nii vaevaliselt oma seiereid, et Laura pidi vahepeal telefoni kella abil veenduma, et õhtu pole veel kaugeltki läbi.

      Viimaks tuli vanaema head ööd soovima ja ütlema, et kui tal peaks kõht tühjaks minema, siis vaadaku sahvrist ise midagi hamba alla. Laura noogutas. Ta püüdis jätta rahulikku muljet, kuid ta süda tagus ootusärevusest ja hirmust. Tüdruk vaatas jällegi kella – veel oli pool tundi aega. Laura teadis, et ootus on kõige hullem. Kui ta juba liikuma hakkab, siis suudab ta keha ärevusega paremini toime tulla. Ta kirus end, et oli ennast kõigesse sellesse mässinud. Juba praegu käisid tal külmajudinad üle selja, kujutledes end metsarada pidi lossile üha lähenemas ja viimaks süngete müüridega peaaegu silmitsi seismas. Aga samas – kui ta peaks öösel poiste pärast end lolliks muretsema, siis poleks see ka kuigi lõbus. Pigem siis juba ise kaasa minna.

      Kui Taneliga kokkulepitud ajast puudus veel vaid veerand tundi, tõmbas Laura viimaks vanad teksad jalga, pani dressipluusi alla kampsuni ja lükkas tossud varvaste otsa. Seejärel haaras ta ukse kõrvalt kausist, sealt, kuhu vanaema kogus Murile konte, ühe suurema kondi ja kuulatas vanaema toaukse taga, kas kostab ikka magaja ühtlast hingamist.

      Seejärel praotas tüdruk ettevaatlikult välisust.

      „Hei, Muri,” hüüdis ta ja viskas kondi. Kont maandus koera jalge ette enne, kui Muri veel üldse midagi taibata jõudis. „Ole nüüd hea kutsa ja ära haugu, eks ole.”

      Kont hambus, liputas Muri korra tänutäheks Laura poole saba ega pööranud tüdruku õnneks talle enam rohkem tähelepanu.

      Õhk väljas tundus jahe, kuigi suvi oli peaaegu käes. Külmavärinad jooksid üle Laura keha, kui ta talu juurest külavaheteele sammus. Võimalik, et see oli ka ärevusest ja hirmust. Igal juhul pigistas miski ta sisikonda nii, et tüdruk tundis, kuidas teda iiveldama ajab. Teele jõudnud, märkas ta eemalt Tanelit enda poole sörkimas.

      „Hei, sa siis ikka tulid?” sõnas poiss tüdruku juurde jõudes. Tanel ei paistnud sugugi pettunud, vaid hoopis rõõmus. „Kuidas Muriga läks?”

      „Hästi, maviskasintallekondi, nagusasoovitasid.Muuseas, ma küsisin veel vanaema käest lossi kohta. Ja see, mida ta rääkis, ei erinenud palju sellest, mida me juba teame.”

      „No vaatame,” ütlesTanel julgutavalt. „Võimalik, et Marten ei ilmugi välja ja siis pole meil põhjust muretsemiseks.”

      „Või ootab ta meid juba seal,” sõnas Laura tusaselt. „Ootab, et meid koos oma kummitustest sõpradega nahka panna.”

      „Sa ei saa seda kõike tõsiselt mõelda,” ütles Tanel. Poiss püüdis näida muretu, aga Laurale tundus, et ka Tanel oli ärevil.

      „Ma ei tea,” kehitas Laura õlgu. „Miks siis kõik seda kohta kardavad, kuid tema mitte?”

      „Sest ta on siin uus ega tea neid lugusid,” märkis Tanel. „Meid on nendega juba lapsepõlvest peale hirmutatud.”

      „Kas siis ainult sellega juhtub õnnetus, kes teab, mida oodata? See pole ju loogiline!” hüüdis tüdruk. „Ta peab selle kõigega kuidagi mestis olema.”

      „Kuule, tule mõistusele! See pole võimalik! Kuidas ta saab selle kõigega kuidagi mestis olla?” Taneli ilme oli peaaegu ahastav.

      „Ma ei tea,” vastas Laura õnnetult. „Ilmselt siis on selle lossiga seotud mingi saladus, mida osa inimesi varjata tahab ja sellepärast on sellised lood välja mõelnud, et teisi sealt eemale hoida,” lisas ta pärast järelemõtlemist.

      „Tubli,” sõnas Tanel. „Nüüd sa räägid juba inimese moodi. Ma ise mõtlesin seda sama, muide. Aga mida on seal varjata?”

      „No seda me lähemegi ju uurima,” lausus Laura tõsiselt.

      „Seda peaks ikka päeval tegema. Praegu me läheme ju sellele tüübile tõestama, et seal on kummitused.”

      „Mida siis ilmselt ei pruugigi olla.” Laura naeratas endamisi. Enam ei tundunudki nii tobe minna öösel varemete juurde. Me ei ela ju ometi keskajal, mil usuti koletisi ja tonte, püüdis Laura end veel mõttes julgustada.

      „Tundub jah nii,” sõnas Tanel tusaselt. Ta ei teadnud, kas selle mõtte juures rõõmustada või kurvastada.

      6. Lossivaremetes

      Nad nägid juba eemalt, et Marten on kohal. Ta istus paadisillal ja vaatas jõele. Kui Laura ja Tanel lähemale jõudsid, pööras ta ringi.

      „Ma ei teadnudki, et te mõlemad tulete,” ütles ta tervituse asemel.

      „On sul midagi selle vastu?” küsis Laura.

      „Ei, sugugi mitte,” sõnas Marten ja tüdrukule tundus, et poiss valetas.

      „Lähme siis, mis siin pikalt arutada. Me peame enne südaööd kohale jõudma,” ütles Tanel.

      Nad sammusid vaikides metsa. Kõige ees Marten, tema järel Laura ja viimasena Tanel, kes aeg-ajalt uurivalt ringi vaatas.

      „Sa teed mind närviliseks,” sosistas Laura poisile, kui nad olid juba üle poole teest maha käinud.

      „Vabandust,” sõnas poiss tuhmilt. „Ma püüan lihtsalt tähelepanelik olla.”

      Peagi jõudsid nad kohani, kust Laura ja Tanel olid päeval tagasi pöördunud – sinna, kus rada sai otsa. Edasi pidid nad läbi tihniku kätega teed rajama. Kuu heitis metsa alla varje, mis tundusid nii Laurale kui Tanelile hirmsate koletistena. Nad ei julgenud Martenile oma hirmu välja näidata ja trügisid vapralt edasi.

      Viimaks hakkas mets hõredamaks jääma ja nad jõudsid väikesele välule, kus ei kasvanud küll enam suuri puid, kuid mis oli see-eest kaetud lepavõsaga. Keset võsa kõrgusid kuuvalguses mustalt helkivad lossivaremed taeva poole, jättes oma suursugususes võimsa mulje, ent tekitades samas ka ärevust. Tüdruk ja poisid seisatasid ning vaatasid natuke nõutult üksteisele otsa.

      „Mis edasi?” sosistas viimaks Laura.

      Tanel ja Marten vahetasid kiire pilgu.

      „Me jääme siia ootama,” sõnas seejärel Tanel. „Ja kui…”

      „Ja kui midagi ei juhtu,” katkestas teda Marten, „siis me lähme lähemale.” Teised noogutasid tummalt. Nad kükitasid lagendiku servale ühele väiksemale künkale maha ja jäid põõsaste varjust tähelepanelikult ümbrust jälgima. Oli tuuletu öö, vaid kuu paistis ja eemal huikasid öökullid. Laura mõtles, et kui ta ei teaks, et see on öökulli hääl, oleks ta juba praegu hirmust kange.

      „Kell on kaksteist, nad peaksid varsti tulema,” sõnas korraga Tanel.

      „Sinu jutu järgi peaksid nad siin ka päeval olema,” sosistas Marten ja puuris silmadega võssa kasvanud müüre.

      Tanel vaikis. Tal oli korraga häbi. Häbi, et nad olid