Magus lõks. Bella Swanlake

tükk

      “Jää seisma, sa räpane värdjas!”

      Antoine Lanoux keeras aeglaselt ringi. Kaks tütarlast, kelle ta Punase Lõvi kõrtsist kaasa oli haaranud, hakkasid närviliselt itsitama, kui vaatasid punase habemega, verd täis silmadega tüüakat meest, kes neile aeglaselt lähenes.

      “Kuradi konnaõgija! Mis sul siia meie juurde asja oli? Oleksid parem võinud oma neetud Pariisi jääda! Millega sa need tibukesed ära võlusid? Kas oma prantsuse aktsendiga? Löön selle otsemaid sinust välja – koos hammastega!”

      Ta sammus Antoine’i poole ja tütarlapsed pudenesid laiali.

      “Sa haisev prantslane!” sisistas Patrick O’Connor läbi hammaste ja saatis rusikahoobi Antoine Lanoux’ poole. O’Connor oli tuntud kakleja. Baari pidevad külastajad kartsid teda ja püüdsid temaga mitte tegemist teha.

      Antoine oli sattunud sinna juhuslikult ja pidi nüüd oma teadmatuse eest maksma. Kuid O’Connori rusikas jäi õhku rippuma – prantslane keeras end nii osavalt ja märkamatult eest ära, et iirlane ei pannud seda tähele ja pidi kukkuma.

      “Ah et tahtsid end välja keerutada!” möirgas O’Connor. “No nüüd ära armu oota!”

      Ta lihtsalt pidi kaklema ja seda igal õhtul. Pealegi see, et Jane, kelle ta alles hiljuti oli jalgpallimatšile viinud, oli nõustunud koos prantslasega minema, viis ta hoopis endast välja.

      “Oota sa!” möirgas O’Connor ja nägemata midagi peale vihatud prantslase näo, ründas teda. Kuid ta oleks nagu tõkkele komistanud. Prantslase rusikad osutusid raudseks ja langesid ta peale nagu haamrid. O’Connori peas hakkas kohisema. Ta püüdis jalad käiku lasta, kuid sai vastuseks sellised kõrvakiilud, et ta silme ees hakkasid keerlema ringid. Mitte kunagi varem ei olnud temaga midagi taolist juhtunud – kõik teised olid olnud tema ohvrid, aga see prantslane…

      Patrick möirgas nagu metsloom, viskles siia-sinna, püüdes oma vastast laiaks litsuda, jalge alla tallata, kuid tulemusena sai ta veel ühe purustava hoobi ning langes sillutisele, tundes oma selja all Londoni külma krobelist asfalti.

      “Oled terve? Või tahad veel?” surus Antoine Lanoux läbi hammaste. “Ütle vaid!”

      Iirlane ajas end aeglaselt käpuli, seejärel tõusis vaevaliselt. Ta jalad värisesid, mööda nägu voolas veri, vasak silm oli paistes.

      Prantslane astus igaks juhuks paar sammu tagasi, olles valmis rünnakule vastama.

      “Mis su nimi on?” pressis Patrick üle huulte.

      “Antoine,” lausus prantslane hetke pärast.

      Patrick O’Connor limpsis veriseid huuli.

      “Sina…” iirlasel tuli õhust puudus, “oled esimene, kes mulle kerepeale on andnud.”

      Üle tema näo venis lai naeratus.

      “Pakun sulle rahu. Kas joome selle terviseks!”

      Antoine kõhkles jälle pisut, kuid seejärel naeratas.

      “Mis siis ikka, ma pole vastu. Kuid mulle tundub, et me peame leidma teise koha. Küllap politseinikud vaatavad sageli siia sisse.”

      “Ma tean sellist kohta.”

      Patrick haaras tal käest.

      “Lähme!”

      Ta tõi Antoine’i restorani, kus ta ise kokaõpilasena töötas. See oli kuulus Maze, kus tuntud peakokk, šotlane Gordon Ramsay, pakkus saja naela eest pitsat valgete trühvlitega.

      “Viski ja pitsa valgete trühvlitega,” pakkus Patrick. “Sa pole vastu?”

      “Viski suhtes loomulikult mitte, kuigi meie, prantslased, eelistame veini. Kuid kakluse puhul sobib viski enam. Aga see pitsa on minu jaoks kallivõitu,” tunnistas Antoine menüüd vaadates.

      Patrick vehkis kätega.

      “See ei lähe sulle midagi maksma. Ma olen ju kokaõpilane ja mul on ikkagi mingid privileegid. Oota ainult viis minutit.”

      Patrick ilmus varsti kahe taldrikuga, millelt levis vapustavalt isuäratavat lõhna, ja kahe tõelise Šoti viski klaasiga.

      “Meie kohtumise terviseks!”

      Paistes silma kissitades vaatas ta tähelepanelikult Antoine’i.

      “See oli tõepoolest mehine.”

      Prantslane vastu vaidlema ei hakanud, võttis lihtsalt vaikides lonksukese viskit.

      “Aga nüüd proovi seda.”

      Patrick ulatas talle taldriku.

      “Lõppude lõpuks on selles roas tükike sinu kodumaad!”

      Antoine kummardus taldriku kohale. Toit oli tõepoolest võrratu. Võib-olla isegi kõige maitsvam kõigest, mida ta elus söönud oli.

      “Kas meeldib?”

      “Jah, imemaitsev!”

      Patrick asetas lauale oma tugevad käed, millel olid näha värsked punetavad marrastused.

      “See on tehtud nendesamade kätega. Mister Ramsay ütleb, et mul on annet ja ma olen parandamatu looder.”

      “Küll aja jooksul ajab tõeline kokk sinust loodri välja,” naeratas Antoine delikaatselt. “Aga annet on sul tõepoolest. Seda on kohe näha.”

      “Mis siis ikka,” muigas iirlane, “kui sulle tõesti meeldis, kuidas ma toitu teen, siis ava restoran – mina tulen sinna peakokaks.”

      “Unistada pole paha,” hakkas Antoine naerma, “kuid ma olen kõigest vaene üliõpilane. Minu õpingute eest tasutakse laenuga. Londonisse tulin ma ainult sellepärast, et kui olin kümne euro eest ostnud loteriipileti, võitsin ma turismireisi maksumusega tuhat eurot. Võin arvestada vaid sellega, et lõpetamisel mul veab ja ma suudan tööd leida. Aga oma restorani avada… ei, see kuulub ulme valdkonda.”

      Patrick laskus toolileenile. Tema tumedad silmad puurisid Antoine’i.

      “Mulle aga tundub millegipärast, et kunagi saab sul olema oma restoran,” ütles ta aeglaselt. Iirlase hääles kõlasid mingid kummalised noodid.

      “Ma näen seda.”

      “Näed?”

      Antoine ei suutnud naeratust tagasi hoida.

      “Oled sa selgeltnägija?”

      Patrick võttis lonksu viskit, kuid ta nägu jäi tõsiseks.

      “Minu vanaema, nagu paljud keldid, oli nõid. Ta väitis, et põlvneb iidsest druiidide soost, mille juured ulatuvad sajandite hämarusse. Tema eellased druiidid viisid läbi pühi riitusi Stonehenges ja nägid, kuidas Rooma leegionärid Briti rannikule tulid, hiljem aga kristlastest jutlustajad. Ta õpetas mulle midagi,” millegipärast läks ta üle sosinale, pööramata Antoine’ilt silmi. “Nii et, kui rikkaks saad, tuleta mind meelde.”

      “Olgu, luban,” ütles Antoine, otsustades iirlasele mitte vastu vaielda ja pärast hetkelist vaikimist küsis:

      “Aga mis saab põhiroaks, kui sa minu köögis peakokaks hakkad?”

      “Loomulikult trühvlid. Need on tõelised köögikuningad. Nad annavad unustamatu maitse igale toidule.”

      Ta kissitas silmi.

      “Muide, kas tead, kuidas sa võid restorani omanikuks saada? Prantsusmaal on suurepärane koht Périgord, kus kasvavad vapustavalt maitsvad trühvlid. Korjad neid ja hakkad nendest toite valmistama. Kohe saad rikkaks ja kuulsaks. Klientidest puudust ei tule. Nad kuldavad sinu ja su restorani kohe üle.”

      “Kuid ma ei oska trühvleid korjata!” hüüatas Antoine. “See on terve teadus koos müstikaga: korjama peab neid ainult öösel lambitule valgel, kindlasti ei tohi keegi seda näha ega kuulda. Isegi trühvlite otsimiseks õpetatud koer peab olema tumedat värvi, et keegi midagi ei märkaks. Ei, see pole minu jaoks!”

      “Aga mida sa siis tahad? Trühvli hinnad kasvavad nagu nafta omad. Ja nõudmine on tuhat korda üle pakkumise. Kes oskab trühvleid korjata, võib ühe hooajaga nii rikkaks saada, et võib pärast aastaid loorberitel puhata.”

      “Ma ju ütlesin sulle, sa kangekaelne druiid, et ma ei oska trühvleid korjata!” ägestus Antoine.

      “Kas su pea ei tööta, sa rumal konnaõgija?” vihastas omakorda O’Connor. “Sõidad