Mis teha, Ann?. Aidi Vallik

napsab taldrikult viimase hapukurgiviilu ja pistab suhu.

      “Kus ta õpib?”

      “Pole küsinud,” kehitab Ann õlgu. “Kuskil gümnaasiumis ikka.”

      “Kus kandis ta elab?”

      “Jäta järele!” saab Ann pahaseks. “Misasja sa surgid! Just nagu sa kohe kahtlustaksid inimest milleski! Kodune NYPD!”

      Ta tõuseb püsti ja läheb lauast ära. Las siis paps peseb ise nõud, kui nii nõmedalt pärib. Aga tegelikult kripeldab tal endalgi, et ta teab sellest Gregorist ikka nii hirmus vähe. Mis siis, et nii palju on juttu aetud: peol, sõidul Pärnusse… Nii palju juttu, et kohati tundub, et ta on seda poissi juba kaua-kaua tundnud ja et nad on hirmus lähedased. Aga lõppkokkuvõttes ei tea ta ju ikkagi Gregorist halligi: ei tema kodust, ei tööst, ei koolist.

      Küll ma saan temast rohkem teada, lohutab ta siis ennast. Me ju põhimõtteliselt äsja kohtusime.

      5

      Ann on Gregoriga kunstigümnaasiumi peol. Mis Gregoriga, seal on terve nende punt: Sander, Marten, Silva, Tiit ja veel mõned. Taevale tänu, ainult Reena mitte. Reena vist ei saanudki teada, et siia tuleme, mõtleb Ann, ise õhevil ja särav. Oh kui tore on kõik! Gregor on tõesti lahe, no on lahe! Ta ise kutsus mind kaasa, ise veenas tulema, kui mina pabistasin homse maateaduse töö pärast, mõtleb ta rõõmuga. Ja küll on tore, et vähemalt mõni kool ikka vahel lahtisi pidusid korraldab! Ja kui hea, et vanematega ütlemiseks ei läinudki! Kellega lähed, oli isa küsinud. Oma pundi ja Gregoriga, oli ta täitsa ausalt vastanud. No las ta toob su siis normaalsel ajal koju, seekord kell üksteist ikka, eks, homme on ju koolipäev. Jah, muidugi.

      Tundub, et vanemad on nüüd kuidagi rahulikumad, kui nad arvavad, et tal kutt on. Ema viskab ainult aeg-ajalt kavalaid pilke ja eile leidis Ann oma riidekapist pesu vahelt paki kondoome. Narrikesed! Ega see suhe nüüd niikaugel ka veel pole, mõtleb tüdruk ja puusad hakkavad kohe kelmikamalt nõksuma, suu kisub muigele.

      “Lahe pidu, mis?” küsib Gregor üle muusika. “Ega sa ei kahetse, et ma su siia vedasin?”

      “Kus sellega! Üldse on viimasel ajal kuidagi palju neid lahedaid pidusid. Huvitav, millest see tuleb?” nokib Ann.

      “Suhtled õigete inimestega!” teeb poiss tähtsat nägu. “Kas sa korraks välja tuled?”

      “Suitsu tahad teha või?”

      “Nojah. Väikse lonksu võiks ka vahepeal võtta. Mul on poistega juba kokku lepitud ka. Pealegi tahab üks asi ajamist. Noh, kas tuled kaasa või jääd siia uut kutti lantima?”

      “Lollakas!” ütleb Ann ja äsab poisile käega üle kukla. Sõbralikult, mitte pahaselt.

      “Noh, lähme siis!” võtab Gregor tal tugevasti käest kinni ja tirib ta tantsijate vahelt läbi uksest välja.

      Oh kui hea jahe väljas on! Ann lehvitab džemprit kehast eemale ja puhub kaelusesse.

      “Saalis on ikka jumala palav!” ütleb ta.

      “Rahvast on jube palju, see kütab,” tähendab Gregor. “Ja võib-olla midagi veel?”

      Ta võtab Annil ümbert kinni ja surub ta enda vastu. Kelmikad sädemed ta silmis tulevad Annile ikka lähemale ja lähemale…

      “Nonii-nonii!” hõikab keegi valjusti ja naeruga. Sander ja Tiit! Ann tunneb end natuke pettununa. Aga mitte oluliselt. Gregor tõmbub pisut tagasi, aga ta käsi jääb endiselt Anni piha umber.

      “Siis siin te lõpuks olete!” vaatab ta kella. “Kuidas muidu on?”

      “Täiesti vinge pidu! Tiit tõmbas ühe tibi orki, muudkui moosib ja see vahib talle suhu nagu jumalale! Aga täitsa kobe tibi on!” lisab Sander lepitavalt Tiidu poole.

      “Täitsa pael, ta ei tahtnud mind saalist välja ka lasta! Muudkui kus me siis kokku saame ja kus me siis kokku saame!”

      “Tänapäeval pididki naised olema aktiivsem pool!” naerab Ann.

      “Aga sina?” teeb Gregor õnnetut nägu. “Palun, kallis, ole aktiivsem pool!”

      Ann äsab talle jälle, naljaga.

      “Reena aktiivsusest veel vähe või?”

      “Mähh!” ütleb Gregor ja laseb nina norgu. Kah naljaga.

      “Aga ma tahan ainult sind…” teeb ta nutuhäält.

      “Segane!” teatab Ann ja võdistab õlgu. Nüüd kipub juba külm hakkama.

      Poisid suitsetavad. Gregor võtab põuetaskust lapiku pudeli.

      “Noh, napsiring! Sa, Ann, ka võtad? Võta-võta, siis lähed kenasti kergemeelseks!”

      “Sa ei oska enam üldse normaalset juttu ajada või?” küsib Ann vastu ja lonksabki. Fuihh. Ökk. Aga alla läheb. Liiga suure lonksu võtsin kogemata, mõtleb ta. Ääk.

      “Anna üks suitsukõss!” palub ta Gregorit. See sirutab tema poole käe sigaretiga.

      Suitsu maitse leevendabki pisut viski kibedust. Aga rohkem ma seda küll ei taha, mõtleb Ann vastikusega, järgmine kord panen ainult huuled vastu.

      Gregor pullitab jälle: sirutab suitsu tänavalaterna poole ja vaatleb selle filtrit siit- ja sealtpoolt.

      “Kus su huulte jäljed nüüd siin ongi?” uurib ta. “Saaks vähemalt sigareti kaudu sind suudelda…”

      Rahvas naerab. Ann hakkab juba kergelt vihastama.

      “Filmides ikka tehakse!” õigustab Gregor end, ise piilub jälle kavalalt, nii kavalalt Anni poole, et tüdruk lihtsalt ei suuda tema peale pahane olla.

      “Kus see Marts siis jäi?” küsib Ann, et teist juttu teha.

      “Ah, jäi koridori oma asja ajama,” muigab Sander tähendusrikkalt.

      “Mis asja?”

      “Üks pisuke ärijutt,” ümiseb Tiit.

      “Mida te ajate kogu aeg pula!”

      Gregor hakkab naerma ja viskab koni minema.

      “Kuradi külm on siin väljas, lähme parem sisse tagasi!” ütleb ta ja hakkabki kohe ukse poole tüürima. Teised järgnevad talle.

      Koridoris tuleb neile kiirustades vastu Marten, ärev nägu peas.

      “No kus sa jäid?”

      “Meil suitsud tehtud ja lonksud võetud!” tänitavad poisid.

      “Kuule, Gregor, tule korra kõrvale, on üks jutt,” kutsub Marten närviliselt.

      Gregor lähebki kohe. Ann tahab talle järgneda, kuid poiss tõrjub ta käeliigutusega Sandri ja Tiidu juurde tagasi ja ütleb:

      “Oota, kuule, eks, see on meil omavaheline asi.”

      Lähevadki kiirustades koridori lõpu poole, Gregor kobab käega tagataskut. Nad ei vaata isegi tagasi.

      “Noh ja nüüd?” küsib Ann poistelt. “Kas keegi võiks mulle ka selgitada, mis asja nad siin ajavad?”

      “Küll Gregor sulle räägib, mis meie siin teame,” viskab Tiit. “Lähme saali või? Küll nad meid pärast üles otsivad!”

      Nad lähevadki trepist üles, aga Anni peomeeleolu on kuidagi pisut tuhmunud. Mis värk on? Kas midagi jälle varjatakse tema eest? Kurat, ei usu! No raisk, no mitte ei usu! Küll ma selle pärast Gregorilt välja peedin, tõotab ta endale.

      Saali astudes tõmbab keegi kohe ta kättpidi seina äärde. Ann vaatab – Silva!

      “Kuhu poisid kadusid?” küsib too.

      “Sander ja Tiit tulid praegu koos minuga saali sisse! Aga Gregor ja Marts ajavad mingit kahtlast äri. Sa ei tea sellest midagi või?”

      “No kuule, kui sinagi ei tea, kust siis mina pean teadma! Aga mõtle nüüd ise loogiliselt, mis