Parimad koeralood. Кomposiit autorid

kohale, Garm kannul. Kalka tee oli enne, kui raudtee ehitati, umbes nelikümmend seitse miili pikk ja hobuseid vahetati iga kaheksa miili järel. Enamik neist tõrkus ja peksles ja perutas, kuid nad pidid minema ja paremini kui tavaliselt, sest Garmi vali haukumine kannustas neid.

      Pidime jõest läbi minema, meie neli härga tõmbasid tõlda ja Vixen pistis pea uksest välja ja pidi peaaegu vette kukkuma, kui ta juhtnööre andis. Garm oli vaikne ja uudishimulik ja vajas kinnitust Stanley ja Kasauli kohta. Nii me veeresime, haukudes ja klähvides, Kalkasse einestama ja Garm sõi küllalt kahe jaoks.

      Pärast Kalkat keerles tee mägede vahel ja me võtsime kaherattalise kaariku viletsate ponidega, keda vahetati iga kuue miili järel. Simlas ei unistanud tol ajal keegi raudteest, sest tee kerkis seitsme tuhande jala kõrgusele. See oli rohkem kui viiskümmend miili pikk ja tavaline kiirus oli just niisugune, nagu ponid minna jõudsid. Siin juhtis Vixen jälle Garmi ühest tõllast teise, hüppas tagaistmele ja haukus. Jahe tuul lumeväljadelt kohtas meid Kalkast viie miili kaugusel ja ta vingus oma mantli järele, targalt kartes külmetuda. Olin teinud ühe ka Garmi jaoks ja kui me jõudsime külmade tuulte kätte, panin selle talle selga ja Garm näris seda mõistmatult, kuid arvan, et ta oli tänulik.

      „Jai, jai, jai!” laulis Vixen, kui me kurve võtsime.

      „Tuut-tuut-tuut!” kõlas juhi signaal ohtlikel kohtadel. „Jou, jou!” haukus Garm. Kadir Buksh istus eesistmel ja naeratas. Isegi tema oli rõõmus, saades eemale tasandike kuumusest, mis aurasid meie taga. Ikka ja jälle kohtasime meest, kes läks alla tööd tegema, ja ta küsis: „Missugune seal all on?” ja mina hüüdsin: „Kuumem kui ahjus. Kuidas seal ülal on?” ja tema hüüdis vastu: „Täiuslik!” ja me olimegi läinud.

      Äkki ütles Kadir Buksh üle õla: „Siin on Solon,” ja Garm norsatas sealt, kus ta lebas, pea minu põlve peal. Solon on ebameeldiv väike barakklaager, kuid tema heaks küljeks on jahedus ja tervislik õhk. Seal on kõik lage ja tuuline ja üldiselt peatutakse seal lähedal asuvas puhkemajas, et midagi süüa. Astusin välja ja võtsin mõlemad koerad kaasa, kuni Kadir Buksh teed tegi. Üks sõdur ütles, et leiame Stanley „sealt väljast”, noogutades peaga palja künka suunas.

      Kui me ronisime selle tippu, märkasime Stanleyd ennast, kes oli mulle kogu selle mure põhjustanud, istumas kaljul, nägu käte vahel ja mantel ümber tõmmatud. Ma pole kunagi oma elus näinud midagi nii üksildast ja hüljatut nagu see väike mees, küürus ja mõttes, suurel hallil mäenõlval.

      Siis jättis Garm mu maha.

      Ta lahkus sõnatult, ja niipalju, kui nägin, jalgu liigutamata, ta heitis oma keha läbi õhu ja ma kuulsin matsatust, kui ta Stanleyni jõudis, lüües väikese mehe pikali. Nad veerlesid koos maas, hüüdes ja klähvides ja kallistades. Ma ei näinud, kus oli koer ja kus mees, kuni Stanley püsti tõusis ja nutma hakkas.

      Ta ütles, et teda piinavad palavikuhood ja ta on väga nõrk. Ta paistis ka niisugusena, aga juba minu vaatamise ajal paistsid nii mees kui koer kosuvat, täpselt nagu kuivatatud õunad paisuvad vees. Garm oli samaaegselt ta õlal, rinnal ja jalal, nii et Stanley rääkis nagu Garmi pilve seest – neelatava, nuuksuva, orjaliku Garmi. Stanley ei öelnud midagi, mida ma mõista ei suutnud, välja arvatud et ta arvas end surevat, kuid tundis end nüüd päris hästi ja et ta ei anna Garmi enam kellelegi, pagana pihta.

      Siis ta ütles, et tundis end näljaselt, januselt ja õnnelikult.

      Me läksime puhkemajja teed jooma, kus Stanley toppis end täis sardiine ja vaarikamoosi ja õlut ja külma lambaliha ja marineeritud kurke, kui Garm tal otsas ei roninud, ja siis hakkasime koos Vixeniga edasi minema.

      Garm nägi otsekohe, kuidas asi on. Ta jättis minuga kolm korda jumalaga, ulatades mulle üksteise järel mõlemad käpad, ja hüppas mulle õlale. Ta saatis meid umbes miilijagu, lauldes Hosiannasid nii valjusti kui suutis, ja jooksis siis tagasi oma isanda juurde.

      Vixen ei teinud suudki lahti, aga kui saabus jahe hämarik ja me võisime mägede tagant näha Simla tulesid, tonksis ta ninaga mu mantlihõlma. Nööpisin selle lahti ja torkasin ta sisse. Siis nuhutas ta rahulolevalt ja jäi ruttu magama, pea mu rinnal, kuni Simla poole kihutasime, kaks neljast sel õhtul kõige õnnelikumast inimesest maailmas.