Moll Flanders, II osa. Daniel Defoe

kui ma seda nautisin, ja kui ma poleks jälle vaesusse sattunud, mis on tõeline vooruse proovikivi, kui õnnelik ma oleksin siis olnud, mitte ainult selles, vaid ehk ka teises maailmas! Sest kui ma nii elasin, tundsin tõesti vastikust kogu oma eelmise elu suhtes. Vaatasin sellele tagasi põlgusega ja võin tõesti öelda, et ma vihkasin end sellepärast. Mõtlesin sageli, kuidas mu armuke Bathis, keda oli tabanud jumala käsi, kahetses ja jättis mu maha ja keeldus minuga uuesti kohtumast, kuigi armastas mind väga, kuid mina, keda kiusas kõige hullem kõigist kuraditest, vaesus, jätkasin oma patuteed ja kasutasin seda eelist, mida nimetatakse ilusaks näoks, kõigi oma vajaduste rahuldamiseks, lastes ilul olla pahede teenijaks.

      Nüüd paistsin ma randuvat ohutusse sadamasse, elu tormised reisid olid lõpule jõudnud ja ma olin tänulik kohalejõudmise eest. Istusin palju tunde omaette ja nutsin varasemaid rumalusi ja halva elu kohutavaid kogemusi meenutades ja vahel meelitasin end mõttega, et mu kahetsus oli siiras.

      Kuid on kiusatusi, millele pole inimloomusel võimalik vastu seista, ja vähesed teavad, kuidas nad käituksid, kui nad oleksid samas olukorras. Kuna saamahimu on kõige kurja juur, siis vaesus on, arvan, hullem kõigist lõksudest. Kuid ma ruttan sündmustest ette.

      Elasin selle abikaasaga äärmises rahus; ta oli vaikne, mõistlik, tõsine mees, vooruslik, tagasihoidlik, siiras ja oma äris hoolas ja õiglane. Ta äri toimus kitsas ringkonnas ja ta sissetulek oli külluslik, et mõistlikul viisil elada. Ma ei räägi teenijaskonnast ega uhkeldamisest, nagu maailm seda nimetab, ega soovigi seda, sest kuna ma põlastasin kerglust ja ekstravagantsust oma varasemas elus, valisin nüüd tagasihoidliku, kokkuhoidliku ja endassetõmbunud elu. Mul polnud seltskonda, ma ei käinud külas, elasin perekeskselt ja kuuletusin abikaasale ning niisugune elu oli minu rõõm.

      Nii me elasime lihtsalt ja rahulikult viis aastat, kui äkiline löök lõhkus kogu mu õnne ja heitis mu laia maailma hullemas olukorras kui kunagi varem.

      Mu abikaasa oli usaldanud ühele oma kaasametnikest rahasumma, liiga suure meie varanduse jaoks, et kaotust taluda, too vedas teda alt ja kaotus tabas mu abikaasat väga rängalt, siiski polnud see ka liiga suur, nii et kui tal oleks olnud vaimujõudu ja julgust, oleks ta võinud oma töötasu abil sellest kergesti toibuda, nagu ma talle ka ütlesin, sest see, kes õnnetusele alla annab, kahekordistab selle raskust, ja kes kardab surra, see ka sureb.

      Oli asjatu püüda teda lohutada; haav oli liiga sügav, see puudutas ta südant, ta muutus melanhoolseks ja lohutamatuks, siis apaatseks ja suri viimaks. Ma olin seda lööki ette näinud, ja äärmiselt rõhutud meeleolus, sest ma nägin selgesti, et kui ta sureb, olen ma omadega läbi.

      Mul oli temaga olnud kaks last, kes olid nüüd surnud, tõttöelda hakkas lastekandmisaeg mul juba seljataha jääma, sest olin nüüd nelikümmend kaheksa, ja arvan, et kui ta oleks edasi elanud, poleks ma enam lapsi saanud.

      Olin nüüd tõesti õnnetus olukorras ja mitmel viisil hullemas, kui kunagi varem. Kõigepealt, mu õitseaeg oli möödas, mil oleksin võinud oodata, et keegi mind armukeseks valib, mu ilu oli mõnda aega alla käinud ja sellest olid järel vaid varemed, ja mis veel hullem, olin kõige kurvem ja lohutamatum olend maailmas. Mina, kes ma olin julgustanud oma abikaasat ja püüdnud toetada tema vaimu ta hädas, ei suutnud seda teha iseendaga. Mul endal polnud seda võitlusvaimu, mida olin talle ütelnud, et koorma kandmiseks hädasti vaja läheb.

      Kuid mu olukord oli tõesti kahetsusväärne, sest ma olin jäänud täiesti sõpradeta ja abituks ning kaotus, mis mu abikaasale oli osaks saanud, oli ta varandust nii palju vähendanud, et kuigi ma polnud veel võlgades, võisin kergesti näha, et see, mis oli järel, ei toetaks mind kaua, sest mul polnud võimalust seda šillingitki suurendada, nii et peagi oleks kõik läinud, ja siis ma ei näinud enda ees midagi peale äärmise häda, ja ma kujutasin seda ette nii elavalt, et paistis, nagu oleks see käes, enne kui see tegelikult oligi, ja mu kartusi kahekordistas kurbus, sest ma kujutlesin, et iga kuuepennine, mille ma leivapätsi eest maksin, oli viimane, mis mul oli, ja et homme pean paastuma ja siis tuleb nälg.

      Selles mures polnud mul abilist ega sõpra, kes mind lohutaks ja mulle nõu annaks. Istusin ja nutsin ja piinasin end öösel ja päeval, väänasin oma käsi ja vahel raevutsesin nagu vaimuhaige, ja tõesti, ma vahel imestasin, et kas see polnud mõjutanud mu mõistust, sest mul oli vahepeal niisuguseid hoogusid, et mu mõistus oli päris segamini kujutluspiltide ja fantaasiatega.

      Elasin kaks aastat selles meeleheitlikus olukorras, kulutades seda vähest, mis mul oli, nuttes pidevalt oma õnnetuse üle, kulutades põhikapitali, verest tühjaks joostes, vähimagi abilootuseta jumalalt ega inimeselt, ja olin nutnud nii kaua ja nii sageli, et pisarad olid ära kulutatud ja ma hakkasin muutuma meeleheitlikuks, sest jäin ruttu vaesemaks.

      Väikeseks kergenduseks olin maja maha müünud ja üürikorteri võtnud, müünud maha ka suurema osa oma asjadest, mis mulle veidi sisse tõi, ja ma elasin sellest peaaegu aasta, kulutades väga säästlikult, kuid siiski, kui ma tulevikku vaatasin, vajus mu süda saapasäärde, sest nägin puuduse ja häda vältimatut lähenemist. Oh, mõelgu kõik lugejad tõsiselt järele meeleheitliku olukorra üle, kuidas nad kannataksid sõprade ja leiva puudumise pärast, see paneks neid kindlasti mõtlema sellele, et nad hoiaksid olemasolevat ja vaataksid taeva poole toetust otsides ja palvetades, nagu ütles kunagi üks tark mees: “Ära anna mulle vaesust, et ma ei varastaks.”

      Las nad mõtlevad, et kohutav kitsikus on kohutav ahvatlus, mis võtab ära kogu vastupanujõu; vaesus surub peale, hing on murest meeleheitlik, ja mida siis teha? Ühel õhtul, kui ma olin, nagu võib öelda, tegemas viimaseid hingetõmbeid, võib tõesti öelda, et ma olin segane ja jampsiv, pandi mind proovile. Kõigepealt, ma ei teadnud, miks, riietasin end oma parimaisse riideisse (sest neid mul veel oli) ja läksin välja. Olen täiesti kindel, et mul polnud välja minnes mingit tegevusplaani, ma ei teadnud, kuhu minna või mis asjus, aga kurat ise kandis mind välja, pani sööda minu ette ja tõi mu õigesse kohta, sest ma ei teadnud, kuhu ma lähen või mida teen.

      Nii ringi kõndides möödusin Leadenhalli tänaval ühest apteegist, kus nägin, et just leti ees järil lebas väike valgesse riidesse mässitud komps; tagapool seisis teenijanna, selg selle poole, apteegis ringi vaadates. Apteekri õpipoiss seisis leti taga, selg samuti ukse poole ja küünal käes, sirutades ülemise riiuli suunas mingi asja järele, mida ta tahtis, nii et mõlemad olid üsnagi tegevuses ja kedagi teist apteegis polnud.

      See oli sööt ja kurat, kes oli mulle selle püünise seadnud, pani mind proovile, nagu ma ütlesin, sest ma mäletan ega unusta seda kunagi, et nagu üks hääl oleks mulle õla tagant ütelnud: “Võta see komps, ruttu, tee seda otsekohe.” Ja selsamal hetkel astusin ma poodi, pöörasin seljaga tüdruku poole, nagu vaataksin kaarikut, mis mööda sõitis, sirutasin käe selja taha ja lahkusin, ilma et teenija ega õpipoiss ega keegi teine oleks mind märganud.

      On võimatu väljendada õudust, mida ma tundsin, kui seda tegin. Kui ma sealt lahkusin, ei julgenud ma joosta ega isegi eriti sammu kiirendada. Ma ületasin tänava ja pöörasin esimesse kõrvaltänavasse, mis ette juhtus, ja arvan, et see oli tänav, mis viis Fenchurchi tänavale välja. Sealt edasi ma ületasin nii paljusid tänavaid ja pöörasin uutesse, et mul polnud aimugi, kus ma olin või kuhu läksin, sest ma ei tundnud isegi maapinda, millel kõndisin, ja mida kaugemale ma hädaohust jõudsin, seda kiiremini ma astusin, kuni olin sunnitud hingetult ja väsinult istuma väikesele pingile ukse ees, ja siis hakkasin mõistma, et ma olin jõudnud Thamesi tänavale Billingsgate’i lähedal. Puhkasin veidi ja läksin edasi; mu veri kees, mu süda peksles nagu äärmises hirmus. Lühidalt, olin nii üllatunud, et ma ikka veel ei teadnud, kuhu ma lähen või mida teen.

      Kui olin end niimoodi väsitanud, olles kõndinud nii pika tee ja nii innukalt, hakkasin oma üürikorterit otsima, kuhu ma jõudsin umbes kell üheksa õhtul.

      Millal see komps oli valmistatud või mis otstarbeks oli see sinna asetatud, kust ma selle leidsin, ma ei tea, aga kui ma selle avasin, leidsin sealt komplekti lapsevoodi linu, väga häid ja peaaegu uusi, väga ilusa pitsiga, seal oli ka pindine hõbedast pudrukauss, väike hõbekann ja kuus lusikat, veel üks lina, ilus kittelkleit ja kolm siidist taskurätikut, ning kannu sees paberisse mässitult 18 šillingit ja 6 penni raha.

      Kuigi ma olin täiesti väljaspool