Moll Flanders, II osa. Daniel Defoe

      MOLL FLANDERS II OSA

      Kuulsa Moll Flandersi õnnelikud ja õnnetud juhtumused

      Tema mälestuste järgi kirja pannud Daniel Defoe

      Nii ma lahkusingi oma elupaigast St. Jonesis ja läksin oma uue perenaise juurde, nagu nad teda tema majas kutsusid, ja seal koheldi mind tõesti nii viisakalt ja teeniti nii hästi ja toit oli nii hea, et ma olin väga üllatunud ega näinud alguses, mis kasu mu perenaine sellest saab; kuid ma leidsin hiljem, et kuigi ta ei saanud eriti suurt kasumit üüriliste toidult, tuli tema kasum teistest ettevõtmistest, ja ta sai sealt küllalt palju, ma kinnitan teile, sest on raske kirjeldada, millega ta kõik tegeles, niihästi kaugemal kui kodus, ja suurem osa tema rahast tuli prostituutidega äritsemisest või lihtsas inglise keeles kupeldamisest.

      Ma olin tema majas peaaegu neli kuud, selle aja jooksul käis seal sünnitamas vähemalt kaksteist lõbutüdrukut, ja ma arvan, et tal oli neid umbes kolmkümmend kaks või selle ringis majast väljas tegutsemas, ja selgus, et üks nende hulgast elas mu vana majaperenaise juures St. Jonesis.

      See oli kummaline näide aja pahelisusest ja see vapustas mind äärmiselt, kuigi ma ise olin ka paha. Hakkasin tülgastust tundma selle paiga ja sealse halva tegevuse vastu, kuid siiski pean ütlema, et ma ei näinud kunagi vähimatki ebasündsust selles majas kogu selle aja jooksul, mil ma seal olin.

      Ükski mees ei tulnud kunagi trepist üles, välja arvatud sünnitavaid naisi külastama, ja siis oli vana leedi alati tal kaasas, kes tegi endale auküsimuseks, et ükski mees ei puudutaks seal ühtegi naist, ka mitte oma naist, kuu aja jooksul, ja ta ei lubanud ka ühelgi mehel majas peatuda ükskõik mis ettekäändel, isegi mitte tema oma naise juures. Ta ütles ikka, et ta ei hooli, kui palju lapsi sünnib tema majas, kuid ta ei lase ühtegi selles valmis teha, kui tema sinna midagi parata saab.

      Ta oli ehk rangem kui vaja, aga see oli õiges suunas tehtud viga, kui see üldse oli viga, sest sel viisil hoidis ta oma äri mainet kõrgel, näidates, et kuigi ta hoolitses naiste eest, kes olid pahele meelitatud, ei aidanud ta nende pahele meelitamisele kaasa. Kuid siiski oli see halb äri, mida ta ajas.

      Kuni ma olin seal sünnitamist ootamas, sain kirja oma usaldusisikult pangas, täis lahkeid, meeldivaid sõnu. Ta palus väga, et ma Londonisse tagasi tuleksin. See kiri oli peaaegu kaks nädalat vana, kui see minuni jõudis, sest see oli kõigepealt saadetud Lancashire’i ja sealt minu juurde. Ta lõpetas teatega, et ta võidab kohtuasja, arvan, et ta nimetas seda nii, oma naise vastu ja et ta on varsti valmis minuga abielluma, kui ma teda võtan. Ta lisas veel paljusid armuvandeid, mida ma kindlasti ei olnud ära teeninud ja mida ta kindlasti ei oleks lisanud, kui oleks teadnud minu olukorrast.

      Ma vastasin ta kirjale ja märkisin saatmiskohaks Liverpooli, kuid saatsin selle käskjalaga, kinnitades, et üks sõber linnast oli selle minuni toimetanud. Kirjas rõõmustasin tema edusammude üle, kuid kahtlesin pisut, kas ta ikka saab seaduslikult uuesti abielluda, ja palusin, et ta seda punkti väga tõsiselt kaaluks, sest tema ametiga mehe jaoks oleksid tagajärjed liiga rängad, kui ta julgeks tormakalt riskida niisuguse asjaga, ja soovisin talle kõige paremat, mida ta ka ei otsustaks, andmata talle teada omi mõtteid või vastamata tema ettepanekule tulla Londonisse tema juurde, kuid kinnitasin oma kavatsust tulla tagasi aasta lõpuks.

      Sünnitasin mai keskel ilusa poisslapse ja ma talusin sünnitust hästi, nagu ma tavaliselt ikka niisuguseid asju talun. Mu perenaine täitis oma kohuseid ämmaemandana äärmiselt kenasti ja osavalt ja oli parim kõigist temataolistest, kes mul varem olid olnud. Ta hoolitses minu eest sünnitusel ja pärast seda nii hästi, et kui ta ka oleks olnud mu enda ema, poleks ta saanud seda paremini teha. Ärgu keegi nüüd saagu sellest julgustust halbadeks elukommeteks, sest seda osavat leedit pole enam võimalik leida, ta on nüüd surnud ja julgen öelda, et tema järeltulijad teda kaugeltki ei vääri.

      Arvan, et sünnitusest oli möödas umbes kakskümmend kaks päeva, kui sain veel ühe üllatava kirja oma sõbralt pangas. Ta oli saanud lõpliku lahutuse ja sellest oma abikaasale samal päeval teatanud, ja tema naine, kes oli kahetsenud oma halba käitumist, oli väga õnnetult end selsamal õhtul ära tapnud.

      Mees kinnitas, et see lugu kurvastas teda väga, kuid ta pesi oma käed sellest puhtaks, sest teda ennast oli nii hirmsal kombel petetud ja haavatud, et ta oli vaid õiguse jalule seadnud. Siiski ta ütles, et ta lein oli suur ja tal polnud maailmas lootust mingile muule rõõmule, kui ainult minu tulekule ja seltsile, ja siis soovis ta väga ägedalt, et ma annaksin talle pisut lootust, et ma tulen linna ja luban tal minuga kohtuda, nii et ta saaks seda asja edasi arutada.

      Olin nende uudiste peale väga üllatunud ja hakkasin nüüd tõsiselt mõtlema oma praegusele olukorrale ja äärmisele hädale, et mul on laps, kelle eest hoolt kanda, ja ma ei teadnud, mida teha.

      Viimaks hakkas majaperenaine midagi aimama. Ma paistsin mõned päevad rahutuna ja melanhoolsena ja ta palus sageli, et ma räägiks, mis mulle muret teeb. Ma ei saanud mingil juhul talle öelda, et mulle oli tehtud abieluettepanek, sest olin talle nii sageli kinnitanud, et olen abielus. Tunnistasin talle, et mul on üks suur mure, kuid ma ei saa sellest rääkida ühelegi elavale hingele.

      Ta jätkas paar päeva lunimist, kuid ütlesin talle, et ma tõesti ei saa oma saladust kellelegi usaldada. Kuid selle asemel et järele jätta, käis ta veel ägedamalt peale; ta väitis, et talle saab usaldada selles valdkonnas suurimaidki saladusi, et tema äri seisnes asjade varjamises ja nende väljatulek oleks tema hävinguks. Ta küsis minult, et kas ma olin kunagi näinud teda lobisemas teiste inimeste asjadest ja kuidas ma sain teda üldse kahtlustada. Ta ütles, et ta on vakka nagu surnu, et see peab tõesti olema alles kummaline juhtum, milles tema ei saaks mind aidata, kuid selle varjamine tähendaks loobumist võimalikust abist. Lühidalt, ta pidas nii lummava ilukõne ja nii veenva, et ma ei saanud tema eest midagi varjata.

      Seepärast otsustasin talle kõik ära rääkida. Rääkisin talle oma Lancashire’i abielust ja kuidas me mõlemad selles pettusime, kuidas me kokku saime ja lahku läksime, kuidas mees oli jätnud mulle vabad käed uuesti abiellumiseks, teatades, et ta ei tule enam kunagi tagasi mind nõudma, häirima ega paljastama, nii et ma arvasin, et olen vaba, kuid kartsin kohutavalt tagajärgi, kui see asi viimaks välja tuleb.

      Siis rääkisin talle, kui hea abieluettepanek oli mulle tehtud, näitasin talle oma sõbra kaht viimast kirja, milles ta mind Londonisse kutsus, ja näitasin talle, millise kiindumuse ja siirusega olid need kirjutatud, kuid katsin kinni nime ja vaikisin ka tema naist tabanud õnnetusest, ütlesin vaid, et ta oli surnud.

      Ta naeris minu südametunnistusepiinade üle abiellumise pärast ja ütles, et see eelmine polnud abielu, vaid mõlemapoolne pettus, ja kuna me läksime lahku vastastikusel kokkuleppel, oli leping õigustühine ja kohustused olematud. Ta väitis veel mitmeid sarnaseid asju ja veenis mind täielikult, sest ka mina arvasin samamoodi.

      Kuid siis tuli suurim ja peamine raskus, ja see oli laps. Ämmaemand veenis mind paljusõnaliselt, et too tuleb ära viia, nii et keegi teda kunagi üles ei leiaks. Teadsin, et see abielu saab toimuda ainult siis, kui ma täielikult varjan, et mul on laps, sest mees saaks varsti teada tema vanuse järgi, et ta oli sündinud ja sigitatud meie läbirääkimiste ajal, ja see oleks kindlasti muutnud tema kavatsust minuga abielluda.

      Kuid mu süda valutas kohutavalt, kui ma mõtlesin lapsest lahkumisele, kes võidi, nagu ma teadsin, kas tappa või teda nälga või hooletusse jätta (mis oli peaaegu seesama), nii et ma mõtlesin sellest vaid suure õudusega. Kõik naised, kes nõustuvad laste äraandmisega, peaksid kaaluma, et see võib olla lihtsalt ettekavatsetud tapmine. Lapsed sünnivad ju maailma abitult ja nad ei suuda rahuldada oma vajadusi või isegi neid teatavaks teha, ning abita jäädes nad hukkuvad, ja see abi ei seisne vaid abistavas käes, kas siis ema või kellegi teise omas, vaid aitaja peab olema ka hoolas ja oskuslik. Kui ta seda pole, võivad lapsed surra või jääda vigasteks või poolearulisteks, kuigi nende toidul pole viga midagi. Arvan, et tõenäoliselt just sel põhjusel on emade südameisse pandud armastus oma laste vastu, et nad oma lapsi kunagi hätta ei jätaks ja et just nemad hoolitseksid oma lapse eest.

      Kuna see hoolitsus on vajalik laste ellujäämiseks, siis on laste hooletussejätmine mõrv, ja anda laps inimesele, kes teda ei armasta, on lapse hooletussejätmine ja ta võib seetõttu surra.

      Kõik need asjad võtsid mu peas kõige mustema ja hirmuäratavama kuju, ja kuna ma usaldasin väga oma majaemandat, keda ma olin