Moll Flanders, I osa. Daniel Defoe

ja ma arvasin tõesti, et on tore olla peen daam, sest mul oli nüüd üsna teistsugune arusaam peenusest. Ja kuna ma mõtlesin, et on tore olla peen daam, meeldis mulle ka olla peente daamide keskel ja ma tahtsin väga jälle sinna saada. Kuid selleks ajaks, kui ma olin neliteist aastat ja neli kuud vana, jäi mu hea hoidja või ema, nagu ma tahaksin teda parem hüüda, haigeks ja suri.

      Olin siis tõesti raskes olukorras, kuna pole üldse keeruline laiali ajada vaese naise perekonda, kui ta on juba hauda kantud. Seepärast viis kiriku eestseisja kohe pärast matuseid ta hooldelapsed minema, kool pandi kinni ja selles olnud lastel ei jäänud muud üle, kui oodata, kuni nad saadetakse kuhugi mujale, ja mis ta varast järele jäi, viis otsekohe ära ta tütar, abielus naine kuue või seitsme lapsega, ja asju ära viies ei osanud ta mulle muud öelda, kui minu üle nalja heita, et väike peen daam võib nüüd ise hakkama saada, kui ta seda soovib.

      See pidi mu peaaegu surnuks ehmatama ja ma ei teadnud, mida teha, sest ma olin kodust välja laia maailma saadetud, ja mis veel hullem, ausa vana naise käes oli olnud minu kakskümmend kaks šillingit, mis oli väikese peene daami kogu vara, ja kui ma seda ta tütre käest küsisin, põlastas ta mind ja naeris minu üle ja ütles, et temal pole sellega midagi tegemist.

      Oli tõsi, et hea vaene naine oli oma tütrele sellest rahast rääkinud ja et see asus eraldi ära pandult nagu lapse raha ja ta oli mind paar korra kutsunud, tahtes seda mulle anda, kuid õnnetuseks olin siis ära ja kui tagasi tulin, ei olnud ta enam rääkimisvõimeline. Siiski oli tütar hiljem nii aus, et ta andis selle mulle tagasi, kuigi ta alguses käitus minuga väga julmalt.

      Nüüd olin ma tõesti üks vaene peen daam ja just sel ööl pidin minema laia maailma, sest tütar oli kõik minema viinud ja mul polnud küllalt raha, et kusagil elada või endale leivatükkigi osta. Mu olukord oli mind nii väga ära hirmutanud, et ma ei tahtnud enam saada peeneks daamiks, vaid olin valmis ka teenijaks hakkama, igasuguseks teenijaks, keda vajalikuks peetakse. Kuid paistis, et üks naabritest, kes teadis mu olukorda, tundis mulle nii väga kaasa, et teatas sellest leedile, kelle perekonnas ma olin olnud, ja too saatis otsekohe oma teenija mind ära viima ja tema kaks tütart tulid omal tahtel teenijaga kaasa. Nii et ma läksin nende juurde elama, koos oma asjadega ja rõõmsa südamega, selles võite kindlad olla.

      Mu uus proua oli väga lahke, ta oli igas mõttes parem ja rikkam kui hea naine, kelle juures ma olin varem olnud, kuid mitte ausam, kuigi ta oli väga õiglane, sest mu esimene hoidja oli nii äärmiselt aus, kui üldse olla saab.

      Niipea, kui see hea daam oli mind enda juurde viinud, saatis linnapea proua ise oma kaks tütart mulle järele ja mind tahtis enda juurde veel üks pere, kes oli mind märganud, kui olin olnud väike suursugune daam, ning andnud mulle tööd teha, nii et olin väga populaarne, nagu öeldakse, ja nad olid üsna pahased, eriti linnapea proua, et tema sõbranna oli mu temalt ära võtnud, nagu ta seda nimetas, sest ta arvas, et ma pidin õigusega linnapea perre kuuluma, kuna nemad olid esimesed, kes olid mind märganud. Kuid need, kelle juures ma elasin, ei tahtnud minust lahkuda, ja mis puutub minusse, siis kuigi ka teine pere oleks mind väga hästi kohelnud, siiski poleks mul saanud olla parem kui seal, kus ma olin.

      Jäin siia, kuni olin seitsmeteistkümne aastane, ja siin sain parima hariduse, mida võib vähegi ette kujutada; leedi oli kutsunud koju õpetajaid, et nood annaksid tütardele tantsimise, prantsuse keele, kirjutamise ja muusikatunde; ja mina olin alati koos nendega. Ma õppisin sama kiiresti kui nemad, ja kuigi õpetajatele ei makstud minu õpetamise eest, õppisin siiski jäljendades ja küsimuste abil kõike, mida tüdrukud pidid õppima käskude ja juhendamiste abil, nii et ma õppisin tantsima ja prantsuse keeles rääkima sama hästi kui nad kõik ja laulma palju paremini, sest mul oli parem hääl kui ükskõik kellel neist. Klavessiinil või pianiinol mängimine polnud nii kerge, sest mul polnud harjutamiseks oma pilli ja ma sain nende pillide juurde vaid siis, kui neid seal taga polnud, kuid ka need õppisin küllalt hästi ära, ja viimaks said mõlemad noored leedid kumbki endale kaks pilli, see tähendab klavessiini ja pianiino, ja siis hakkasid nad ise mind õpetama. Kuid mis puutub tantsimisse, siis sain kõik populaarsed tantsud vaevata selgeks, sest nad tahtsid nii väga, et oleksin selles nendega võrdne, et püüdsid mulle õpetada kõike, mida nad olid ise õppinud.

      Sel viisil sain, nagu ma ülalpool nimetasin, parima hariduse, nagu ma oleksin saanud niisuguse peene daamina, nagu olid need, kelle juures ma elasin; ja mul olid leedide ees ka mõned muud eelised, kuigi nemad olid kõrgemast seisusest. Ja kuigi mu eelised olid vaid looduseannid, ei oleks kogu nende varandus suutnud neid neile anda. Kõigepealt olin ma tublisti ilusam kui keegi neist, teiseks olin parema kehakujuga ja kolmandaks, ma laulsin paremini, millega ma mõtlen, et mul oli parem hääl, ja ma loodan väga, et te ei arva mind kiitlevat, sest sama arvas ka kogu perekond.

      Kõik need omadused muutsid mind mu soole omaselt edevaks, see tähendab, et kuna mind peeti väga meeldivaks, või kui soovite, suureks iluduseks, teadsin seda väga hästi ka ise, ja mul oli endast sama hea arvamus kui kõigil teistelgi, ja eriti meeldis mulle kuulda, kuidas keegi minust hästi räägib, mis vahel ette tuli ja oli mulle suureks rahulduseks.

      Seni on mul olnud endast üsna meeldiv rääkida ja terve selle osa oma elust polnud ma mitte ainult elanud väga heas perekonnas, mida tunnustati ja austati igal pool vooruse ja tasakaalukuse ja kõikide muude väärtuslike asjade poolest, vaid mul oli ka väga tagasihoidliku, tõsise ja voorusliku naise iseloom, ja niisugune olin ma alati olnud ja ma polnud mingil juhul tunda saanud, mida tähendas kurja ahvatlus.

      Kuid liigne edevus oli mu hukatuseks. Selle maja perenaisel oli kaks poega, väga paljutõotavate vaimuannete ja suurepärase käitumisega, ja mina meeldisin õnnetuseks neile mõlemale väga, kuid nad käitusid minu suhtes üsna erinevalt.

      Vanem vend, lõbus härrasmees, tundis hästi nii linna kui maakonda, ja kuigi ta oli halbade asjade tegemiseks küllalt kergemeelne, oli ta siiski küllalt otsustusvõimeline, et mitte maksta liiga kallilt oma rõõmude eest. Ta alustas minu püüdmist lõksuga, millesse paljud võiksid õnnetult kukkuda, nimelt märkis ta igal võimalusel, kui ilus ma olen, kui kena, kui hea hoiakuga, ja muud niisugust, ja seda tegi ta nii peenelt, nagu püüaks jahil käies põldpüüd, sest ta rääkis sellest oma õdedele, kui teadis, et mind pole küll juures, kuid siiski olen küllalt lähedal, et teda kindlasti kuulda. Ta õed vastasid talle vaikselt: „Tss, vend, ta kuuleb sind, ta on kõrvaltoas.” Siis tasandas ta häält ja rääkis vaiksemalt, nagu poleks ta sellest teadnud, ja tunnistas, et oli valesti käitunud, ja siis, nagu oleks end unustanud, hakkas ta jälle valjusti rääkima ja mina olin muidugi väga meelitatud ja kuulasin teda äärmise tähelepanuga.

      Olles nii oma sööda välja pannud ja küllalt kergesti leidnud viisi, kuidas ma selle kätte saaksin, hakkas ta mängima avatumat mängu ja ühel päeval, minnes mööda oma õe toast, kui mina seal kleitidega tegelesin, astus ta lõbusal ilmel sisse.

      „Oh, Mrs. Betty,” ütles ta mulle, „kuidas sul läheb, Mrs. Betty? Miks su põsed õhetavad, Mrs. Betty?”

      Tegin kniksu ja punastasin, kuid ei öelnud midagi.

      „Miks sa niimoodi räägid, vend?” küsis leedi.

      Too vastas: „Me rääkisime temast alumisel korrusel umbes pool tundi tagasi.”

      „Te ei saanud temast halba rääkida,” ütles tema õde,” selles olen kindel, nii et pole tähtis, millest te seal rääkisite.”

      „Ei,” vastas ta, „kaugel sellest, me rääkisime temast väga palju head ja ilusat, ta olevat kauneim naine Colchesteris ja nad hakkavad linnas juba tema terviseks klaase tõstma.”

      „Sa räägid imelikku juttu, vend,” ütles õde. „Bettyl jääb puudu vaid ühest asjast, kuid see asi tähendab kõike, sest turg on praegu meie soo vastu, ja kuigi noor naine võib olla väga ilus, kõrge sugupuuga, hea kasvatusega, väga tark ja teravmeelne, kombekas ja tagasihoidlik, on ta kaasavarata tühi koht, sama hästi võiks tal neid omadusi mitte olla, sest praegu nõutakse naiselt vaid raha ja mitte midagi muud.”

      Ta noorem vend, kes sisse astus, hüüdis: „Pea, õde, sa teed liiga kiireid järeldusi. Mina olen kindlasti teistsugune. Kui ma leian mõne niisuguste omadustega naise, nagu sa räägid, siis pole mulle tähtis, kas tal on