Moll Flanders, I osa. Daniel Defoe

      MOLL FLANDERS

      I OSA

Kuulsa Moll Flandersi õnnelikud ja õnnetud juhtumused…kes sündis Newgate’i vanglas ja oli oma väga vaheldusrikkas elus, mis kestis lisaks ta lapsepõlvele kolm korda kakskümmend aastat, kaksteist aastat hoor, viis korda abielus (millest üks kord oma vennaga), kaksteist aastat varas ja kaheksa aastat sunnitööline Virginias, ja kes sai viimaks rikkaks, elas ausat elu ja suri pattu kahetsedes…Tema mälestuste järgi kirja pannud Daniel Defoe

      Mu tõeline nimi on nii hästi teada Newgate’i ja Old Bailey kohtunimekirjadest ja on mingeid asju, mida seal veel tähtsaiks peetakse ja mida seostatakse just minu käitumisega, et ma ei taha selles loos nimetada oma nime või perekonnanime. Need võib ehk teatavaks teha pärast mu surma, kuid praegu pole see kohane, ei, isegi siis mitte, kui saaksin üldise amnestia, mis hõlmaks kõiki mu kuritegusid.

      Ütlen teile vaid, et mõned mu kõige hullematest kaaslastest, kes ei saa mulle enam halba teha (olles tapalava ja köie abil sellest maailmast lahkunud, nagu ma sageli lootsingi), tundsid mind nimega Moll Flanders, nii et ehk lubate mul rääkida endast selle nime all, kuni ma julgen tunnistada, kes ma olen ja kes olin.

      Mulle on räägitud, et ühes meie naaberriigis, ma ei tea, kas Prantsusmaal või kusagil mujal, on kuningas andnud käsu, et kui kurjategija mõistetakse kas surma või sunnitööle, siis valitsus hakkab otsekohe hoolitsema tema laste eest, kes on tavaliselt elatusvahenditeta kas nende vanemate vaesuse või nende varanduste konfiskeerimise tõttu, ja nad pannakse asutusse, mida nimetatakse orbudekoduks, kus neid kasvatatakse, riietatakse, toidetakse ja õpetatakse, ja kui nad sealt lahkuvad, aidatakse neil kauplema hakata või teenrikohta leida, nii et nad saavad ausalt ja töökalt elada.

      Kui see oleks olnud kombeks meie maal, poleks ma olnud väikese lapsena mahajäetud, sõpradeta, riieteta, ühegi abistajata maailmas, nagu oli minu saatuseks; ja seetõttu sattusin ma mitte ainult väga suurtesse hädadesse enne seda, kui suutsin oma olukorda isegi mõista, rääkimata selle parandamisest, vaid see muutis ka mu elu viisil, mis polnud mitte ainult skandaalne, vaid ka mis pidi ruttu hävitama inimhinge ja – keha.

      Meie maal olid asjad teisiti kui naaberriigis. Mu ema mõisteti süüdi mingi väikevarguse eest, nimelt oli tal võimalus laenata kolm tükki kena lõuendit teatud Cheapside’i riidepoest. Asjaolude selgitamine võtaks liiga kaua aega ja ma olen kuulnud neist räägitavat nii mitmel viisil, et ma tõesti pole kindel, missugune neist oli õige.

      Kuidas see ka polnud, kõik jutud lähevad kokku selles, et mu ema palus armu rasedusele viidates, ning kuna leiti, et laps oligi tulekul, anti talle seitse kuud ajapikendust, mille jooksul tõi ta siia maailma minu, ning olles jälle süüdiv, kutsuti ta kohtuotsuse täitmisele, nagu nad seda nimetavad, ta sai kergema karistuse, sunnitöö istandustes, ja jättis mu kuue kuu vanuselt maha, ning halbadesse kätesse, võite kindlad olla.

      Kõik see juhtus liiga lähedal mu elu esimestele tundidele, et ma oskaksin jutustada midagi muud, kui teiste juttu edasi anda; on küllalt, kui mainin, et kuna ma sündisin niisuguses õnnetus kohas, polnud mul vaestekassat, mis lapsepõlves mu toidu eest maksaks, ja mul pole ka vähimatki aimu, kuidas mind elus hoiti, tean vaid seda, et üks mu ema sugulane viis mu rinnalapsena ära, kuid kelle kulul või korraldusel, ma tõesti ei tea.

      Esimene asi, mis mulle meenub, on see, et ma rändasin ringi rühma inimestega, keda nimetati mustlasteks, kuid ma usun, et see kestis vaid väga lühikest aega, sest nad ei värvinud mu nahka, nagu nad teevad lastega, keda nad endaga kaasas kannavad, ja ma ei tea teile jutustada, kuidas ma nende keskele sattusin või neist lahku läksin.

      Colchesteris, Essexis, lahkusid need inimesed minust, kuid mina ise arvan, et mina lahkusin neist (see tähendab, et peitsin end ära ega läinud enam nendega rändama), kuid ma ei oska rääkida üksikasjadest, mäletan vaid, et mingi Colchesteri valitsuseametnik võttis mind vastu ja ütles, et olin tulnud linna koos mustlastega, kuid polnud nendega edasi läinud, aga kuhu nad olid läinud, ma ei teadnud, ja ametnikud ei saanudki seda minult oodata; ja kuigi nad uurisid kogu maakonnast, kus nad võiksid olla, ei leitud neid enam kusagilt.

      Nüüd pidi keegi minu eest hoolitsema hakkama, sest kuigi ma ei kuulunud seaduse järgi selle linna ühegi vaestekassa alla, levis kuuldus minu juhtumist kaugele, ja kuna ma olin töö tegemiseks liiga noor, vähem kui kolm aastat vana, liigutas kaastunne linnaisasid niipalju, et nad käskisid minu eest hoolitseda ja minust sai selle piirkonna vaestekassa laps just samamoodi, nagu ma oleksin olnud seal sündinud.

      Nende korraldusel oli mul suur õnn sattuda ühe hooldaja juurde, nagu nad seda nimetavad. See naine oli küll vaene, kuid oli kunagi olnud paremas olukorras, ja ta sai pisut abiraha, et kasvatada niisuguseid lapsi nagu mina ja varustada neid kõige vajalikuga, kuni nad on teatud eas, mil nad peavad teenijaks minema või hakkama ise oma leiba teenima.

      Sel naisel oli väike kool, mida ta pidas selleks, et õpetada lapsi lugema ja töötama; ja kuna ta oli, nagu ma enne ütlesin, varem elanud rikast elu, kasvatas ta lapsi väga hästi ja hoolega.

      Kuid mis kõige tähtsam, ta kasvatas neid väga usklikeks, olles ise väga tõsine, jumalakartlik naine, väga perenaiselik ja puhas ja väga hea käitumisega. Nii et ausõna, meid kasvatati nii kombekaiks ja elegantseiks, et kui välja arvata lihtne söök, vähenõudlik elamine ja kasin rõivastus, oleksime nagu olnud kõrgema seltskonna koolis.

      Ma jäin sinna, kuni olin kaheksa aastat vana, ja mind hirmutasid uudised, et pean linnaisade (nagu ma arvan, et nad end nimetasid) käsul teenijaks minema. Oleksin teenijana suutnud vaid väga vähe kasu tuua, välja arvatud käskjalana ja kokaabilise käealusena, ja jutud sellest hirmutasid mind väga, sest mul oli suur vastumeelsus tööle minemise suhtes, nagu nemad seda nimetasid (see tähendas teenijaks hakkamist), kuigi olin nii noor, ja ma ütlesin oma hoidjale, nagu me teda kutsusime, et ma püüan teenida endale raha teenijaks hakkamata, kui ta vaid lubab mul seda teha; sest ta oli õpetanud mulle nõelatööd ja ketramist, mis olid selle linna põhilised tuluallikad, ja ma ütlesin talle, et kui ta mind enda juurde jätab, siis hakkan tema heaks tööle ja töötan väga kõvasti.

      Rääkisin talle kõvast tööst peaaegu kogu aeg ja lühidalt ei teinud ma midagi muud, kui töötasin ja nutsin terve päev, mis tegi heale, lahkele naisele palju muret, sest ta armastas mind väga.

      Ühel niisugusel päeval tuli ta tuppa, kus kõik meie, vaesed lapsed, töötasime, ja istus minu vastu, mitte oma tavalisele õpetajakohale, vaid nagu tahaks mu tööd üle vaadata. Ma tegin mingit näputööd, mis ta oli mulle andnud. Nagu ma mäletan, olid need mõned särgid, mis olid tema käest tellitud, ja mõne aja pärast hakkas ta minuga rääkima.

      „Sa rumal laps,” ütles ta, „sa nutad kogu aeg (sest ma nutsin sel hetkel), mu armas laps, miks sa nutad?”

      „Sest nad viivad mu minema,” ütlesin, „ja annavad teenijaks ja ma ei oska majapidamistöid teha.”

      „Noh,” ütles tema, „aga kuigi sa ei oska majapidamistöid teha, nagu sa neid nimetad, õpid sa neid omal ajal ja nad ei anna sulle alguses midagi rasket.”

      „Annavad küll,” ütlesin mina, „ja kui ma ei saa hakkama, siis annavad nad mulle peksa ja teenijad annavad mulle peksa ja annavad mulle palju tööd ja ma olen vaid väike tüdruk ega saa hakkama,” ja siis ma nutsin jälle, kuni ei saanud enam rääkida.

      See liigutas mu head emalikku hoidjat, nii et ta otsustas, et ma ei tohiks veel teenijaks minna, seepärast ta palus, et ma enam ei nutaks, ja lubas rääkida härra linnapeaga, et ma ei läheks teenijaks enne, kui olen suurem.

      See ei rahuldanud mind, sest mõte teenijaks minemisest oli minu jaoks nii hirmuäratav, et oleksin ikkagi südamest nutnud, kui ta ka oleks lubanud mul jääda, kuni olen kahekümne aastane, sest ma kartsin nii väga, et see kunagi juhtub.

      Kui ta nägi, et ma pole veel rahunenud, sai ta minu peale pahaseks.

      „Mida sa siis veel tahad?” ütles ta. „Kas ma ei ütelnud sulle, et sa ei pea enne teenijaks minema, kui oled suurem?”

      „Jah,” vastasin, „kuid siis pean viimaks ikkagi minema.”

      „Tõesti,” ütles ta, „kas see laps on hulluks läinud? Mis sinust siis saab? Mingi peen daam?”

      „Jah,” vastasin ja tihkusin nutta, kuni see muutus jälle valjuks kisaks.

      Seepeale hakkas see vanaproua minu