Lugu kaliif Vathekist. William Beckford

oli nii meeldiv lagendik, et seda võis pidada usklike paradiisiks. Seal kasvas sada kibuvitsapõõsast ja teisi lõhnavaid taimi, sada roosi-, jasmiini- ja kuslapuupõõsast, samapalju apelsinipuid, seedreid ja sidrunipuid, mille palmide, granaatõunapuude ja viinapuuokstega põimunud oksad oli luksus, mis võis kostitada nii silmi kui maitsmismeeli. Maapind oli kaetud kannikeste, kellukeste ja võõrasemadega, mille keskel kasvasid nartsisside, hüatsintide ja nelkide puhmad, täites õhu veel paljude teistegi aroomidega. Neli purskkaevu, mis olid niihästi sügavad kui selged ning valmis kustutama terve sõjaväe janu, paistsid olevat paigutatud siia, et ümbrus veelgi enam meenutaks Eedeni aeda, ja neid toitsid neli püha allikat. Siin laulis ööbik roosi sünnist ja itkes selle lühikeseealist ilu; samas mõistis kilpkonn hukka kindlamate rõõmude kadu ning ärgas lõoke tervitas tõusvat valgust, mis kogu loodusele uue elu andis. Siin kujutasid lindude segunenud meloodiad erinevaid tundeid, justkui oleksid peened viljad, mida nad omatahtsi nokkisid, neile kahekordselt energiat andnud.

      Selle mäe juurde viidi Vathek vahel puhtamat õhku hingama ja neljast purskkaevust vett jooma, mida peeti kõige tervislikumaks ja pühaks. Saatjateks olid tema ema, naised ja mõned eunuhhid, kes usinalt mahukaid mäekristallist anumaid täitsid ning võistlevalt neid talle ette kandsid. Kuid sagedasti juhtus, et kaliifi himu ületas nende innu ja ta heitis maha, et juua allikast vett, millest ta iial küllalt ei saanud.

      Ühel päeval, kui õnnetu prints oli kaua sellises alandavas asendis lamanud, pöördus tema poole räme ja vali hääl: “Miks käitute kui koer, oh kaliif, nii uhke oma väärikuses ja võimus?”

      Kõnetuse peale tõstis kaliif pea ja nägi võõrast, kes talle nii palju piinasid oli tekitanud. Vihaselt hüüatas ta:

      “Neetud gjaur! Mida sa tulid siia tegema? Kas sellest ei piisa, et muutsid oma reipuse poolest tuntud printsi nahkanumaks, mida beduiinid kõrbes rännates kaamelitel kannavad? Kas sa ei mõista, et võin hukkuda nii liigsest joomisest kui ka täielikust toidu puudusest?”

      “Joo siis seda rüübet,” sõnas võõras punase ja kollaka seguga pudelikest pakkudes, “ja et rahuldada kehalise janu kõrval ka hingejanu, tea, et olen hindu, kuid India alalt, mis on täiesti tundmatu.”

      Nähes, et tema soovid on osaliselt täitunud, ja hellitades end lootusega, et need täituvad täielikult, neelas kaliif kõhklemata pudeli sisu alla ja tema tervis taastus kohe, janu kustutati ja tema kehaliikmed olid sama reipad kui iial varem.

      Rõõmsalt hüppas Vathek koledale hindule kaela ja suudles tema kohutavat suud ja sisselangenud põski, justkui oleksid need verevad huuled ja tema kõige kaunimate naiste liiliad ja roosid; samas langetasid nimetatud naised, vähem armukadedad kui kohkunud sellest vaatepildist, loorid, et varjata oma nägudel õudusepuna.

      Ja sellega poleks see lõppenud, kui Carathis poleks kogu kavalust appi võttes natuke poja vaimustust vähendanud. Kui tal õnnestus poeg tagasi Samarrasse saata, lasi ta heerolditel tema ees käia, kes pidid võimalikult valjult teatama: “Imeline võõras on taas ilmunud, ta on kaliifi terveks ravinud, ta on rääkima hakanud! Ta on rääkima hakanud!”

      Kõik hiiglasliku linna elanikud väljusid oma kodudest ja jooksid massidena Vatheki ja hindu, keda nad nüüd samaviisi õnnistasid kui ennist needsid, tulekut vaatama ja lakkamatult hüüdma: “Ta ravis terveks meie valitseja, ta on rääkima hakanud! Ta on rääkima hakanud!” Neid sõnu ei unustatud ka rahvapeol, mida peeti samal õhtul üldise rõõmu puhuks, sest poeedid lisasid need kõikide laulude refräänidesse.

      Kaliif lasi kohe jälle kõik meelte paleed avada, ja kuna ta eelistas puhkuse asemel külastada Maitsete Paleed, käskis ta kohe ette valmistada suurepärase peo, kuhu olid kutsutud tema ülemohvitserid ja õukondlased. Hindu, kes pandi istuma printsi lähedusse, paistis leidvat, et nii erakordse soosingu tunnustuseks ei ole võimalik liiga palju süüa, juua ega kõneleda. Niipea, kui erinevad liuad ette kanti, need ka tühjenesid, Vatheki suureks alanduseks, kes pidas iseennast kõige suuremaks sööjaks terves maailmas ja kel oli seekord suurepärane isu.

      Ülejäänud rahvas vaatas üksteisele hämmastunult otsa, kuid hindu, kes ei paistnud seda tähele panevat, jõi rikkalikult veini nende kõigi terviseks, laulis ohtrasti, esitas lugusid, mille peale ta ebasündsalt naeris, ja puistas improviseeritud värsse, mida poleks peetud halvaks, kui nendega poleks kaasnenud kummalised grimassid. Ühesõnaga oli ta sama jutukas kui sada astroloogi, ta sõi sama palju kui sada koormakandjat ja pummeldas rohkem, kui keegi kirjeldada oskas.

      Kaliif, talumata, et lauda oli kolmkümmend korda kaetud, tundis ebamugavust külalise apluse pärast, kes oli nüüd printsi silmis suuresti lugupidamist kaotanud. Siiski, soovimata reeta häbi, mida kaliif vaevu suutis varjata, sosistas ta Bababaloukile, eunuhhide ülemale: “Näed kui röögatud on kõik tema etteasted; millega see lõpeks, kui ta mu naiste juurde pääseks? Mine! Kahekordista oma valvsust ja hoolitse eriti mu tšerkesside eest, kes oleksid rohkem tema maitse järgi kui teised.”

      Hommikulind oli juba kolm korda laulnud, kui löödi kella diivaniks. Vathek, olles oma alamatele tänulikuna lubanud sellest osa võtta, tõusis kohe lauast ja siirdus kohtumõistmisplatsile, toetudes vesiirile, kes teda vaevalt aidata suutis. Nii uimane oli vaene prints joodud veinist ja tormaka külalise veidratest tujudest.

      Vesiirid, trooni ja seaduse ametnikud, asusid valitseja ümber poolringi ja püsisid austavalt vaikseina, kui hindu, kes nägi välja nii rahulik, justkui oleks ta tulnud hommikusöögilt, istus tseremooniata trooniastmele ja naeris pealtnägijates hulljulgusega tekitatud nördimuse peale pihku.

      Kaliif, kelle mõtted oli segased ja häbiväärsed, jätkas umbropsu kohtumõistmisega, kuni lõpuks leidis peavesiir soodsa võimaluse vahele segada ja päästa tema hiilguse au ning sosistas: “Mu isand, printsess Carathis, kes veetis öö planeete uurides, teatab teile, et need kuulutavad teile kurja ja oht on läheduses. Vaadake ette, et see võõras, kellele nii heldelt tema maagiliste vidinate eest tasusite, ei kipuks teie elu kallale. Tema vedelik, mis alguses paistis teid ravivat, võib olla pikaldase toimega mürk. Ärge loobuge sellest kahtlusest kergekäeliselt, küsige temalt, mis olid selle koostisosad, kust ta need sai, ja mainige saableid, mida paistate olevat unustanud.”

      Vathek, kellele võõra jultunud olek üha talumatumaks muutus, andis vesiirile silmapilgutusega märku, et võtab tema nõu kuulda, ja pöördus kohe hindu poole sõnadega: “Tõuse ja teata kohtule, mis ainetest koosnes vedelik, mida mulle andsid, sest kahtlustatakse, et see on mürk. Räägi ka mulle müüdud saablite kohta ja näita seega tänulikkust soosingute eest, mis on sulle osaks langenud.”

      Olles hääldanud need sõnad nii tagasihoidlikul toonil, kui üks kaliif seda suudab, jäi ta vaikselt vastust ootama. Kuid ikka veel istuv hindu naeris edasi, tegi sama kohutavaid grimasse kui varemgi ega vastanud sõnakestki. Vathek, suutmata taluda sellist allumatust, lõi ta kohe trepilt alla, astus ise järele ning lõi veel sellise järjekindlusega, et kõik pidid järgima tema eeskuju. Kõik jalad suunati indialase poole ja pärast iga lööki tundsid kõik vajadust lööki korrata.

      Võõras pakkus neile suurt lõbu, sest olles lühike ja priske, tõmbas ta end kerra ja veeres igale poole ringi, sel ajal kui talle tormas innukalt järele üha suurenev hulk ründajaid. Pall tõmbas igast ruumist möödudes kaasa kõik teele jäävad isikud ja varsti oli terve palee segaduses ja kärarikas. Kisast hämmeldunud haareminaised tormasid eesriiete taha selle põhjust uurima. Kuid nähes vilksamisi palli, ei suutnud nad end tagasi hoida ja murdsid eunuhhide piiramisrõngast välja, kes neid põgenemise takistamiseks kasutult verele näpistasid. Ka nemad, tundes õudu, nähes valvealuseid põgenemas, ei suutnud meelelahutusele vastu panna.

      Hindu, olles läbinud kõik palee saalid, galeriid, kambrid, köögid, aiad ja tallid, suundus lõpuks läbi hoovide, kaliif tihedalt kannul, kes lõi teda nii palju kui suutis, saades ka ise aeg-ajalt pihta lööke, mida võistlejad pallile jagasid.

      Carathis, Morakanabad ja kaks-kolm vana vesiiri, kelle mõistus oli seni veel selge ja kes soovisid, et Vathek ei paljastaks oma iseloomu alamate ees, langesid tema teele jälitamise takistamiseks maha, kuid tema kargas tõkkest hoolimata üle nende peade ja jätkas nagu ennegi. Siis käskisid nad muessinitel inimesed palvele hüüda, nii selleks, et neid jälitamise jalust ära saada, kui