Parem kui elu. Ilmar Taska

nii kallis… Ja kui sa tootmisega räägid, küsi ta numbrit, kas see pole muutunud, piiparit või ükskõik mis numbrid sulle meeldivad.”

      „Mulle meeldivad numbrid, mis vastavad.” Naerdes lülitab ta speaker’i välja.

      Alida on pärit Roomast. Ta saabus New Yorki viis aastat tagasi turistina. Alida oli kohanud Mudd Clubis mu ungari sõpra Gáborit ja tema juurde East Village’isse ankrusse heitnud.

      Gábor on alati paistnud silma stiili- ja moetundega. Ometi polnud avangardne elustiil ja andekad fotod toonud talle edu. Ta elas prussakate ja rottidega võideldes narkoärikate tänaval, kus elu käis öösiti ja mainekad underground-ööklubid oma uksed sulgesid. Gáborit köitis Alida hullumeelne energia, armastus ja seks. Pealegi olid nad mõlemad eurooplased. Et Alidal oleks võimalik Ameerikas elamisluba saada, abiellus Gábor temaga. Oma itaalia sarmi ja seksapiili kasutades leidis Alida peagi tööd. Kord valmistas kostüüme ühele teatritrupile, kord moekaid rõivaid Soho boutique’ile, kuni sai tööd eriti väikse eelarvega sõltumatus filmis, mis linastus pisikestes kinodes. Pärast paari tormilist aastat abielu, mida nad võrdlesid õhupalliga, jooksis sellest õhk välja. Või oli Gábor Alida meelest liiga passiivne elulainetel surfama? Ühel õhtul korjas Alida oma kolm kompsu kokku ja otsustas Hollywoodis õnne proovida. Tal oli vähemalt üks film ette näidata. Alida oskas inimesi võluda, väsimatult aina uutele ja uutele ustele koputada, kuni üks neist avanes. Gus Van Sant otsis filmile veidi ebatavalise, euroopaliku stiilitundega kostümeerijat. Sealt algas Alida karjäär ja nüüd on ta üks Hollywoodi nõutumaid kostüümikunstnikke, kes töötab ainult tähtrežissööride suurtes stuudiofilmides. Alida sai lapse ja ostis paar maja Los Angelese eri linnaosadesse (lootuses, et pärast järjekordset maavärinat jääb vähemalt üks neist püsti). Ta on sportliku ellusuhtumisega, mille on saanud nooruses harrastatud tennisemängust. Tennise mängimise oli ta pooleli jätnud seitsmeteistkümneselt, kui otsustas eelistada kunstiõpinguid. Itaalias on iidsest ajast saadik olnud kunst täis elu ja elu täis kunsti.

      Sisenen autoga Paramount Studiosi võlvidega peaväravast Melrose Avenuel. Vahiputka kõrval peatun.

      „Teie nimi, palun. Kelle juurde?” Noormees naeratab. Kindlasti soovib temagi näitlejaks saada, nagu iga ettekandja või autodeparkija siin linnas. Mulle ulatatakse kreemikal paberilehel plaan, millele noormees märgib tee kostüümilattu. Sõidan aeglaselt paviljonide vahel, lootes näha mõnda tuttavat või üksinda ringi uitavat staari. Ei või iial teada, kala peab alati olema valmis näkkama. Mu lahtine auto on äsja pestud ja mulle meeldib stuudio tagahoovis ringi uidata. Seekord ei kohta ma kedagi ja jõuan kokkusaamisele õigeaegselt.

      „Ilmar… Ilmar…!” hüüab Alida mind nähes rõõmsalt ja naeratab laiaekraanilist naeratust. Ta oskab inimesi tervitada: sa usud, et sinu nägemine on ta suurim rõõm. Kuid ma olen näinud, et ta käitub niimoodi kõigiga.

      Kallistame. Ta naerab kõlavalt: „Ilmar, kuidas läheb?” Vähemalt ei ole see naer nii kunstlikult läbinähtav nagu enamik smiling’uid. Alida paneb tervitusse tükikese Itaalia päikest ja võib-olla on ta ikka ja uuesti oma vanu sõpru kohates tõepoolest õnnelik. Ka teda on meeldiv emmata. Pastasöömine annab itaallannadele kena rinnajoone.

      „Ma mõtlesin, et sulle meeldib siit läbi tulla, selle asemel et peaksime stuudio einelaua valgeid seinu vaatama.” Ta osutab käega lõpututele rõivaridadele. „Vaata, mis siin ripub! Kogu Hollywoodi ajalugu. Vaata seda siidi! Katsu seda tafti! Olid siis aga materjalid… Missugune õmblustöö! See on Katharine Hepburni kleit „Aasta naisest”.”

      Vaatan, imestan ja hingan sisse vanade riiete kopitushõngu. Räägin Alidale oma kohtumisest Hepburniga „Hollywoodi legendi” filmimise aegu.

      „Nüüd kannab ta alati midagi oranži, kas oranži rullkaelusega sviitrit või oranži salli, et näole jumet lisada.” See vana kleit on hall. Ka filmid olid mustvalged.

      Katharine Hepburn oli meie väikese võtte puhuks tõusnud hommikul kell viis. „Enne võtet tõusen ma alati vara. Kardan ja pabistan, kas ikka suudan olla nii hea, nagu ma tahan.” Ta oli ainuke Hollywoodi daam, kes oli teeninud neli Oscarit, kuid ikka veel tundis hirmu, ikka püüdis olla parim. Kas me kõik oleme eneseületajad, perfektsusehullud, töönarkomaanid, kes siin linnas läbi lüüa suudavad? Katharine Hepburni pika karjääri puhul ei olnud see juhus ega moenarrus: et nii kaua vastu pidada, pidi olema tõeliselt hea.

      „Mina ei pabista enam,” lausub Alida. „Ma ei võta tööd isegi enam tõsiselt. Vaata neid filme! Mina neid vaatamas ei käi. Ma ei taha oma maitset rikkuda ega loe isegi enam stsenaariume, vaid lasen need oma assistendil läbi lugeda ja sisu mulle ümber jutustada…”

      Äkki peegeldub ta näolt väsimus, mingi allasurutud resignatsioon.

      „T-särke ja teksapükse võib iga loll näitlejale selga panna. Vaata, mis on juhtunud meie riiete, meie filmidega! Oh, mamma mia!” Ta paneb käed nagu palveks kokku: „Kui olen küllalt raha teeninud, tahan minna tagasi koju. Tahan teha kostüüme Teatro dell’Operale, La Scalale… Mu hing sureb siin varsti. Päästa mind!”

      Emban Alidat ja kinnitan talle, et iga Euroopa kostüümikunstnik kadestab ta tööd. Olla oma ala parim, töötada Gus Van Santi, Oliver Stone’i, Curtis Hansoniga…

      „Aga mul õnnestub nii vähe luua. Ma korjan neile riideid Barney kaubamajast, disainipoodidest…”

      „Iga pereema tahaks sinu asemel staaridele šopata ja ehk ka enesele midagi kõrvalt leida. Raha eest, hea raha eest…” Pilgutan talle silma. „Palju nad sulle sisseostude eest aastas maksavad? 200 000, 300 000 dollarit?”

      Alida paneb sõrme mu suule.

      „Tss, ma tean, sul on õigus. Sa räägid nagu mu agent… Ma teenin hästi. Aga vaata seda inetut linna, kus me elame, vaata seda hingetut maad. Mu Rooma maja tagahoovis vedelevad Rooma impeeriumi aegsed katkised skulptuurid, mida siin näidatakse muuseumis hermeetilises klaaspurgis raha eest…”

      Panen oma käe ta sõrmele mu suul ja annan sellele musi.

      „Kallis Alida, ma tahtsin sind ainult lohutada, aga tean, et see pole võimalik… Või on?” Vaatan talle otsa ja naeratan kahemõtteliselt. „Kas selles neetud linnas on mõni hea itaalia restoran, kus me võiksime juua klaasikese chianti’t?”

      Alida on võluv naine – sihvakas, hea figuuri, tumedate silmade ja pruunide sirgete juustega. Ta naeratab:

      „Ilmar… Kas ma näen, mida ma kuulen! Või kuulen, mida ma tunnen! Ah, kui tore on veidi flirtida! Sa tead, et Ameerikas ei flirdita. Mehed ei tee seda.”

      „Kuid meie sinuga oleme vanast maailmast…”

      „… ja vanast elust. Ma olen olnud abielus sinu sõbraga ja tunnen su girlfriend’i.”

      „Missugust?” teesklen imestust.

      Alida paneb kahe käe sõrmed risti ja suunab minule. „Tagane, saatan!”

      „Me võime juua klaasi veini kui kaks sõpra. Pealegi…”

      Alida hoiab minul oma kelmikaid tumedaid silmi, millest ei ole võimalik midagi välja lugeda. Need on liiga tumedad, pimedad, põhjatud.

      „Pealegi pole mu tööpäev veel lõppenud. Pean leidma Megile õhtukleidi, meil on hommikul vara kleidiproov.” Alida pöörab pilgu meie ümber rippuvatele kleitidele. Kõik need on olnud kellegi seljas, kellegi jaoks õmmeldud ja filmilindile jäädvustatud. Nad on muutunud ajatuks ja nende kandjad on võib-olla juba surnud.

      „Kui prooviks talle selga midagi siit, midagi retrot…”

      „Kas Meg on täna siin? On teil võttepäev?” poetan vargsi küsimuse, mille pärast olen tegelikult tulnud.

      „Ei, täna filmime teist stseeni.”

      Olen kimbatuses. Ma ei tea, kas rääkida Alidale asjast. Miks kiirustada?

      Jalutan elutult rippuvate kleitide vahel ringi. Keegi avab akna. Kleidid hakkavad vaevu tuntavas tõmbetuules tantsima. Vaatan Alidat, kes tõstab rõivarivist kleite,