Pál-tänava poisid. Ferenc Molnar

nagu me juba teame, püstitatud säärased kunstlikud lossivaremed, nagu neid võib kohata ülikute aedades, kus on hoolikalt jäljendatud vanade kindluste ehitusstiili ja suurte kivide vahelised praod on täidetud kunstsamblaga.

      „Need siin on lossivaremed,“ seletas Boka. „Nüüd peame ette vaatama, sest ma olen kuulnud, et punasärgid käivad aeg-ajalt ka siin.“

      Csónakos küsis:

      „Mis loss see on? Ajaloos pole me küll õppinud, et Botaanikaaias oleks loss olnud…“

      „Need on ainult varemed. Need ehitatigi varemeteks.“

      Nemecsek hakkas naerma.

      „Kui nad juba ehitasid, miks nad siis uut lossi ei ehitanud? Saja aasta pärast oleks see iseenesest varemeteks muutunud…“

      „Ennäe, on sinul vast hea tuju!“ ütles Boka talle. „Aga kui Pásztorid sulle otsa vaatavad, läheb sul naljatuju üle!“

      Tõepoolest, selle peale tegi Nemecsek hapu näo. Ta unustas alalõpmata, kui ohtlikus olukorras ta parajasti viibib. Talle tuli seda pidevalt meelde tuletada.

      Ja nad hakkasid leedripõõsaste vahel üles künkale roomama, haarates kinni varemete kivinukkidest. Nüüd läks Csónakos ees. Äkitselt peatus ta nii, nagu oli, neljakäpuli. Ta tõstis parema käe. Siis pööras ta ringi ja ütles kohkunud häälel:

      „Siin on keegi.“

      Nad pugesid kõrge rohu sisse. Umbrohi varjas kenasti nende väikesed kujud. Ainult silmad välkusid sellest tihnikust. Nad kuulatasid.

      „Pane kõrv vastu maad, Csónakos,“ andis Boka sosinal käsu. „Indiaanlastel on kombeks niimoodi kuulatada. Sedaviisi on hästi kosta, kui keegi läheduses kõnnib.“

      Csónakos täitis käsu. Ta heitis kõhuli maha ja pani ühes kohas, kus rohtu ei kasvanud, kõrva vastu maad. Aga otsekohe tõstis ta pea jälle üles.

      „Tulevad!“ sosistas ta hirmunult.

      Nüüd oli juba ka ilma indiaani meetodita kuulda, et keegi põõsaste vahel ringi ragistab. Ja see salapärane keegi, kelle kohta polnud esialgu teada sedagi, kas ta on loom või inimene, tuli otse nende poole. Poisid ehmusid ja surusid isegi pead maad ligi. Ainult Nemecsek halas vaikselt:

      „Ma tahan koju.“

      Csónakos ei löönud verest välja. Ta ütles:

      „Püsi peidus, vennas!“

      Aga kui Nemecsek ka selle peale vaprust ei ilmutanud, pistis Boka pea rohu seest välja ja käsutas vihast lõkendavate silmadega, muidugi sosinal, et ta neid ei reedaks:

      „Reamees, heitke rohu sisse kõhuli!“

      Sellele käsule tuli kuuletuda. Nemecsek kõhutas maas. Salapärane olend aga ragistas aina edasi, kuid nüüd tundus siiski, nagu oleks ta suunda muutnud ega tuleks enam nende poole. Boka ajas end rohus uuesti üles ja vaatas ringi. Ta nägi tumedat kuju, kes nüüd juba künkalt alla läks ja kepiga põõsaid torkis.

      „Läks ära,“ ütles ta rohus lamavatele poistele. „See oli vaht.“

      „Punasärkide vaht?“

      „Ei. Botaanikaaia vaht.“

      Selle peale hingasid nad kergendatult. Täiskasvanud inimene neid ei hirmutanud. Näiteks soolatüükalise ninaga vana soldat Muuseumi aias ei saanud neist sugugi jagu. Nad roomasid edasi. Aga siis paistis, et vaht oli midagi kuulnud, sest ta jäi seisma ja teritas kõrvu.

      „Meid on avastatud,“ kogeles Nemecsek. Nüüd vaatasid mõlemad korraldust oodates Bokale otsa.

      „Varemetesse!“ andis Boka käsu.

      Kõik kolm tormasid ülepeakaela ja komistades mööda sedasama künkanõlva alla, kust nad äsja nii ettevaatlikult üles olid roninud. Varemetel olid väikesed teravkaartega aknad. Kohkunult märkasid nad, et esimest akent kaitsevad raudtrellid. Nad hiilisid teise juurde, sellelgi olid trellid ees. Ühes kohas leidsid nad lõpuks kivide vahelt sellise prao, kust nad parajasti sisse mahtusid. Nad pugesid pimedasse orva ja hoidsid isegi hinge kinni. Vahi kuju vilksas akendest mööda. Nad nägid, et ta on sammud seadnud aia Üllői tänava poolsesse ossa, kus asus tema elumaja.

      „Jumal tänatud,“ ohkas Csónakos, „sellest oleme pääsenud.“

      Nad vaatasid pimedas ruumis ringi. Õhk oli rõske ja kopitanud, nagu oleksid nad mõne tõelise kindluse keldris olnud. Ringi komberdanud, jäi Boka äkitselt seisma. Ta oli millegi otsa komistanud. Ta kummardus ja võttis selle millegi üles. Teised kaks hüppasid tema kõrvale ja nägid nõrgas videvikuvalguses, et see miski on tomahook. Säärane kirvetaoline riist, millega indiaanlased romaanides alati sõdivad. Tomahook oli vestetud puust ja kaetud hõbepaberiga. See läikis pimedas hirmuäratavalt.

      „See on nende oma!“ ütles Nemecsek hardalt.

      „Nii see on,“ märkis Boka, „ja kui see üks siin on, siis peavad ka ülejäänud siin olema.“

      Nad hakkasid ringi nuuskima ja leidsid nurgast veel seitse sõjakirvest. Selle põhjal oli lihtne ära arvata, et punasärke on kaheksa.

      Paistis, et see oli nende salajane relvaladu. Csónakosi esimeseks mõtteks oli kaheksa tomahooki sõjasaagina kaasa viia.

      „Ei,“ kostis Boka, „seda me ei tee. See oleks lihtlabane vargus.“

      Csónakosil oli häbi.

      „Säh sulle, vennas!“ muutus Nemecsek julgeks, aga Boka tonksas teda õrnalt, mispeale ta vait jäi.

      „Ärme raiska aega. Ronime välja ja üles künkale! Ma ei taha, et me jõuaksime saarele siis, kui seal enam kedagi ei ole.“

      See söakas mõte äratas neis uuesti seiklushimu. Nad puistasid tomahoogid ruumis laiali, et oleks näha, et seal on keegi käinud. Siis ronisid nad müüripraost välja ja tõttasid nüüd juba julgelt künka otsa. Künka tipust paistis kaugele. Nad jäid üksteise kõrvale seisma ja vaatasid ringi. Boka otsis taskust väikese paki. Ta harutas selle ümbert lahti ajalehepaberi ja võttis välja pisikese pärlmutrise binokli.

      „Csele õe teatribinokkel,“ teatas ta ja vaatas läbi binokli saart. Aga saar oli näha ka palja silmaga. Väikese saare ümber läikis pisike järv, kus kasvas igasuguseid veetaimi ning mille kallas oli tihedalt täis kõrkjaid ja pilliroogu. Saare lehtpuude ja kõrgete põõsaste vahel vilkus väike tuluke. Selle vaatepildi peale tõsinesid kõik kolm.

      „Nad on seal,“ kostis Csónakos summutatud häälel.

      Nemecsek oli võlutud tulukesest.

      „Neil on isegi latern!“

      Tuluke liikus saarel ringi, kord kadus mõne põõsa taha, kord vilksatas jälle kaldal. Keegi kandis laternat siia-sinna.

      „Mulle tundub,“ ütles Boka, kes polnud binoklit hetkekski silme eest ära võtnud, „mulle tundub, et nad valmistuvad millekski. Nad kas sooritavad õhtusi harjutusi… või…“

      Siis jäi ta korraga vait.

      „Noh?“ küsisid ülejäänud kaks murelikult.

      „Oh sa poiss!“ ütles Boka ainiti binoklisse vaadates. „See, kes laternat kannab… see on…“

      „Noh? Kes see on?“

      „Tuttav kuju… ega ometi…“

      Ta astus kõrgemale, et paremini näha, aga siis kadus laternatuli põõsa taha. Boka laskis binokli alla.

      „Kadus silmist,“ ütles ta vaikselt.

      „Aga kes see oli?“

      „Ma ei või seda öelda. Ma ei näinud hästi, ja just siis, kui tahtsin täpsemalt vaadata, kadus ta mul silmist. Ja kuni ma kindlalt ei tea, ei taha ma kedagi süüdistada…“

      „Kas see oli keegi meie seast?“

      Juht vastas kurvalt:

      „Ma kardan küll.“

      „Aga see on ju äraandmine!“