Munad Hiina moodi. Enn Vetemaa

Kujutlesin kõiki neid arste seal kasti kallal õiendamas. Hops! – ja terve punt haigeid tõstetakse korraga karbist välja. Näiteks vasakut neeru pidi. Hops! – laua kohal hõljub tiisikeride fraktsioon. See läikiv metallist välk võib iga hetk moodustada kõikvõimalikke kentsakaid kollektiive: katkiste hammaste arvu järgi, valgusisalduse järgi uriinis, kõige järgi, mida aga tahad. Ja sa võid igasuguste tüüpidega samasse gruppi rippuma sattuda – selle kahtlaselt naiseliku poisiga või Leopoldiga või jälle J. Andreskoogiga teisest palatist, keda ma millegipärast ei salli. Võib-olla on mõni sihuke isegi su kastinaaber, ja sa pead ööd-päevad tema vastu pressitud olema. Mina tahaksin sel juhul naabriks Jaanikat. Vist ka siis Jaanikat, kui mul oleks tema ja Agnese vahel valida.

      Ma mõtlen Agnesele üsna tihti, igatahes sagedamini, kui ma tahaksin. Enamasti tulevad mulle meelde asjad ja olukorrad, mida ma end juba ammu arvasin unustanud olevat. Täitsa tühised asjakesed.

      6

      Hommikul läksin Leopoldi juurde. Ta jagab tuba ühe ingerlasest vanamehega, kes surma ootab. Seda mehenässi on mitu korda tahetud haiglast välja kirjutada ja vanadekodusse suunata – tal polevat ühtegi sugulast ega vist korteritki – , kuid iga kord teeb ta siis skandaali ja räägib oma tähtsast Moskva-vennapojast, kes „teile siis alles näitab!”. Vennapojast, kui see üldse olemas on, poleks midagi, aga alati tõuseb siis vanamehel ka palavik, ta kurdab valusid ja hakkab verd sülitama, nii et teda tõesti ei saa välja kirjutada. Leopold ütles, et muidu on ta vaikne vanamees ega sega kedagi. Ainult ükskord südaööl olevat ta laulma hakanud, tasakesi ja venivalt oma soome-vene segakeeles. Leopold olla siis mõelnud, et nüüd on vanal lõpp lähedal, aga hommikul polnud tal viga midagi.

      Leopold oli minu vastuvõtmiseks ettevalmistusi teinud ja köögist kastruliga teed toonud. Veel pakkus ta mulle köömnetega soolaküpsiseid, mis aga kangesti lõhnaõli järgi haisesid. Joonistused ja akvarellid olid juba tuba mööda laiali laotatud – voodi, aknalaud, kõik toolid ja isegi suur osa põrandast oli neid täis. Minu jaoks oli ta siiski ühe tabureti tühjaks jätnud. „Ma mõtlesin juba, et te ei tulegi, unustasite ära…” ütles ta ning tal näis minu tulekust tõesti hea meel olevat. Rääkisin, et magasin öösel halvasti ja pidin seetõttu pärast hommikueinet tunniks ajaks uuesti pikali heitma. Leopold ütles, et ka tema magas halvasti: vanamees oli öö läbi ägisenud; eile käinud ta korraks väljas ja varastanud aiast mureleid; „Puukisid end mureleid täis ja peeretasid öö läbi. Ma räägin ära,” ähvardas ta vanameest ja viibutas tigedalt oma kollast nimetissõrme. Minu poole pöördudes ütles ta tasa ja viisakamalt, et vanamehel on suurest murelisöömisest gaasid.

      Ingerlane ei kostnud midagi, aga mulle näis, et ta naeratas kelmikalt. Natukese aja pärast poetas ta suunurgast linale helepunase murelikivi ja naeratas jälle.

      Vaatasin Leopoldi pilte, jalutasin selles väikeses ubrikus, käed seljal, nagu tõelises maaligaleriis. Korraks tuli mul mõte, et see vist ongi mu viimane näituselkäimine.

      Kogu selle aja, mis mina pilte vaatasin, istus Leopold ise taburetil ja oli tähtsust täis. Ta istus nii, nagu mõned fotograafi juures istuvad.

      Imestasin, et Leopoldi pildid olid kõik peaaegu ühesugused. Isegi samast kohast joonistatud. Talle meeldis nähtavasti kõige enam ikkagi surnukuuri fassaad, nii ei olnud ühelgi pildil maja külgseinu näha. Seepärast meenutasid pildid kangesti maju, mida lapsed koolis joonistavad. Ainult korsten oli puudu. Mõtlesin selle kohta midagi küsida, kuid Leopold istus nii, et mul oli kahju teda segada. Siiski polnud pildid omavahel täpselt sarnased – taeva käsitlus oli erinev. Mõnel pildil rippusid surnukuuri kohal mustad rünkpilved, mõnel oli aga taevas täiesti lage ja helesinine. Lageda taevaga pildid meeldisid mulle millegipärast rohkem, eriti üks, millel oli olematu korstna kohale maalitud sidrunkollane päike. Jäin seda kauemaks uurima, mispeale Leopold tähendas, et mul on ilmselt arenenud maitse. „Te ei armasta lihtsustatud lähenemist,” ütles ta. „Ma tean paljusid, kes ainult niisuguse surnukuuri valiksid, mille kohal taevas must on.”

      Palusin päikesega pildi endale, ja Leopold lubaski suuremeelselt. „Näete, selle puu otsas on veel ka lind.” Ühele, puule oli tõesti joonistatud suur kollane lind. „Joonistasin selle omast peast. See on üks mu kõige parematest piltidest,” naeratas ta, „kuid teile annan ma ta hea meelega.”

      Leopold võttis pildi, mis mulle kõige enam meeldis, ning pani ta korraks hallile tekile ingeri vanamehe kõhu peale. „Külmal taustal mõjub ta veelgi paremini.” Jaatasin. Ka ingeri vanamees küünitas end pilti vaatama, kuid kohe, kui ta seda näinud oli, laskus ta taas ükskõikselt selili, vaatas lakke ja poetas suunurgast uue murelikivi linale. Seejärel püüdis ta nagu muu seas teki all õlga nii seada, et kivi pildile veereks, kuid see jäi tekikortsudesse peatuma. Nägin, et voodi ja seina vahel oli vanamehel veel terve kott mureleid; kott oli mahlast punane.

      Leopold võttis pildi ja ähvardas lamajat uuesti sõrmega. „Vaata sa mul!” – kuid ingerlane oli endiselt vait. Seekord ta ei naeratanud. Ta nägu oli kinnine ja kuri. Kuna tal enam vist ühtki hammast suus polnud, tõusis mahlast punetavate huulte kriips peaaegu ninani, mis vanale koomilise väärikuseilme andis.

      Tänasin Leopoldit pildi eest ja me jõime koos kaks tassi teed.

      Kui ma püsti tõusin, et lahkuda, tõusis ka Leopold ja surus mu kätt. Üle minu õla nägi ta aga õues vist midagi häirivat, igatahes ruttas ta kohe akna juurde. „See ka luusib seal,” ütles ta õelalt. „Alles teda lõigati, aga juba tükib põõsastesse!”

      Algul nägin ma ainult surnukuuri ja selle ümber kasvavaid sireleid. Siis märkasin Jaanikat, kes aeglaselt põõsaste vahelt välja astus. Suur blond ja lapsenäoga Jaanika jalutas loiult haigla poole. Ta kannata tuhvlid vedasid liivasele teele väikeseid vagusid.

      „Mis nad seal luusivad…” pomises Leopold läbi hammaste ja ma mõistsin, et ta ei salli, kui surnukuuri ümbruses jalutatakse. „Ära tuleks keelata… Ja see veel kah…” Natuke teisest kandist jalutas välja J. Andreskook. Ka tema suundus haigla poole ning tagus oma lahutamatu jalutuskepiga võililledelt päid maha. Ma ei või taluda seda Andreskooki, tema jalutuskeppi, tema vöörmündriilmet ega ta peetpunaseid põski.

      Leopold surus mul uuesti kätt ja ütles tungivalt, et ma peaksin teda sagedamini vaatamas käima. „Tulge, millal tahate, räägime jälle kunstist!”

      Lubasin homme-ülehomme läbi astuda. Üle Leopoldi õla nägin ma, kuidas ingeri vanamees end tasahilju istukile ajas ja vaibal lebavale pildile punase kuulikese sülitas.

      7

      Neelan oma õhtuse prednisolooniportsu ja teen akna lahti. Tuulutan toa ja asun siis raamatute kallale – nende raamatute kallale, mis mulle veel ainukestena huvi pakuvad: anatoomiaatlased, füsioloogiaõpikud, meditsiinientsüklopeediad. Ma ei hau enam ammu tervekssaamise plaane, kuid mulle tundub, et inimesel on kuidagi narr surra, kui ta ei tea sedagi, mis asi see inimene õieti on.

      Ööõhk valgub tuppa. Ta on eriliselt värske.

      Nüüd olen ma selle meie korruse kõige väiksemas toas jälle üksinda ja võin avada akna, millal tahan. Ka võin ma siin öösiti lugeda ja märkmeid teha nagu hotellis. See, et ma meditsiinilist kirjandust loen, arstidele aga ei meeldi. Mina keemiakandidaadina oma ala kirjandust küll kellelgi lugeda ei keelaks, kuid arstide tsunft on isemeelne. Arstiteadus sündis kloostrites ning arstidel on siiani mõnes mõttes mungalikud kombed. Kui nad aga mu raamatud ära tahtsid viia, pistsin ma lõugama ja sõimasin nagu voorimees. Kuna ma muidu vaikne haige olen, jätsid nad mu lõpuks rahule. Nüüd olen ma neerupealiste alal – seal mu vähk laamendabki – juba kenake asjatundja. Võin üheksakümne üheksa koma üheksa protsendilise kindlusega väita, et mu addisoni tõbi on neeruvähi töö. Kui sa täpselt tead, milles asi on, tõstab see siiski tuju. Arvatavasti on vähi siirded juba kaugemalegi läinud, sest muidu oleksid nad opereerinud ka mu vasaku neerupealise – ilma selleta saavat siiski kuidagi apteegi abiga läbi. Ju siis lihtsalt ei anna enam lõigata.

      Mõnikord teevad arstiraamatud mulle naljagi. Mõne päeva eest lugesin ma kellegi Šimkevitši ägedat protesti neerupealiste praeguse ladinakeelse nimetuse vastu: glandulae adrenales tuleks neid nimetada,