Möbiuse leht. Esimene raamat. Enn Vetemaa

kusin. Vastu üht kollast müüri. Ma nimelt olin suure hädaga raekoja taha läinud, teadsin seal ühe WC olevat, kuid parajasti töötasid seal Poola restauraatorid. Ja “Pegasuse” kohvikusse ei lastud mind sisse. Silt: Vabu kohti ei ole. Ning kuidas sa söandad öelda, et loodan endale hädavajaliku koha siiski leida… Nojah, nii ma siis rikkusin üht linnanõukogu määrust – otse vastu planku! Naised aga sõimasid mind “Lugemisvara” aknast.”

      Doktor Moorits naeris, kuid küsis siis ootamatult:

      “Ega te öösi alla tee?”

      Mees vaikis solvunult.

      “Oeh, kui hapu nägu!.. Pole parata, minu amet kohustab mind ka selliseid küsimusi esitama.”

      “Võib-olla, et hälli, aga seda ma ei mäleta… Ettur h7–h6.”

      “Vihastusite ja nüüd kipute kallale. Noh, lööme Og5:f6.”

      “Og7:f6.”

      “Tuleb välja, et te üht-teist ka hilisemast ajast juba mäletate, kas või neid Poola restauraatoreid.”

      “Jah, aga pagana häguselt. Rohkem nagu värvide ja lõhnade baasil. Mingid kumad… Näiteks Tallinna vanalinna värvimisest on mul muljeid küll.”

      “e4 – e5. Rääkige midagi!” palus doktor.

      Ning Mees jutustaski, et linna halli näkku hakkasid tema arvates mõne aasta eest üksteise järel tekkima värvilised vistrikud – jah, algul tõesti nagu vistrikud, sest tundus, et nad sinna kuidagi ei sobi. Ent äkki sai kvantiteet kvaliteediks, kuidagi järsku, nagu sel puhul ikka, ning siis vaatasid tallinlased imestusega roosasid, helesiniseid ja rohelisi maju. Vaatasid kaelad õieli. Seintel lõid õitsele girlandid ja roosid. (Värvid olevat Soomest toodud ja selle firma võõpadega värvitud Soomes koguni presidendi lossi.) See pidi olema värviline keskaeg, mis siin luuakse. Värviline? Keskaega ei osanud me enne värvilisena kujutleda, ikka askeesi ja hallide müüridega seostasime teda, kuid üht tubakapoodi vahtides (vist Saiakangi all) jäime äkki uskuma. Eks Breugheli maailm ole samuti värviline. Jaa, algul oli tallinlane ennast täis, kuid varsti hakkas värv seintel pragunema, harjuti sellegagi, ning juba julgesid poisid taas kirjutada seintele teatud anatoomilisi termineid kahes kohalikus keeles… Aga miks nii ägedasti värvima kukuti, seda Mees kindlasti öelda ei teadnud. Üks üsna suur üritus, mingil määral maailma-üritus ta oli, kuid milline? Vaat see ei tule pähe!

      “Purjeregatt, olümpiaregatt,” tähendas vaimutohter.

      Võib-olla… Miks mitte, kuid Mees tunnistas, et teda see vist suurt ei puudutanud, sest midagi ei meenu sellega seoses. Ja siis muutus Mees veelgi murelikumaks – ka Tartu linn hakkavat talle tasapisi meelde tulema: Verneri kohvik, Baeri ausammas, hotell “Toome”, mille õdusust ja omlette ta hästi teab… Nii et ta ei võigi päris kindel olla, et on tallinlane. Võimalik, et lihtsalt tihti Tallinnas käiv tartlane… Ka mõningaid Tartu tagahoove tunneb ta, kuigi need pole selliste ebaviisakate mälestustega seotud nagu too Kirjanike Maja hoov unenäos…

      “Hotell “Toome” õdusus…” venitas doktor Moorits mõtlikult. “Te mõtlete seda allkorruse puhvetit? Või ka tube?”

      “Ka tube. Ma olen kindla peale seal elanud…”

      “No sel juhul kaldun ma arvama, et te ikkagi Tallinnas elate. Tartlane ju oma linnas hotellis ei peatu.”

      “Te olete väga tähelepanelik,” nentis Mees tunnustavalt. “Ise ma selle peale poleks tulnud… Palju võib olla selliseid asju, millele ma ise ei oska nagu tähelepanugi osutada…”

      “Aga selleks me ju seda kirjatööd teemegi.”

      Mees silmitses taas malelauda ja konstateeris valgete ruumilist ülekaalu. Ja see e-ettur on tülikas. Tuli oma odaga jälle g7-le, sinna Kataloonia katakombi tagasi pugeda. Passiivne käik, aga mis sa ikka teed.

      Doktor kortsutas laupa ning asetas seejärel lipu d2-le.

      “Pikka vangerdust kavatsete vist. c7 – c6.”

      “Millal te malet õppisite?” tundis doktor huvi.

      “Mul on tunne, et käigud õpetas mulle vanaisa… Vaevalt ma neid muidu nii kindlalt mäletaksin. Muide, kavatsen ka vanaisast kirjutada, kuigi, kes teab, mida see annab.”

      “Seda, kus ta talu oli, ei tea te loomulikult ka mitte?”

      Mees naeratas süüdlaslikult ja ka kavalalt ning tunnistas, et selles kohanimes esines kindlasti sõna “küla”… ja et Lõuna-Eestis see ei asu, ka saartel mitte.

      “Oh teie musta kasti küll, mitte ei lasta mind ligi: Eestimaal on sadu ja sadu – külasid: Metskülad ja Mäekülad, koguni Külaküla on kusagil olemas. Vist Hiiumaal… Ja sepatööd ütlesite teda oskavat. Seegi ei anna meile palju.”

      Nüüd jutustas Mees, et ta vanaisa tegeles ka fotograafiaga, külakohas mitte just tavaline elukutse või harrastus. Ja arvatavasti tegi ta pilte juba sajandi algul. Sellest fotoasjandusest oli Mehel palju ja selgeid muljeid. Vanaisa kemikaalideriiulil oli näiteks purk sildiga Uranium nitricum; praegu meil uraaniühendeid vist nii lihtsalt ei müüda – nüüd armastame me rohkem suuri pauke teha, külaneidude portreedele pruuni tooni andmiseks Uranusele pühendatud elementi vaevalt jätkub.

      Doktor tegigi pika vangerduse. Mehe arvamused Uranusele pühendatud elemendist jätsid ta ükskõikseks. Küll arvas ta aga, et vanaisa fotoalaseid tegemisi tasuks Mehel ikkagi meenutada. Äkki tuleb talle meelde mõni pilt, mis kujutab mõnd kirikut või kooli, mis midagi ütleb. Ta tõusis ja avas akna.

      Aknatagusel vihmaplekil roomas pikk roheline tõuk; roomamiseks polnud seda tegevust just täpne nimetada, sest too vagel vibutas liikudes uljalt oma keha: ta oli nagu väike agar maamõõtja.

      “Caterpillar,” lausus Mees endamisi.

      “Mis pagana caterpillar?”

      “Tõuk on inglise keeles “caterpillar”. Minu meelest ei sobi ühel lihaval tõugul olla sihukese nime kandja. Kõlab liiga agressiivselt. Kuidas teie arvate?”

      Doktor vaikis. Ta nägu oli nüüd peaaegu et vihane. Seejärel avaldas ta arvamust, et tema malepartner on kaunis vastik tüüp.

      “Teil on, või te simuleerite seda (aga see on sisuliselt peaaegu ükskõik), mäluauk, aga teie, andke andeks, just nagu mõnulete selle augu kaldal, piilute sinna… Mingid veidrad pisitähelepanekud… Suur naudisklemine!”

      “Ja ei mingit tõsidust, eks?” lõpetas Mees doktori eest. “Aga mis see tõsidus aitaks? Säärane tõuk muide tekitab minus ometi täiesti tõsiseid mõtteid.”

      Ta teadis küll, et igasugu targutused sellele sirge-avangu-mehele vastu hakkavad, kuid just nimelt see tekitaski lõbu. “Mina, vaadake, olen sellest rohelisest akrobaadist, kes neid maamõõdupoognaid joonistab, vaesem: mina olen kaotanud selle, mida temal üsna kindlasti ei ole, minatunde nimelt, selguse oma ego kohta, mille kallal te suvatsete siin lahkesti ironiseerida. Tõuk ei tea, kes ta on, ja sellest teadmatusest ei tunne ta arvatavasti mingit puudust, mina aga küll. Minult on midagi võetud, mina olen miinusseisus, tema aga niisuguses hädas olla ei saa… Vangerdan.”

      “Mõnu tunda sellest täpselt samuti mitte,” lausuti poolkurjalt. Ja üks keskettureist lükati ägedalt edasi: d5.

      “Ai-ai-ai! Päris pressing kohe.”

      “Kutsute ise välja. Kallake veel kohvi, muidu jahtub!”

      “Kas ta nüüd termoses…” Mees kallas siiski, jõi ja muigutas huuli. “Hea kohv on see tõesti. Tuleb välja, et ma olen teatud määral kohvinarkomaan, igatahes tundub mulle, nagu oleksin sellest mõnuainest sõltuv. Ma arvan, et olen elus palju kohvi joonud…”

      “See omakorda tõendab, et vaevalt te elukutselt kraavihall olete. Neil on muud joogid. Teie olete ilmselt inimene, kelle laual on päev otsa termoskann.”

      Nüüd naeratas Mees ja lausus: “Vaadake, doktor… Te tahtsite esimesel korral, et ma tööriistu meenutaksin. Mitte midagi ei tulnud välja. Kui ma nüüd uuesti vastama peaksin,