Michael Bublé : praegusel hetkel. Michael Heatley

saa aru, millest nad räägivad.”

      Kui Michaeli isapoolsed vanavanemad Itaaliast Vancouverisse tulid, kutsuti neid Bubli nime järgi. Kirjapilti muudeti ja e-tähele lisati rõhumärk, et inglise keele kõnelejatele hääldus lihtsamaks teha ja vältida seda, et neid nimega Bubble ei kutsutaks. Teise teooria kohaselt on perekonnanimi Buble (ilma rõhumärgita) hoopis Horvaatia päritolu nimi, teooria aluseks kuuldus, et pere isapoolne perekond on pärit Istria linnast, mis asub Horvaatia ja Itaalia piiri lähedal.

      Lewis ja Amber Bublé esimene laps, Michael Steven Bublé, sündis 9. septembril 1975. aastal Burnabys, Briti Columbias. Osana Kanada Vaikse ookeani looderannikust, asub Burnaby Vancouverist ida pool, Fraseri jõe orus, Ameerika Ühendriikide piiri lähedal. Burnaby asutati 1892. aastal algselt külana. See laienes käsikäes naabruses asuvate New Westminsteri ja Vancouveri linnadega. Sel ajal, kui Michael Bublé seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel üles kasvas, oli linna rahvaarv umbes 150 000 elanikku.

      Linn üha laienes ja sai suurlinnaks 1992. Aastal. Linn on kohanenud muutuva majanduskliimaga, toetudes rohkem rasketööstusele ja tehnoloogiale ning vähem traditsioonilistele tegevustele nagu põllumajandus ja metsatööstus. Praegu on Burnaby osa piirkonnast, mida kutsutakse Vancouveri suurlinnaks. Kuni Michael Bublé tulekuni olid Burnaby kuulsaimad elanikud 10-aastase poisina linna kolinud näitleja Michael J. Fox, kes on kuulsust võitnud filmiga „Tagasi tulevikku” ja seriaaliga „Family Ties”, ja Carrie-Anne Moss, üks „Matrixi” triloogia staaridest.

      Bublé isa Lewis oli kalur, kes veetis igal suvel pikki perioode oma laeval, teel Alaska jäiste vete poole, jättes koduperenaise ja ema Amberi oma vanemate abiga lapsi kasvatama – Michaelile lisandusid õige pea kaks nooremat õde. Michaeli elus olid perekonna lähedased suhted väga olulised, eriti tema suhe vanaisaga, kes ta muusika juurde suunas. Nagu vanaema hiljem on meenutanud „Michaeli isa ei olnud suviti kodus, seega käisid lapsed alatasa meil. Et vanaisale meelehead teha, õppis Michael vanu laule laulma. Ta ise armastas neid laule samuti ja tundus, et ta suutis neid laulda juba siis, kui oli neid vaid ühe korra kuulnud.”

      Michaeli õdedest vanem, Brandee, sai erivajadustega laste õpetajaks ja Brandee Ubelsi nime all emaks pojale ja tütrele, O’Shea’le ja Jayde’ile. „Kas te suudate uskuda, et tema nimest sai abielludes Bublé asemel Ubels? Üks naljakas nimi teise vastu,” kommenteeris tema isa.

      Perekonna pesamunast, Crystalist, sai näitleja ja ta läks oma venna jälgedes meelelahutusärisse. Koolitüdrukuna oli ta innukas tantsija, kuid pahkluuvigastus sundis teda näitlemisele keskenduma. Crystal alustas telekarjääriga veel koolis käies, esinedes 1996. aastal Global TV teismeliste draama „Madison” neljas episoodis Cloverina. See oli esimene paljudest teleesinemistest nii Kanadas kui ka USA-s, kuid tema tähelepanuväärseim roll oli Kanada politseiseriaalis „Cold Squad” ajavahemikul 2001 kuni 2003 kehastatud Billie.

      Tema filmikarjäär algas 1996. aastal statistina Kanada filmis „Kissed”, millele järgnes väike roll filmis „Rollercoaster” (1999), siis pisut olulisem roll filmis „Christina’s House” (2000) ja seejärel peaosa 2007. aastal ilmunud filmis „Dress to Kill” (originaalpealkirjaga „Crossing”). Viimatimainitud roll tõi talle nominatsiooni auhinnale Leo Award, mida annab välja Briti Columbia filmi- ja teletööstus, kategoorias „parim naispeaosaline täispikas draamas”.

      Lewis ja Amber Bublé olid kõigutamatud roomakatoliiklased ja loomulikult kasvatasid nad selles usus ka oma lapsi. Lapsena oli Michaelil olnud valgete kaantega piibel, mida ta kasutas ühel kindlal eesmärgil. „Mul oli kombeks selle piibliga magama minna ja ma palvetasin igal õhtul stiilis: „Armas Jumal, palun anna mulle hääl.”” Siiski, nagu tihtipeale juhtub, aastatega tema tunded katoliku usu vastu muutusid. „Ma olin üles kasvades väga usklik … [aga] nüüd on mul religiooniga oma isiklik suhe. On teatud asju, millega ma nõus ei olnud või millele olen täiesti vastu.” Eriti rabas teda tohutu erinevus katoliku kirikutes oleva rikkuse ja maailmas valitseva vaesuse vahel. „Me käisime nendes kirikutes, mis olid niivõrd ülikülluslikud, palju uhkemad kui ükski hotell, milles ma käinud olin, ja ma mõtlesin – on ju olemas vaeseid ja haigeid inimesi, ja ehkki mulle meeldib, et Jumala koda näeb hea välja, on see juba naeruväärne.”

      Ema Amberi sõnade kohaselt teatas Michael oma perele juba väga õrnas eas, täpsemalt siis kaheaastaselt, et saab kuulsaks. Esimest korda näitas ta oma hinnalist lauluoskust, kui õppis pähe oma koduse aadressi ja lisas sellele meloodia – „kolm-null-neli-kaheksa, Car-din-al Drive”.

      Ta oli umbes kuue- või seitsmeaastane, kui muusika talle esimese ja püsiva mulje jättis. „Minu esimene muusikaga seotud mälestus pidi kindlasti olema Bing Crosby plaadi „White Christmas” kuulamine.” See, üks Bubléde pere lemmikutest, oli jõululaulude klassika kogumik (alguses nimega „Merry Christmas”). Plaadi nimiloo kõrval oli sellel veel jõulukoraale („Silent night” ehk „Püha öö”), kirikulaule („Faith Of Our Fathers”) ja pisut uuemaid ilmalikke lugusid, näiteks „Santa Claus Is Coming To Town” („Jõulutaat on meie poole teel”). „Ma olin täiesti vaimustuses, kui meie kodus mängis parajasti Bing Crosby plaati „White Christmas”. Ma ajasin oma vanemad hulluks. Ma olin viieaastane ja kuulasin seda juulikuuni.” Teistes intervjuudes on ta väitnud ka, et „kuulas seda plaati aastaringselt”.

      Noore Michaeli jaoks oli jõuluaeg eriline, mitte niivõrd kinkide tegemise ja saamise pärast, kuivõrd lihtsalt selle Crosby plaadi pärast. „Ma lihtsalt arvan, et see oli nii meloodiline ja tema hääl nii kaunikõlaline ja tegelikult ma vist avastasin sellelt plaadilt enda jaoks ka džässmuusika. Kui ma seda kuulen, tuleb see aeg jälle meelde.” Kaheksakümnendate alguses peeti Crosbyt parimal juhul kitšiks, kuid Michael seda ei teadnud. „See mängis üle kogu maja ja isegi nii noorest peast arvasin ma, et see oli maailma lahedaim asi.”

      Plaadi mõju kirjeldades rääkis Michael: „Juba siis, lapsena, arvasin ma, et see on väga lahe. See sving, see tunne, see oli nii kütkestav. Vanemaks saades avastasin, et mul on selle muusikaga eriline suhe. Mulle meeldis orkestratsioon. See oli tõesti pigem muusikastiil, mis võlus. Kui ma vanemaks sain, varases teismeeas, hakkas vanaisa mulle ette mängima kõike, alates Frank Sinatrast Bobby Darini ja Elvis Presleyni. Ma armusin nende lauljate stiili, nende laulude stiili, laulusõnadesse ja meloodiasse. Mulle tundus, et kõik need elemendid olid justkui ajatud.”

      Michael Bublé alustas oma ametlikku haridusteed viieaastaselt, käies Seaforth Elementary Schooli nimelises algkoolis Burnabys. Ta meenutab seda soojalt kui „kooli, kuhu kõik lapsevanemad tahtsid oma lapsed panna. See oli imepärane, hubane, turvaline paik, kus olid suurepärased õpetajad ja direktor, kes tundis kõiki nimepidi.” 11-aastaselt tekkis tal „üüratu, sõge kiindumus” oma õpetaja, proua Moore’i vastu, keda ta kirjeldas järgmiselt „rabavalt ilus naine, kes oli sel ajal umbes 30-aastane. Ta oli hämmastav inimene. Selles vanuses jättis mulle sügava mulje näha sellist naist, kes oli nii ilus ja samas ka tugev. Ta oli üsna tagasihoidlik, väga stiilne ja ma oleks teinud ükskõik mida, et proua Moore’ile õun anda.”

      Michael ei ole inimene, kes oma juured unustaks ja nii ta hoidis ta ühendust ka Seaforthi algkooliga ning kohtus proua Moore’iga taas, kui naasis kooli, et neile tšekk kinkida. Michael oli jahmunud, kui taipas, et õpetaja oli temaga kohtumisest ärevil, sest Michaeli arvates oleks see pidanud olema täpselt vastupidi.

      Kuigi Burnaby on omaette kogukond, peetakse teda siiski Briti Columbia suurima linna Vancouveri äärelinnaks, Vancouverit peab oma kodulinnaks ka Michael. Jäähoki, mida Põhja-Ameerikas teatakse lihtsalt kui hokit, on Kanada spordis ülitähtsal kohal sarnaselt jalgpalliga Inglismaal. Bublé väidab, et „Vancouver on maailma üks silmapaistvamaid jäähokilinnu. Ma mõtlen – kes oleks meiega võrdväärne? Võib-olla Toronto, võib-olla Montreal. Me oleme hoki järele puha pöörased.”

      Michaelil ja tema isal olid meeskonna Vancouver Canucks hooajapiletid ja nad käisid regulaarselt võistlusi vaatamas, kui need toimusid meeskonna koduareenil Pacific Coliseumis. 1995. aastal seadis meeskond ennast sisse suuremal ja uhkemal Rogers Arenal, kus Michael 15 aastat hiljem oma 2010. aasta ringreisile väljamüüdud kontserdiga punkti pani.

      Tal on nendel võistlustel käimisest eredad mälestused. „Käisin