Raudne kand. Jack London

ORJAD

      Mida rohkem ma mõtlesin Jacksoni käele, seda enam lõid kõikuma mu senised tõekspidamised. Esimest korda elus oli mind asetatud silm silma vastu tõelisusega. Minu ülikooli-elu, õpingud ja teadmised ei kujutanud endast mingit reaalsust. Ma ei olnud omandanud seal midagi muud peale elu ja ühiskonna teooriate, mis näisid mõistlikena ja veenvatena vaid raamatu lehekülgedel. Nüüd aga nägin ma elu sellisena, nagu ta seda tõeliselt oli. Jacksoni käsi oli elust võetud fakt. Ernesti sõnad „See on fakt, mu härrased, ümberlükkamatu fakt!” helisesid lakkamatult mu kõrvus.

      Väide, et kogu meie ühiskond on rajatud verele, näis mulle kohutavana ja lihtsalt võimatuna. Ja ometi oli mu ees selge näide Jacksonist. Ma ei suutnud end temast kuidagi lahti raputada. Mu mõtted pöördusid tema juurde tagasi nii nagu kompassi osuti, mis näitab järjekindlalt põhja. Jacksonit oli koheldud häbiväärselt. Dividendide suurendamise eesmärgil ei olnud kompanii talle tasunud ta verekaotust. Ent samal ajal oli mu tutvusringkonnas paarkümmend õnnelikku ja oma eluga rahulolevat perekonda, kes teenisid Jacksoni verekaotuse arvel. Kui ühte inimest võidi nii alatult kohelda ja seejuures ühiskond märkamatult edasi tallas oma tavalist rada, kas ei olnud siis võimalik, et niiviisi käituti ka paljude teistega? Mulle meenus Ernesti viide Chicago naistöölistele, kes nägid ränka vaeva, et teenida üheksakümmend senti nädalas, ja alaealistele orjadele Lõuna tekstiilivabrikuis. Mu silmade ette kerkisid nende veretud, kahvatud käed ja ma nägin neid töötamas riide kallal, millest oli õmmeldud minu enda kleit. Edasi kandus mu mõttelend Sierra vabrikutele ning ma märkasin oma kleidil Jacksoni vereplekke. Jacksonit ei suutnud ma kuidagi oma mõtetest välja tõrjuda. Ikka kandsid need mind tema juurde tagasi.

      Minu sisemine hääl sosistas, et ma seisan kuristiku veerel. Hirmuga ootasin ma enda ees avanevat veel mingisugust uut ja kohutavat elutõde. Ja mitte mina üksi ei tajunud seda hirmutunnet. Kogu mind ümbritsev maailm oli kokku varisemas. Ma jälgisin oma isa ja mõistsin, missugust mõju talle avaldas Ernest. Ja edasi piiskop. Kui ma teda viimast korda kohtasin, siis jättis ta mulle haige mulje. Ta närvid olid pingul nagu viiulikeeled ja ta silmades peegeldus seletamatu hirm. Sellest vähesest, mis ma temalt kuulsin, selgus, et Ernest pidas sõna ja tutvustas teda põrguga. Ent milliseid põrgupilte piiskop oli näinud, seda ma ei saanudki teada, sest ta näis liiga rabatuna, et neist jutustada.

      Kord, olles eriti tugevasti haaratud tundest, et nii minu väike isiklik maailm kui ka mind ümbritsev maailm on kokku varisemas, hakkasin ma selles süüdistama Ernestit. Ma isegi mõtlesin: „Kui õnnelikud ja rahulikud me olime enne tema ilmumist!” Kuid järgmisel momendil ma taipasin, et selline arutluskäik on väär ja tähendab tõe mahasalgamist. Ernest ilmus mu ette muundunud kujul – ma nägin teda tõeapostlina, aupaistus lauba ümber, otsekui jumala inglitele omase julgusega võitlemas tõe ja õiguse, vaeste, mahajäetute ning rõhutute eest. Siis kerkis mu silmade ette üks teine kuju – Kristus. Ka tema oli astunud välja preestrite ja variseride vastu alandatute ja mahasurutute kaitseks. Ma meenutasin Kristuse surma ristil ning mõeldes Ernestile tõmbus mu süda valusalt kokku. Kas Ernestile, kes omas nii tugevat ja kaunist kuju ning kelle hääles kõlas trompetikutse ja metalne heli, oli samuti määratud surra ristil?

      Sel silmapilgul ma mõistsin, et armastan Ernestit ja igatsen tuua ta ellu lohutust ja õrnust. Mulle meenus ta senine elu. Kui sünge, karm ja armetu pidi see olema. Mõtlesin Ernesti isale, kes oli ta heaks valetanud ja varastanud ning keda ränk töö oli viinud viimaks hauda. Ja edasi Ernestile, kes oli läinud vabrikusse tööle juba kümneaastase poisikesena. Mu süda paisus soovist teda sülelda, suruda ta paljudest mõtetest väsinud pea oma rinnale ja anda talle võimalus puhata – puhata – ja unustada kõik mured.

      Kolonel Ingramit õnnestus mul kohata ühel kiriklikul koosviibimisel. Ma tundsin teda hästi, olin temaga tuttav juba palju aastaid ning kasutades seda tutvust meelitasin ta suurtest palmidest ja kummipuudest varjatud nurgakesse. Kolonel ei aimanudki, et mu eesmärgiks oli ahvatleda teda lõksu. Ta kohtles mind temale omase lõbususe ja galantsusega ning oli meeldiv ja osav kavaler. Kolonel Ingram paistis silma oma peenetundelisuse ja tähelepanelikkuse poolest ja oli meie seltskonnas kõige väljapaistvama välimusega mees. Tema kõrval näis isegi ülikooli auväärt rektor olevat mannetu ja tähtsusetu.

      Hoolimata advokaadi hiilgavast välisest kestast osutus kolonel samasuguseks sõltuvaks rattakeseks, nagu seda olid temast vähem haritud töölised. Ka tema moodustas vaid osakese tohutu suurest masinast. Ma ei unusta kunagi temas asetleidnud muudatust, mis toimus silmapilgul, kui ma mainisin Jacksoni kohtuasja. Kolonel Ingrami mahe sõbralikkus haihtus nagu kevadine lumi. Ootamatu, inetu grimass moonutas ta aristokraatlikku nägu. Mind haaras samasugune ärevus kui siis, mil James Smith sattus raevu. Ent kolonel Ingram ei hakanud vanduma – see oligi ainuke erinevus tema ja töölise vahel. Hoolimata tõsiasjast, et kolonel oli kuulus vaimukuse poolest, ei leidunud temas sel momendil kübetki vaimukust. Ebateadlikult, siia-sinna piiludes, otsis ta olukorrast väljapääsu, kuid palmid ja kummipuud hoidsid teda lõksus.

      Kolonel Ingrami kõrvadele oli ebameeldiv isegi Jacksoni nime mainimine. Miks olin ma üldse sellost mehest huvitatud? Minu nali ei valmistanud talle sugugi rõõmu. See andis vaid tunnistust minu halvast toonist ja mõtlematusest tema suhtes. Kas ma siis ei taibanud, et tema elukutsega inimene ei saanud toimida vastavalt isiklikele tunnetele? Kohtusse minnes oli ta sunnitud isiklikud tunded alati koju jätma ning seal viibis ta ainult ametiisikuna.

      „Kas Jacksonil oli õigus saada kahjutasu?” esitasin ma talle küsimuse.

      „Kindlasti,” vastas kolonel. „See tähendab, selline on minu isiklik arvamus. Kuid sellel seisukohal ei ole midagi tegemist asja juriidilise küljega.”

      Ilmselt sai ta tagasi oma endise tasakaalu.

      „Ütelge, kas õigusel on seadusega midagi ühist?” küsisin ma edasi.

      „Seaduse jõud seisab selles, et ta teenib võimu,” vastas kolonel.

      „Võimu?” kordasin mina ja ta noogutas pead. „Ja ometi loodetakse seaduse abil saavutada õigust.”

      „Selles peitubki paradoks,” pareeris advokaat mu küsimuse. „Me saavutamegi õiguse.”

      „Te räägite praegu ametiisikuna, eks ole?” laususin mina.

      Nii imelik kui see ka ei olnud, kolonel Ingram punastas ja otsides mingit väljapääsu, hakkas uuesti rahutult ringi vaatama. Kuid ma blokeerisin tal tee ja ei lasknud lahkuda.

      „Mis te arvate,” jätkasin ma küsitlemist, „kui keegi allutab oma isiklikud tunded ametialastele, kas siis ei või seda tegu nimetada vaimseks sandistumiseks?”

      Ma ei saanudki oma küsimusele vastust, sest kolonel Ingram oli häbistavalt plehku pistnud, ajades põgenemisel ümber ühe palmi.

      Järgmiseks katsetasin ma ajalehtedega. Ma kirjutasin Jacksoni õnnetusjuhtumist rahuliku, tagasihoidliku ja objektiivse artikli. Selles artiklis ei süüdistatud ühtegi asjaosalist, seal ei olnud isegi märgitud nende nimesid. Ma esitasin vaid faktid – jutustasin sellest, kuipalju aastaid oli Jackson vabrikus töötanud, kirjeldasin tema pingutusi masina päästmisel ja sellele järgnevat õnnetust ning mainisin lõpuks haletsemisväärset olukorda, milles asus praegu Jackson. Kolm kohalikku ajalehte keeldus mu kirjutust avaldamast, samuti toimis kaks nädalalehte.

      Siis läks mul korda vestelda Percy Laytoniga. Layton. lõpetanud äsja ülikooli, oli valinud endale elukutseks ajakirjanduse ja teenis meie kõige mõjukama ajalehe juures reporterina. Kui ma temalt küsisin, mis põhjusel ajalehed maha vaikisid minu Jacksoni kohta kirjutatud artikli, ta naeratas.

      „Toimetuse poliitika,” andis Layton seletuse, „meil ei ole sellega midagi tegemist. See on toimetajate asi.”

      „Miks te nimetate seda poliitikaks?” pärisin mina.

      „Meil on ühised huvid aktsiaseltsidega,” vastas ajakirjanik. „Kuigi te maksate kindlaksmääratud kuulutustasu, ometi ei pane keegi selliseid asju lehte. Mees, kes katsuks niisuguse artikli salaja lehte toimetada, lendaks otsekohe kohalt. Kui te maksaksite ka kümme korda rohkem, kui seda nõuab harilik kuulutustariif, ei saavutaks te oma eesmärki.”

      „Missugune