Kurb raamat. Mart Kivastik

ning kujutlesin, kui õudne võis too päev mõisas olla.

      Viis või kuus aastat hiljem ei olnud meie jaoks midagi muutunud – tädi Eva ja Erika elasid ikka Väike-Tähes ja me käisime seal üsna tihti, mina tegelikult üha vähem. Sest ma olin juba kaksteist või kolmteist, ma küll siis veel ei suitsetanud, sest esialgu käisin ma korralikult trennis.

      Kuid jõulude ajal olime me ikka tädi Eva ja Erika juures ja sõime jänest ja pohlamoosi ja kuulasime Saksa raadiost jõululaule. Tollal sõin ma veel rosoljet, mida ma praegu enam suu sisse ei võta. Ma sõin nii palju, et süda läks pahaks, siis oksendasin ja sõin edasi. Me istusime kõik koos hämaras toas, tegime jõulupakke lahti, küünlad põlesid ja mina käisin rosoljet peldikusse oksendamas.

      Ainuke, või õigemini kõige olulisem vahe, mis minu ja venna vahel oli, oli järgmine: minu vend, kes viis aastat tagasi oskas vaid potil istuda ja vinguda, käis juba koolis ja sai loomulikult ainult viisi, mille üle ema, isa, tädi Eva ja Erika hullupööra rõõmustasid. Sest mul nii hästi ei läinud. Millega ma tahan öelda, et mu kaheaastane vend või palju ta siis oli, oli hulga vanemaks saanud. Tädi Eva ja Erika vanuse kohta ei oska ma midagi öelda, aga ka nemad olid saanud viis aastat vanemaks nagu me kõik – onu Ulli, Sven ja Inge ja Arno, kes olid samuti meie sugulased, umbes Erika ja Evaga ühevanused. Arno oli olnud Vene sõjaväes ja Inge isa oli taanlane, kelle kohta mu vanavanatädi pani kunagi lehte kuulutuse, et otsitakse puhastverd taani siga, sest taanlane polnud õigeks ajaks koju jõudnud.

      Ingest ja Arnost peaksin ma tegelikult pikemalt rääkima, sest ma olen nad ära unustanud. Ma olen nad unustanud, nagu ei oleks neid olemas olnudki. Tegelikult nad olid. Kuigi nad olidki veidi imelik paar, olid nad kenad inimesed. Arno oli endine punaarmeelane, kellel arvatavasti Kurski kaarel või Stalingradi kaitsmisel õlg kuulipildujaga sodiks lasti, nii et terve ülejäänud elu rippus tal ülikond viltu seljas, sest ühte õlga tal ei olnud. Kui ma veel tatt olin, näitas Arno aeg-ajalt oma õlga ja naeratas mehiselt, sest see õlg oli tema elu haripunkt. Üheks hetkeks oma elus sai ta olla kangelane. Umbes seda tüüpi nagu see tegelane „Raevuka oja orust”, kes mulle hirmsalt meeldis. Pärast kangelastegu Kurski kaarel või Sinimägedes, ausõna, ma olen nõus siia valetama kõige uhkema lahinguvälja, millest iial kuuldud, veetis Arno ülejäänud elu Annelinna esimesel korrusel roheliste rõdudega majas ja käis aeg-ajalt kanali ääres päevitamas. Kogu lugu! Mingeid kangelaslikke vempe, mitte midagi enam ei toimunud. Pani vaikselt viina ja elas koos minu sama kauge sugulasega nagu tädi Eva ja Erika – Ingeborg Maria von Schlegeliga, keda me kutsusime tädi Ingeks ja kellest sai Arnoga abiellumise järel Inge Tasa.

      Ma kujutan ette, milline pauk see tädi Ingele võis olla, kui sind päise päeva ajal nimetatakse ühtäkki mingiks Inge Tasaks. Vähemasti tol korral tundus see mulle julmalt ülekohtusena, olgugi, et onu Arno oli olnud kangelane. Hiljem ta ju enam ei olnud? Tädi Inge isa oli seesama kuradi taanlane, kellele olevat Taanimaal kuulunud igasugust kola, nii et Inge oleks võinud elu lõpuni kutsariga ringi sõita ja lakeisid kamandada. Sõja ajal leidis Inge endale loomulikult ühe Saksa ohvitseri, kellele, nagu meie suguvõsa peigmeestele tavaks, saadeti enne sõja lõppu kuul keresse, nii et Inge suur armastus oli ühe hetkega otsas. Ja kui ta siis pisaraid valades kohvreid pakkis, jäi ta suurest kurvastusest nii pikalt enne teeleminekut molutama, et ei jõudnudki laevale, mis oleks ta kutsari juurde viinud, kes ootas Kopenhaageni sadamas. Jumala tõsi! Ma ei pane praegu ühtegi sõna otsa. Laev oli läinud! Inge istus kohvriga merekaldal ja selle asemel, et laeva peale jõuda, kohtas punaväelast Arnot, kes saabus kangelaslike vurrudega otse lahingust, orden rinnas. Ja mis Inge tegi? Inge kalpsas Saksa sõduri embusest punaarmeelase kaissu ja kolis sellega Annelinna esimese korruse ühetoalisse korterisse, kust enam iial välja ei pääsenud.

      Ja nüüd me istusime seal jõulude ajal ja mugisime rosoljet, sest midagi muud meil ju teha ei olnud. Arno jõi Ulliga, minu ema vennaga punast likööri. Üldiselt oli nii, et punaarmeelastest meie suguvõsas küll liiga lugu ei peetud, neid oli muidugi kaks – minu isa ja onu Arno –, aga noh, elu oli juba nii läinud.

      Ega meid seal palju rohkem ei olnudki. Meid oli vähe! Meid oli alati vähe, sest pärast sõda oli meid millegipärast vähemaks jäänud. Meid oli vähe, me olime vaikselt jõulukuuse all end silmini rosoljet täis muginud, ja viis aastat vanemad kui enne.

      Ainuke, kes polnud vananenud, oli preili Tiesenhusen. Vastupidi! Ta oli noorem. Ma mäletan sulaselgesti, kuidas ma järjekordselt okseretkelt tagasi jõudes vaatasin preili Tiesenhusenit juba täitsa tunnustavalt – ta ei tundunudki enam nii vana. Ta tundus selline mitte just noor, aga mingis klassijuhatajavanuses. Ta oli küll täielik vanamutt, võrreldes meie maja Kariniga, kes kandis jube lühikest seelikut, ja oli umbes seitseteist, ja kui ta meie poole helistama tuli (neil ei olnud endal telefoni), siis ei saanud ta istuda, sest tal ei olnud peaaegu et midagi seljas. Vahva. Mulle meeldis. Isale ka. Isa rõõmustas alati Karini helistamiste üle.

      Aga hää küll. Preili Tiesenhusen hakkas minu jaoks arusaadavamaks muutuma. Mul oli tast kahju, mitte kui kellegi pärast, kellega niisugune lugu juhtunud on nagu temaga, aga nagu inimesest, keda ma justkui oleks tundnud. Tegelikult olin ma teda kogu elu tundnud ju! Niikaua kui ma elasin, olin ma teda vahtinud ja mõelnud, et see on pilt, aga ta ei olnud enam nii väga pilt, ta oli juba natukene elus. Ma olin temaga harjunud, ma vaatasin teda nagu tuttavat tädi, nagu mõnda ema sõbrannat, keda sa eriti ei tunne, kes käib üle mitme aasta sünnipäeval, aga kellele tuleb tere öelda.

      Mina hakkasin vaikselt sigadusi tegema – suitsetama, jooma, varastama, mille eest ma sain isa käest nii rängalt peksa, et lõpetasin näppamise päeva pealt, aga mitte suitsetamist ega joomist. Nendega ma harjusin ja tegelesin üha rohkem. Mu tubli vend sai üha enam viisi ja tädi Eva ja Erika ja ema ja isa olid temaga üha rohkem rahul. Tom käis üle päeva Väike-Tähes, mina jõudsin sinna ainult jõuludeks ja siis ka hilja, alles siis, kui kõht tühi oli. Ainuke, mida ma head tegin tol ajal, oli lugemine. Ma lugesin kõik läbi, mis ette jäi, ja otsisin siis tädi Erika ja onu Arno käest juurde. Arnol olid kõik „Seiklusjutud maalt ja merelt” ja viimane seiklusjutt, millega ma sarja lõpetasin, oli „Raevuka oja org”, mis oli igavene hea raamat. Tädi Erika raamatud olid suures osas saksakeelsed ja sealt võtsin ma vähem, aga siiski.

      Tädi Erika oli nii palju vanemaks jäänud, et ta enam väljas ei käinud. Tädi Eva käis linnas, ostis tavaari, mida süüa, ja nii nad elasid. Mis üldse maailmas toimub, kuulsid nad Saksa raadiost, sest telekat neil ei olnud. Tegelikult oli ehk õige mitte teada, mis maailmas toimub, sest seal ei juhtunud midagi uut. Seetõttu ladus tädi Erika rohkem pasjanssi ja luges ikka sedasama Puškinit, mida ta luges siis, kui me Tomiga väiksed olime.

      Millegipärast olin ma ükskord jälle nende juures kolamas, tädi Eva andis mulle süüa ja ma üritasin neilt viit rutsi laenata, aga tädi Eva küsis, mille jaoks, ja ei andnud mulle. Ma olin tol ajal täislollakas, ausalt, ma ei salli toda ennast siiamaani. Kui raha ei saanud, läksin molutasin niisama tädi Erika juures, ja ta rääkis igasugu jutte. Preili Tiesenhusen oli juba niipalju noorem, et ma vaatasin teda täitsa normaalselt. Kui ma oleksin ta saja viiekümne aasta vanuse soengu ümber sättinud ja teksad jalga pannud, oleks ta olnud umbes samasugune nagu Sveni naine, ma mõtlen sama vana. Ja siis küsis tädi Erika mult niiviisi:

      „Kuule, Mart, kas sa ikka loed ka midagi?”

      „Jah.”

      „Mida sa loed praegu?”

      Mul oli ilge suitsulõhn juures ja seetõttu ütlesin ma raamatuks midagi sellist, mis mind paremaks teeks.

      „Chopini elulugu.”

      „See on vist väga kurb?”

      „See mutt oli ilge siga, ma mõtlen seda George Sandi, ma ei seedi teda üldse!”

      „Ja ta suri ju nii noorelt ka.”

      „Ma ei ole veel lõpuni jõudnud.”

      „Ta suri ikka väga noorelt,” ütles tädi Erika ja jäi välja vaatama. Väljast paistis alati üks ja sama asi – puuriit. See võib tunduda nõme, aga seda puuriita oli alati mõnus vaadata.

      „Sa võiksid vene keeles ka lugeda.”

      „Ma ei viitsi vene keeles.”

      „Ma