Leidlaps Francois. George Sand

ma teid rohkem kui teda, ja ma ei saanud midagi parata, ma mõtlesin teile rohkem kui temale. Nüüd on ta surnud, ja mina ei surnud muresse, nagu ma sureksin siis, kui teie sureksite.”

      “Ja mis sõnu ma siis ütlesin, mu vaene laps, et sa kogu oma kiindumuse mulle pühendasid? Mul ei ole enam meeles.”

      “Teil ei ole enam meeles?” ütles leidlaps, istudes Madeleine’i jalgade juurde, kui see kuulas teda vokiratast vuristades. “Te ütlesite mu emale eküüsid andes: ‘Võtke, ma ostan teilt selle lapse. Ta kuulub mulle.’ Ja te ütlesite mulle mind kallistades: ‘Nüüd ei ole sa enam leidlaps, sul on ema, kes sind armastab nii, nagu ta oleks su ilmale toonud.’ Kas te ei öelnud nõnda, proua Blanchet?”

      “Võimalik küll, ja ma ütlesin seda, mida ma mõtlesin ja mida ma mõtlen praegugi. Kas sa leiad, et ma ei ole oma sõna pidanud?”

      “Oh ei! Ainult…”

      “Mis ainult?”

      “Ei, ma ei ütle seda, sest on inetu nuriseda, ja ma ei taha, et mind peetakse tänamatuks ja mõistmatuks.”

      “Ma tean, et sa ei ole tänamatu, ja ma tahan, et sa ütleksid, mis sul südamel on. Ütle, mis on sul puudu, et sa ei saa olla minu laps? Ütle, ma käsin sind niisamuti, nagu ma käsiksin Jeannie’d.”

      “Asi on selles, et… te kallistate Jeannie’d nii sagedasti, aga te pole mind kunagi kallistanud sellest päevast peale, millest me rääkisime. Ometi pesen ma hoolega oma nägu ja käsi, sest ma tean, et te ei armasta kasimata lapsi ja et te ühtelugu pesete ja kammite Jeannie’d. Aga teie ei kallista mind sugugi ja mu ema Zabelle ei kallistanud mind sugugi rohkem. Aga ma näen ju, et kõik emad kallistavad oma lapsi, ja sellest ma näen, et ma olen ikka leidlaps ja et teie ei saa seda unustada.”

      “Tule kallista mind, François,” ütles möldriemand, tõstis lapse oma põlvedele ja suudles teda südamlikult laubale. “See oli tõesti minu viga, et ma kunagi ei mõelnud sellele; sa olid ära teeninud paremat kohtlemist minu poolt. Näed sa, ma suudlen sind südamest ja sa oled nüüd päris kindel, et sa ei ole enam leidlaps, on nii?”

      Laps võttis Madeleine’i kaela ümbert kinni ja läks nii kahvatuks, et Madeleine pani seda imeks, tõstis ta õrnalt oma põlvedelt maha, püüdes tema mõtteid kõrvale juhtida. Ent hetke pärast läks laps minema ja pages, otsekui tahaks ennast ära peita, ja see tegi möldriemanda murelikuks. Ta läks teda otsima ja leidis ta küüninurgas põlvili ja üleni pisarais.

      “Jäta nüüd, François,” ütles ta lapsele, tõstes ta püsti. “Ma ei saa aru, mis sul on. Kui sa mõtled oma vaesele emale Zabelle’ile, siis pead sa tema eest palvetama ja sa tunned ennast rahulikumana.”

      “Ei, ei,” ütles laps, väänates Madeleine’i põlleserva ja suudeldes teda kõigest hingest, “ma ei mõelnud oma vaesele emale. Kas mitte teie pole mu ema?”

      “Aga miks sa siis nutad? See vaevab mu hinge.”

      “Oh ei, ei! Ma ei nuta,” vastas François, pühkis silmad ruttu kuivaks ja püüdis näida rõõmus. “Ma ei tea, miks ma nutsin. Tõesti ma ei tea seda, sest ma olin rahul, nagu oleksin paradiisis.”

      V

      Sellest päevast peale suudles Madeleine last hommikul ja õhtul, ja mitte sugugi vähem, kui ta oleks tema lihane laps, Jeannie ja Francois’ puhul tegi ta ainult seda vahet, et nooremale jagus rohkem hellitusi ja paitusi tema ea tõttu. Jeannie oli vaid seitsmeaastane, kui François oli kaksteist ja sai väga hästi aru, et temasuguse suure poisiga ei või niiviisi miilustada nagu väikesega. Pealegi oli nende välimuse vahe veel suurem kui aastad. François oli nii suur ja tugev, et ta paistis olevat viieteistkümneaastane, ja Jeannie oli kleenuke ja väike nagu ta emagi, kellelt ta oli oma kasvu pärinud.

      Nii juhtus ühel hommikul, kui Madeleine poisi hommikutervitust ukselävel vastu võttis ja teda nagu harilikult suudles, et teenijatüdruk ütles Madeleine’ile:

      “Minu arust, perenaine, ma ei taha teid kuidagi solvata, aga see poiss on liiga suur, et teda nagu väikest plikat suudelda.”

      “Arvad sa?” küsis Madeleine imestunult. “Kas sa ei tea siis, kui vana ta on?”

      “Tean küll, ja ma ei näeks selles midagi halba, kui ta poleks leidlaps, ja kuigi mina olen ainult teie teenija, mina ei suudleks teda ka suure raha eest mitte.”

      “See, mida te ütlete, on väga inetu, Catherine,” sõnas proua Blanchet, “ja iseäranis ei tohiks te nii öelda vaese lapse juuresolekul.”

      “Öelgu pealegi ja öelgu seda kõik,” kostis François väga julgelt. “Mulle see haiget ei tee. Peaasi, et ma ei ole leidlaps teile, proua Blanchet, siis ma olen väga õnnelik.”

      “Vaataks!” ütles teenija. “Esimest korda kuulen teda nii pikalt rääkimas. Sa siis ikka oskad kolm sõna kokku panna, François? Jumala tõsi, mina mõtlesin, et sa ei mõista sedagi, mida räägitakse. Oleksin ma teadnud, et sa kuulad, poleks ma sinu ees öelnud seda, mis ma ütlesin, sest mul pole mingit tahtmist sulle haiget teha. Sa oled hea poiss, väga rahulik ja vastutulelik. Ära nüüd sellele enam mõtle; kui mulle paistis naljakas, et meie perenaine sind suudles, siis sellepärast, et sa paistad minu arust selleks liiga suur ja et sinu õrnutsemine näitab sind veel rumalamana, kui sa oled.”

      Olles sel kombel asja õiendanud, läks paks Catherine suppi keetma ja enam sellele ei mõelnud.

      Ent leidlaps läks Madeleine’ile järele pesemiskohta, ja istunud tema kõrvale, rääkis ta veel Madeleine’iga, nii nagu tema oskas Madeleine’iga rääkida ja ainult temaga.

      “Kas te mäletate, proua Blanchet,” küsis ta, “seda korda, kui ma olin siin, see oli õige ammu, ja teie panite mind oma villase räti sees magama?”

      “Jah, mu laps,” vastas Madeleine, “see oli ju siis kui me teineteist esimest korda nägime.”

      “See oli siis esimest korda? Ma ei olnud selles kindel, mul ei ole see päris hästi meeles; kui ma sellele ajale mõtlen, on see nagu unes. Kui palju aastaid tagasi see oli?”

      “See oli… oot-oot, sellest on umbes kuus aastat, sest minu Jeannie oli siis aasta ja kahe kuune.”

      “Ma ei olnud siis veel nii vana kui tema praegu? Kas te arvate, et kui ta läheb esimest korda armulauale, on tal kõik see meeles, mis praegu juhtub?”

      “Oh muidugi, mul on siis kõik hästi meeles,” ütles Jeannie.

      “Oleneb mis,” jätkas François, “mida sa tegid eile sel ajal?”

      Jeannie imestas, tegi suu lahti, et vastata, aga jäi häbenedes vait.

      “No aga sina? Vean kihla, et sinagi ei tea paremini,” ütles François’le möldriemand, kellel oli tavaks lõbu tunda laste omavahelisest arutlemisest ja vadistamisest.

      “Ah et mina?” ütles leidlaps kimbatuses. “Oodake ometi… Ma käisin põllul, siit tulin ka läbi… ja ma mõtlesin teile: just eile tuli mulle meelde see päev, kui te mind oma räti sisse mässisite.”

      “Sul on hea mälu, ja see on üllatav, et sa mäletad nii kauget aega. Kas sul on see ka meeles, et sul oli palavik?”

      “Ei, see näiteks ei ole.”

      “Ja et sa tõid mu pesu koju, ilma et ma oleksin käskinud?”

      “See ka ei ole.”

      “Minule jääb see alatiseks meelde, sest sellest ma tundsin ära, et sul on hea süda.”

      “Minul on ka hea süda, eks ole, ema?” ütles väike Jeannie, ulatades emale pooleldi näritud õuna.

      “Muidugi on sinul ka, ja kõike seda head, mida sa näed François’d tegemas, seda teed ka sina kunagi hiljem.”

      “Jajaa,” sõnas laps kähku, “ma istun täna õhtul kollase varsa selga ja viin ta aasale.”

      “Ohjaa,” sõnas François naerdes, “ja siis sa ronid veel suure pihlaka otsa, et linnupesa tühjaks teha? Oota, kuni