Teist põlve kaevur. Viis minutit normaalne. Mälukas. Armin Kõomägi

title>

      TEIST PÕLVE KAEVUR

      Nad istusid kõik väikeses koosolekute ruumis. Ribakardinate vahelt pressis tuppa madal sügispäike. See tegi näoga akna poole istuvate näod triibulisteks, nagu mingil aafrika suguharul. Teistel moodustusid triibud seljale, muutes need omakorda vangideks. Mina istusin vangide poole peal. Vaikne oli. Ainult projektor surises. Hõõglambist puhus kuuma õhku minu käeseljale. Kõik vaatasid seina. Õigemini seda, mida seinale kuvati. Ma piilusin silmanurgast nende profile. Otse ei tihanud vaadata. Kõik vaatasid ju seina. Vaikus kandis. Hinge hoiti lausa vägisi kinni. Siis neelatas keegi, justkui signaaliks ning kehad ärkasid taas ellu. Kopsud täideti paksu, seisva õhuga. Keegi nuuskas nina ja lasi lipsu sõlme lõdvemaks. Kõige tähtsam valas endale vett. Ma näppasin kausist ühe kompveki, eemaldasin paberi, pistsin suhu ja mu silmad sulgusid korraks automaatselt.

      „Kas sul on see kõik paberil ka?“ küsis kõige tähtsam.

      „Jah, siin,“ vastas tähtsuselt umbes teine ja lükkas ligi kümnest lehest koosneva raporti küsija poole. Too pistis käed laua alla, justkui kardaks nakatuda ja jõllitas natuke aega pealmist paberit.

      „Keera,“ ütles ta mõne hetke pärast ning temast paremal istuv naine kuulas sõna keerates lehte. Kõige tähtsam lasi silmadel üle ridade joosta. Jälgisin ta silmamune. Mõistsin, et kusagil on temast keegi veel tähtsam.

      „Edasi?“ küsis naine.

      „Pole vaja,“ vastas kõige tähtsam. „See tuleks hävitada.“

      Teiste pilgud tõusid korraks. Nüüd olid neil kõigil samasugused silmamunad. Naine korjas paberid kokku, tahtis juba tõusta, kuid ulatas siis paki mulle. „Lase paberihunti.“ Kui ma ruumist lahkusin, tõstis kõige suurem ülemus käed lauale ja surus veeklaasi vastu vasakut põske.

      Kükitasin hundi juurde ja lasin paberid ükshaaval läbi. Hundi hääl ei reetnud isukust. Toit oli vale ja üksluine. Aga mis sa teed, kui toitjad sind ei mõista. Kuidagi peab hinge sees hoidma. Vaeseke, mõtlesin. Kahju, et ta lugeda ei mõista. Saladus peaks ju maitsema magusalt nagu vahukoor. Silitasin teda. Söö, söö. Nihutasin nimetissõrme ta hammaste juurde. Tundsin kõdi. Naeratasin. Minu hundu. Surusin näpu ettevaatlikult sisse. Ta haaras kohe. Ai… kui valus. Sulgesin silmad, aga välja ei võtnud. Surusin huuled hästi kokku ja pressisin sõrme sügavamale. Hunt imes end lõrinal minu külge. Kui katsusin sõrme veidi välja tõmmata, ei lasknud ta sel juhtuda. Tõmbus mulle lähemale, toitekaabel liigatas, nagu liputaks saba. Jube valus oli. Kuulsin kuidas kõõlused purunesid. Lükkasin sügavamale. Uskumatu valu. Avasin silmad. Hundi lõuad olid verega koos. Veel, veel, nõudis ta, aga ma tõmbasin siiski välja. Pool näppu oli läinud.

      Lasin vetsus jääkülma vett peale, rebisin särgilt ühe varruka ja sidusin käe kinni. Vaatasin peeglisse. Mu nägu kiskus krampi, ent naeratust see varjata ei suutnud. Kuradi loomaaia talitaja. Ronisin tagasi pintsakusse ja naasin koosolekute ruumi.

      „Hrjam du põk?“ küsis kõige tähtsam kellegilt.

      „Nai. Neegur. Rainol frgen suvaalhin mõstre püi. Sen guunijal faa. Liiskend trossa. Nai vohkem.“

      Ma ei saanud midagi aru. Naine märkas mu kätt ja küsis sosinal: „Zim müštu?“

      „Hunt,“ vastasin ja pistsin käe laua alla.

      „Färsse!“ karjatas kõige tähtsam ja lajatas lahtise käega lauale. Kõik vakatasid. Ma võtsin vasaku käega ühe kommi.

      Koju jõudsin hämaras. Näpp valutas mis hirmus. Julia juba ootas mind. Niipea, kui tule süütasin, ujus ta minu juurde, lehvitas oma laia läbipaistvat saba ja pildus armunud pilke punnis silmadest. Võtsin toosist kolm pruuni tera ja lasin neist ühe vete. Julia kugistas selle hoobilt alla, tegi vees paar lõbusat tiiru ja ujus taas minu juurde. Ta teadis, et mul on veel kaks tükki varuks. Võtsin teise ja tegin nagu viskaksin. Julia sööstis minema, otsis, otsis, siis aga tardus ja vaatas mulle kurjalt otsa.

      „Miks sa mind narrid?“

      Vabandasin punastades ja lasin terakese lahti. See hõljus Julia nina eest vaikselt allapoole. Julia ei teinud sest välja, uuris mind edasi.

      „Kas juhtus midagi? Sul on imelik nägu.“

      „Ma ei tea…“

      Ta ujus kiirustamata eemale, leidis tera, võttis selle oma pruntsakate huulte vahele ning heitis mulle kahtlustava pilgu. Ma varjasin näo käega, justkui mängiksin peitust. Ta ujus lähemale, neelas tera alla ja muutus murelikuks:

      „Mis su käega on?“

      „Ei midagi erilist.“

      „Ära jama. Räägi mis juhtus. Räägi siis.“

      Imelik oli kuidagi kalaga rääkida. Ja mis mõtet, kui ta hetke pärast niikuinii kõik unustab. Selline ta juba oli, see minu Julia.

      „Noh?“

      Kuradi naised. Vähe sellest, et kala rääkima hakkas, ta näitas ka nüüd oma naiselikku iseloomu.

      „Lu nebin taprit sundti. Vii õmpsas jürmi,“ seletasin.

      „Mida? Mis asja,“ ei saanud Julia aru. Ma ei saanud ise ka aru. Vaatasin kätt. Sõrm ei valutanud enam.

      „Kui sa mind mõnitada kavatsed, siis ma kuulutan näljastreigi.“ Julia keeras selja, õigemini saba ja ujus nii kaugele kui sai. Noh, mitte just eriti kaugele. Aga tema mõistes siiski maailma otsa. Vaatasin kätt. See kohe üldse ei valutanud enam. Võtsin hoogu ja lajatasin katkise sõrmega täiest jõust vastu lauda. Julia võpatas akvaariumis, vesi lõi lainetama. Side tõmbus punaseks ja mul tuli valu pärast keelde hammustada.

      „Palun vabandust,“ pomisesin.

      „Ma tahan kärbest,“ teatas ta mulle kõrgilt.

      Läksin kööki ja tegin akna lahti. Vaatasin välja. Hakkas pimenema. Sõrm valutas ropult. Mängisin tuledega, kuni kaks tükki lendaski sisse. Sulgesin akna ja kustutasin tule. Kärbsed maandusid lauale, vahtisid veidi niisama ringi, siis ütles üks teisele:

      „Türa, täitsa külm on juba, raisk.“

      „Jah, väga sitt on olla. Eilne öö jäi kamraad Peedule viimaseks. Tead ju küll teda, me olime terve suve koos. Tüüp oli juba mitu päeva nõrk. Sõime eile ploomi, ma vaatasin kohe, et mehel isu nagu eriti pole.“

      „Türa, ma vihkan sügist,“ väristas end esimene putukas. Tema jutt kõlas võõralt, nagu välismaalasel.

      „Katsume siin ööd veeta ja hommikul nahhui tõmmata. Näe siin on miski löga laual. Äkki on sitt? Mmmm… Maitseb nagu kanarull. Näe proovi ka.“

      „Kus? Sitt vai, näita! Mmmm… kana… noh parem ikka kui mite midagi.“

      „Sa söö, ma teen väikse tiiru, tšekin mis pleiss on.“

      Kärbes tõusis lendu ja uhas mööda kööki ringi. Tegi paar tiiru ümber mu pea, otsekui ufo ümber võõra planeedi. Õues süttis samal ajal tänavavalgusti. Kärbes märkas seda ja kihutas kõmaki aknasse. „Oi bljäd!“ vandus putuk, kui lauale kukkus. Ta oli tõsiselt viga saanud. Haarasin ta näppude vahele. Kärbes püüdis rabeleda ja karjus: „Jorma! Jorma! Täisperse… inimene!“

      „Vadik… türa?“ tõstis teine kärbes londi toiduplekilt.

      Klõpsasin tule põlema.

      „Mehed, rahu!“ laususin. „Sina Vadik oled omadega niikuinii perses. Kes sul käskis sinna aknasse lennata.“

      Laual olev kärbes taganes paar sammu samal ajal endamisi kobisedes: „Türa, see räägib.“

      „Appi… apua!“ rapsis Vadik, ent Jorma tagurdas soolatopsi taha ning jäi sinna värisema.

      Läksin tuppa ja koputasin Julia klaasile. Ta keeras oma pruntis huuled minu poole. Näitasin talle Vadikut. Julia lõi särama. Õrritasin teda veidi, kuni pistsin kärbse lõpuks vee alla, lõpetades korraga nii Vadiku kui Julia piinad.

      Läksin tagasi kööki. Istusin laua taha ja kallutasin end, et soolatopsi taha piiluda. Paistis, et minu väike külaline oli kuhugi kadunud. Korraga kostis kime karjatus ja metsistunud kärbes pikeeris mulle otse silma:

      „Vit-tu-nen!“

      Oh sa jeerum! Kogusin end ja istusin maha. Siis tõusin ja lükkasin köögi ukse kinni. Kärbes tegi õhus hulljulgeid sõjamanöövreid, kavatsedes mind ilmselt peagi uuesti rünnata.

      „Jorma,