LasseMaia detektiivibüroo. Loomapoemõistatus. Martin Widmark

ine/>

      1. PEATÜKK

      Mees, kes armastab võtmeid

      „Oota, Lasse,” ütleb Maia. „Ma pean veel ühest kohast läbi käima.”

      Lasse ja Maia on toidupoes. Maia läheb ühe hiljuti avatud leti juurde, mis asub väljapääsu lähedal.

      Lasse vaatab leti kohal rippuvat silti:

      „Kas sa saaksid sellest koopia teha?” küsib Maia.

      Ta ulatab leti taga istuvale suurele habemega mehele ühe võtme.

      „Rattaluku võti,” ütleb mees, kelle nimi on ilmselt Taleb. „Muidugi. Natuke läheb aega.”

      Habemega mees võtab Maia võtme vastu ja kinnitab selle ühe aparaadi vahele. Seina peal ripub ilmatu hulk läikivaid lihvimata võtmetoorikuid.

      Taleb valib neist ühe välja ja paneb Maia võtme kõrvale aparaadi vahele. Siis vajutab ta ühele nupule ja hakkab koopiat lihvima.

      Lasse loeb plakatit, mis on kinnitatud Talebi leti külge:

LOOMAD VABAKS!PROTESTIKOOSOLEKTÄNA KELL 16

      Niimoodi on plakatil suurte tähtedega kirjas.

      „Sedasi, väike preili,” ütleb Taleb ja paneb mõlemad Maia võtmed leti peale. „Kokku siis 50 krooni.”

      „Aitäh,” ütleb Maia ja maksab raha ära.

      „Pole tänu väärt,” ütleb Taleb. „Ma armastan võtmeid, aga vihkan lukus uksi.”

      Lasse ja Maia vaatavad teineteisele küsival pilgul otsa.

      Mida see mees küll sellega võis mõelda, juurdlevad nad. Maia pistab oma võtmed taskusse.

      „Mis koosolek see on?” küsib Lasse ja osutab leti külge kinnitatud plakatile.

      „Me koguneme siin poe ees kell neli,” ütleb Taleb, „et avaldada meelt loomade puuris pidamise vastu. Mitte ühtegi looma ega inimest ei tohiks nii halvasti kohelda. Kõik on väga oodatud.”

      „Aitäh,” ütlevad Lasse ja Maia ning hakkavad ukse poole minema.

      „Aga … vabandust,” ütleb Taleb äkki. „Ma unustasin ühe asja. Kas ma tohiksin väikese preili võtit korraks tagasi küsida?”

      Maia ulatab oma võtme uuesti üle leti.

      Ta vaatab koos Lassega pealt, kuidas Taleb võtme võtab ning selle mingisugusesse pehmesse massi vajutab. See näeb välja nagu plastiliin. Siis võtab mees võtme välja ja silmitseb rahulolevalt pehme massi sisse jäänud jälge.

      „Ma kogun võtmete jäljendeid,” seletab habemik. „Mul on rohkem kui viie tuhande võtme jäljendid. Suur tänu teile.”

      „Pole tänu väärt,” vastab Maia.

      „Imelik tüüp,” sosistab Lasse Maiale, kui nad väljapääsu poole suunduvad.

      „Armastab loomi, vihkab lukus uksi ja kogub võtmejäljendeid,” ütleb Maia ja tõmbab jopeluku kinni.

      Kui nad toidupoe ette tänavale jõuavad, sajab vihma.

      „On alles ilm,” ütleb Maia ja keerab oma rattaluku kähku lahti.

      „Läki kontorisse, teeme kakaod,” pakub Lasse välja.

      „Hea mõte,” vastab Maia ja paneb rattakiivri lõua alt kinni.

      Aga täpselt siis, kui nad tahavad hakata ära sõitma, hõikab neid keegi. See on Miranda, tsirkusedirektori tütar.

      Ta käib Lasse ja Maia klassis ning tema isa töötab praegu koolis majahoidjana.

      „Tere, Miranda,” ütleb Lasse. „Kuhu sina lähed?”

      „Ma lähen loomapoodi Sylvesterile toitu ostma.”

      Miranda teeb oma paksu jaki ühe nööbi lahti ja tema põuest vaatab välja väike tegelane, kes on Lasse ja Maia vana tuttav.

      See on Miranda väike ahv. Ta lehvitab Lassele ja Maiale ning tõmbub seejärel sooja põue tagasi.

      Miranda paneb jakinööbi uuesti kinni.

      „Talle ei meeldi selline ilm,” selgitab ta. „Vihma ei salli ta üldse. Aga nüüd peame loomapoodi minema. Äkki tahate kaasa tulla?”

      „Miks mitte,” vastab Maia Lassele otsa vaadates.

      Lasse noogutab ja nad lähevad koos Mirandaga edasi.

      Kaupmehe tänaval panga juures tuleb neile vastu kirikuõpetaja. Tal on seljas pikk must vihmamantel ja pea kohal vihmavari. Kaenlas on tal suur plakat.

      „Tervist,” ütleb Lasse.

      Aga kirikuõpetaja ei vasta. Ta tõttab edasi.

      „Oli tal vast kiire,” ütleb Lasse ja vaatab toidupoe suunas kaduvale kirikuõpetajale järele.

      „Ehk on tal kõht tühi ja ta tahab minna süüa ostma,” ütleb Maia. „Mida ahvid üldsegi söövad?” küsib ta seejärel.

      „Banaane ja muid puuvilju,” vastab Miranda. „Aga tal on vaja ka vitamiine ja muud sellist, et terve ja tubli olla. Nii et mõnikord me käime loomapoes neid ostmas.”

      „Miks sa Sylvesteri koju ei võiks jätta?” küsib Lasse. „Talle ju ei meeldi, kui kasukas märjaks saab.”

      „Ta ei jääks sellega iialgi nõusse,” vastab Miranda. „Sylvesterile nii meeldib poes teistel loomadel külas käia.”

      Lasse ja Maia panevad oma rattad loomapoe juures lukku. Aga kui nad sisse tahavad astuda, märkavad nad ukse küljes suurt silti.

      Nad loevad sealt:

Täna suletud!Loomad ei tunne ennast hästi

      Mida see veel tähendab?

      2. PEATÜKK

      „Nad on iga päevaga aina väsinumad”

      „Suletud!” ütleb Miranda. „Mis ma nüüd teen?”

      Maia proovib läbi vaateakna sisse piiluda, aga kardin on ette tõmmatud ja ta ei näe midagi.

      „Koputa,” pakub Lasse. „Võib-olla on nad seal sees, mis siis, et pood on suletud.”

      Miranda koputab ning seejärel seisavad nad mõnda aega vihma käes ja põrnitsevad suletud ust.

      „Koputa tugevamini,” ütleb Maia. „Võib-olla nad ei kuule.”

      Miranda koputab veel kord ja õige pea tehaksegi uks lahti.

      Noor naine, põrandahari käes ja kõrvaklapid peas, vaatab küsivalt tänavale.

      „Me oleme suletud,” ütleb ta väsinult. „Meie loomakestel on halb olla.”

      Lasse, Maia ja Miranda arvates paistab, nagu oleks ta äsja nutnud ja väga kurnatud.

      „Ma peaksin Sylvesterile natuke vitamiine ostma,” ütleb Miranda ja teeb jakinööbi lahti.

      Sylvester pistab pea välja.

      „Kahju küll,” vastab noor naine ja hakkab ust uuesti kinni tõmbama. „Ma ei tohi kedagi sisse lasta.”

      „Palun …” ütleb Maia.

      Naisterahvas raputab pead. Aga just enne ukse sulgumist