LasseMaia detektiivibüroo. Teemandimõistatus. Martin Widmark

      1. PEATÜKK

      Detektiivibüroos

      Väikese Valleby linna tänavad on inimtühjad. Kell on pool neli pärast lõunat ja juba on pimedaks läinud. Tänavatel ja väljakutel on märg ja lörtsine. On veebruar.

      Maia keldriaknas on tuli. Seal on mõnusasti soojas kaks last. Nende nimed on Lasse ja Maia. Nad on peaaegu ühevanused ja käivad samas klassis.

      Täna on neil aga vaba päev, sest neil on suusavaheaeg. Aga ei Lasse ega Maia igatse õieti oma sõprade seltsi kelgumäele. Neil on muud huvid.

      „Mul on lihtsalt selline tunne, et midagi põnevat hakkab kohe-kohe juhtuma,“ ütleb Lasse.

      „Mhmh,“ pomiseb Maia. Ta loeb.

      Lasse ja Maia on endale Maia keldris väikese kontori sisse seadnud. Nad istuvad ümmarguse laua ääres, kumbki ühes vanas tugitoolis. Igal pool vedeleb pakse raamatuid. Need on Maia isa kriminullid. Siin Maia ja Lasse tavaliselt istuvadki ja loevad. Ning nüüd on neil vaheaeg ja nad tahavad varaste ja politsei tegemiste kohta rohkem teada saada.

      Sest Maia ja Lasse pole mitte ainult sõbrad, vaid ka äripartnerid.

      Nad peavad koos detektiivibürood. LasseMaia detektiivibürood. Või äkki sa ei teagi täpselt, kes see detektiiv selline on? Vaat detektiiv on peaaegu sama mis politseinik, ainult et ilma mundrita.

      Detektiiv jälitab ja luurab kahtlusaluseid, pildistab ja vaatab binokliga.

      Ja lõpuks jääb kurikael vahele.

      „Midagi tõeliselt põnevat võiks juhtuda,“ ohkab Maia.

      „Tundub, nagu oleks ka pättidel vaheaeg,“ ütleb Lasse.

      Kontoris on ka üks kapp. Kapis on Lassel ja Maial kõik asjad, mida neil oma detektiivitöös tarvis läheb:

      • Välguga kaamera – et nad saaksid pimedas pildistada.

      • Binokkel – et nad kaugele näeksid.

      • Luup – et nad saaksid sõrmejälgi uurida.

      • Peegel – et nad näeksid nurga taha.

      • Valeninad ja parukad – et nad saaksid ennast maskeerida.

      • Taskulambid – et nad saaksid pimedas valgust näidata.

      • Seif – kuhu nad saaksid panna raha, mille nad teenivad.

      Kuid seif on tühi mis tühi. Juba ammust aega pole midagi põnevat juhtunud.

      Lasse ja Maia on linna peale kuulutusi üles pannud.

      Laternapostide küljes ja trepikodades on sildid, millel on kirjas:

      LasseMaia detektiivibüroo

      Lahendab kõik põnevad ja ohtlikud ülesanded.

      Kadunud rahakotid ja plehku pannud kassid leitakse üles.

      Hinnad odavad, lisandub käibemaks.

      Sel ajal kui Lasse ja Maia põnevat juhtumit ootavad, loevad nad niisiis kriminulle. Maia tahab just hakata Lassele jutustama, mis tema raamatus toimub.

      See räägib ühest koeravargast, kes varastab kaupluste juurest koeri. Siis helistab ta koera omanikule ja on nõus raha eest koera tagasi andma. Maiat ajab vihale juba paljas mõtegi sellisest käitumisest!

      Äkki koputatakse uksele! Lasse ja Maia vaatavad teineteisele otsa. Kes see veel olla võiks?

      2. PEATÜKK

      Meeleheitel mees palub abi

      Lasse teeb ukse lahti. Trepikojas seisab üks triibulise mütsi, suurte mustade vuntside ja läbimärgade jalgadega mees.

      See on Muhammed Karaat. Rikkaim mees kogu Vallebys.

      Muhammed Karaadile kuulub Kirikutänava kullaäri, mis on üle riigi kuulus oma fantastiliste teemantide, sõrmuste, kõrvarõngaste ja muude ehete poolest. Mis võib temal Lasse ja Maia juurde asja olla?

      Lasse juhatab ta nende kontorisse.

      „Tere tulemast, härra Karaat. Palun võtke istet,“ ütleb Maia ja näitab Lasse tühja tugitooli peale.

      Muhammed Karaat istub raskelt tugitooli ja võtab mantlitaskust taskurätiku. Ta higistab. Lasse ja Maia näevad, et ta on närvis.

      „Mida me saaksime teie heaks teha, härra Karaat?“ küsib Lasse.

      „Ma olen meeleheitel ja ma lugesin teie kuulutust poe juures laternaposti küljest,“ alustab Muhammed Karaat. „Mul on abi vaja!“

      Maia ja Lasse võtavad pliiatsid ja märkmikud välja.

      „Juba aastaid on mul olnud Kirikutänaval kullapood ja äri on läinud väga hästi,“ räägib Muhammed Karaat. „Kliente on minu lihtsasse väikesesse poodi siin Vallebys voorinud nii lähedalt kui ka kaugelt. Ent nüüd on minu õnnetäht kustunud,“ ütleb ta ja nuuskab nina.

      „Mis juhtunud on?“ küsib Lasse.

      „Iga päevaga jään ma üha vaesemaks,“ ohkab Muhammed Karaat ja jätkab:

      „Tundub, nagu keegi minu poe töötajatest varastaks mu teemante. Viis väga hinnalist teemanti on lühikese aja jooksul ära kadunud, ja ma ei mõista, kuidas see võimalik on. Kõik, kes poes töötavad, peavad enne kojuminekut oma kotid ja taskud ette näitama. Aga ma ei leia kunagi midagi. Poest ei viida mitte midagi välja, selles olen ma täiesti veendunud.“

      „Mida politsei ütleb?“ küsib Maia.

      „Politsei on uurinud ja varitsenud juba alates esimese teemandi kadumisest, kuid nad ei suuda ühtki kahtlusalust leida. Nad ei saa enne mitte midagi teha, kui varas vea teeb ja vahele jääb.“

      Muhammed tõmbab lipsu natuke lõdvemaks.

      „Varsti olen ma laostunud ja pean oma poe kinni panema,“ nuuksub ta. „Kui mul pole enam kuulsaid teemante, kaob klientidel õige pea minu kullapoe vastu huvi.“

      Lasse ja Maia näevad, et külaline on väga rusutud.

      „Keeruline olukord,“ ütleb Lasse ja kratsib pliiatsiga nina. „Politsei ei saa rohkem midagi teha ja teie ei tea, keda kahtlustada. Kas ma sain õigesti aru?“ küsib Lasse.

      „Täiesti õigesti,“ vastab Muhammed Karaat. „Kas teie ei saaks korraldada nii, nagu te töötaksite minu poes? Samal ajal saaksite töötajaid jälgida ja mulle vihjeid anda. Aidake mul välja uurida, kes mu teemante varastab! Ma tasun heldelt. Kas olete huvitatud? Palun öelge, et olete!“

      „Me alustame homme,“ ütleb Maia.

      3. PEATÜKK

      Jälitustöö algab

      Päev hiljem paistab juba päike. Maia ja Lasse sõidavad bussiga Kirikutänavale. Neil kummalgi on käe otsas kott detektiiviasjadega. Vana kiriku juures tulevad nad maha. Teisel pool tänavat on Muhammed Karaadi kullapood, kohviku ja postkontori vahel.

      Lasse ja Maia seisavad mõnda aega ja vaatavad üle tänava. Esimesel korrusel on kauplus, selle peal on veel kaks korrust.

      „Ühesõnaga, seal sees on siis teemandivaras,“ ütleb Lasse. „Päris kõhe tunne.“

      „Tule! Hakkame pihta,“ ütleb Maia Lassele ja osutab peaga kullapoe poole.

      Nad kõnnivad üle tänava ja teevad kaupluse ukse lahti. Kell tiliseb, kui nad sisse astuvad. Maia vaatab tähelepanelikult ringi. Üks vanem müüjanna küsib, kas ta saab kuidagi aidata. Maia soovib juhatajaga rääkida. Lasse ja Maia juhatatakse poe tagaruumi kontorisse.