LasseMaia detektiivibüroo. Hotellimõistatus. Martin Widmark

mub pisikeses Valleby linnas ja selle ümbruses. Keset linnakest kõrgub kirik ja peaaegu kõik tunnevad kõiki.

      Peategelased Lasse ja Maia on klassikaaslased ja peavad kahe peale detektiivibürood.

      1. PEATÜKK

      Jõululaupäeva eel

      Igal aastal veedavad kõik väikese Valleby linna elanikud oma jõululaupäeva-eelset õhtut täpselt samamoodi. Nad söövad linna hotellis jõulusööki. Lihapalle, sinki, heeringat ja kartulit, kaunis söögisaalis on laud kenasti kaetud.

      Näe, sealt tuleb Roland Svensson. Tema töötab kirikus valvurina, aga täna on tal vaba päev, täpselt nagu paljudel teistelgi, ja ta tuleb siia hotelli jõulusöögile. Ta võtab mantli seljast, salli kaelast ja mütsi peast, pühib mõned lumehelbed riietelt maha ja ulatab riided üle leti garderoobi.

      „Häid jõule, Svenssoni-onu!“

      Roland Svensson tõstab üllatunult pilgu.

      Vastuvõtulaua taga seisab keegi, keda ta teab. See on ju Lasse! Ükskord oli poiss Rolandi kirikus kõhuli maas ja luuras binokliga. Ise ütles, et uurib linde, aga tegelikult lahendas ta üht keerukat juhtumit, kus üle tänava asuvast kullapoest kippusid kaduma teemandid.

      „Oi, tere, Lasse! Kas sina töötad siin? Siit vist kuigi haruldasi linde ei leia,“ naerab Roland Svensson.

      „Ma käin jõuluvaheajal tööl, onul abiks. Enamasti olen ma garderoobis. Mõnikord käin asju ajamas ja viin kohvreid tuppa ja mõnikord olen siin vastuvõtus.“

      „Ja sinu sõber? Kas tema nimi polnud mitte Maia? Ma lugesin pärast teie kohta lehest.“

      „Maia on köögis. Ta koorib kartuleid ja peseb nõusid.“

      „Nii et põnevaid juhtumeid teil praegu käsil ei ole?“

      Lasse raputab pead.

      „Ah nii. Nüüd siis sööma,“ lõpetab Roland Svensson. „Häid jõule ja tervita Maiat,“ lisab ta ja kaob suure söögisaali poole.

      Lasse vaatab Roland Svenssonile järele ja mõtleb Maia peale.

      Lasse ja Maia on parimad sõbrad. Nad käivad koolis samas klassis ja peavad koos detektiivibürood, LasseMaia detektiivibürood. Nende kontor on Maia keldris. Seal on neil kõik, mida jälgimiseks ja luuramiseks vaja: binokkel, fotoaparaat, peeglid, taskulambid ja luubid. Nüüdsel ajal on neil ka lausa oma arvuti.

      Lasse ja Maia vanemad on omavahel samuti tuttavaks saanud ja nüüd sõitsid nad üheskoos mõneks päevaks ära. Nad tulevad tagasi alles esimesel jõulupühal. Lasse ja Maia lunisid mõlemad, et nad saaksid koju jääda:

      „Me peame oma firma asju ajama,“ ütles Lasse.

      „Me peame arvutit installeerima,“ väitis Maia.

      Lõpuks jäid vanemad nõusse, et lapsed ei tule reisile kaasa. Jõulusid võisid nad ometi pidada ka siis, kui emad-isad jälle tagasi kodus. Lasse ja Maia pidid elama Lasse onu Leifi juures. Tema töötab linnaväljakul hotellis ja kui ta küsis, ega lapsed ei taha appi tulla, olid Lasse ja Maia nõus. Mine sa tea, ehk juhtub veel midagi põnevat?

      „Tere, Lasse! Kas midagi on juhtunud?“

      Maia jalutab parajasti mööda. Tal on lõunapaus ja ta kasutab võimalust, et hotellis ringi vaadata.

      „Ei, ei midagi erilist,“ vastab Lasse. Ta näeb, et sõber on pettunud. Maia otsib alailma detektiivibüroole uusi huvitavaid ülesandeid.

      „Hotelli direktor tahab meiega kell neli oma kabinetis rääkida,“ ütleb Maia. „Ta räägib jõulude tähistamisest ja homme pidavat siia hotelli saabuma üks üpris iseäralik perekond.“

      „Hea küll,“ vastab Lasse. „Näeme siis seal.“

      Maia longib edasi.

      2. PEATÜKK

      Peened külalised

      Kell neli on hotelli direktori kabinet inimesi täis. Hotelli direktor Ronny Hazelwood on umbes viiekümneaastane mees. Tal on uhke põskhabe, aga pea on täitsa kiilas.

      Tema saabus Vallebysse ühel vihmasel sügispäeval paar aastat tagasi. Naine oli ta juurest ära läinud ja ta tuli siia selleks, et mere kaldal istuda ja luuletusi kirjutada. Ent siis jäi talle silma lagunev hotell ja ta otsustas, et keerab just siin oma elus uue lehekülje. Aasta hiljem oli hotell jälle täpselt nagu uus.

      Lasse onu ütleb, et hotelli direktoril on raudne tahe, kullast süda ja rahakott sama tühi kui Faluni vasekaevandus. Hotelli ülesvuntsimine maksis kindlasti mitu miljonit.

      Nüüd on ta kutsunud kõik töötajad oma kabinetti suure laua ümber.

      Sõbraliku direktori paremal käel istub vingus näoga Rune Andersson. Tema töötab vastuvõtus. Lassele ja Maiale ta ei meeldi.

      Ta muudkui kamandab teisi töötajaid. Rune Andersson paistab arvavat, et tema ongi selle hotelli omanik. Lasse ja Maia peavad teda kutsuma härra Anderssoniks.

      Lasse onu rääkis, et Rune Andersson on üksik, sest ükski naine ei taha sellist meest, kes kunagi ei naerata ja tegeleb ainult oma margikoguga.

      Nüüd trummeldab mossis mees nimme sõrmedega vastu lauaplaati ja annab mõista, et tal ei ole tegelikult sugugi aega siin istuda.

      Ebameeldiva Rune Anderssoni kõrval istub tema vastand. Ilus ja alati ühtviisi rõõmsameelne Riita Heijalainen. Tema on pärit Soomest ja töötab kokana. Räägitakse, et direktor Ronny Hazelwood on temasse natuke armunud. Riita unistab päris oma restorani avamisest Prantsusmaal.

      Kuid tal ei ole piisavalt raha. Seetõttu kulutabki ta praegu kogu oma palga loteriipiletite ostmisele ja ennustusvõistlustel osalemisele. Ta ootab peavõitu. Praegugi kraabib ta küünega üht loteriipiletit.

      „Äh!“ naerab ta ja sasib Lasse pead. „Jälle ei midagi! Aga ükskord see veel tuleb, ja siis lähen ma Prantsusmaale!“

      Ilusa ja sõbraliku Riita vastas istub hotelli koristaja Prantsusmaalt, Pierre Chaloppes, tumedapäine ja sünge ilmega. Pierre ei räägi kuigi palju, kuid Lasse ja Maia on märganud, kuidas nad Riitaga lõunapausi ajal kõrvuti istuvad ja midagi sosistavad.

      „Niisiis!“ ütleb Ronny Hazelwood. „Taas on tulemas linna hotelli traditsiooniline jõulupidu.“ Direktor särab üle näo. Ta räägib lähemalt, mis sel aastal plaanis on:

      „Maia aitab Riital teha vastuvõtulauale suure piparkoogimaja.“

      „Hommikul vara ehib Lasse salongis kuuse ära. Seal jagatakse kell neli jõulukinke.

      Mina ise teen jõuluvana nagu tavaliselt. Või tahaksime sel aastal hoopis jõulusokku? Seda võiksid sina mängida, Rune!“

      Hotelli direktor itsitab ja müksab Rune Anderssoni sõbralikult vastu rinda. Maia näeb, kuidas Rune Anderssoni ülahuul tuksatab. Seda võiks peaaegu naeratuse ettevalmistuseks pidada. Aga Maia aimab, et küllap tahaks Rune Andersson pigem hambad oma ülemusele kätte lüüa.

      Hotelli direktor räägib aga edasi, pahasest töötajast välja tegemata.

      „Homme ei ole mitte ainult jõululaupäev, vaid ka väga oluline päev hotelli jaoks. Helistas perekond Åkerö. Nad on kinni pannud hotelli kõige uhkema sviidi. Oma sõnutsi soovivad nad siin pikemat aega peatuda. See tähendab hotellile palju raha. Ja jumal taevas teab, et see raha kulub hädasti ära. Kõik peab niisiis väga ladusalt sujuma.“