Kristiani teismeaastad. Juha Vuorinen

äkki professionaalilt abi paluma?” mõtles Hertta teleka ees lösutava Otto kõrvale tugitooli istudes.

      Otto oletas, et küsimus puudutab tema õllejoomist.

      „Et kutsume siia mingi endise joodiku halisema, kui ilgelt tore on ikka ilma viinata elada?”

      Hertta ei mõistnud üldse, millest Otto rääkis.

      „Mida meil selle endise joodikuga peale on hakata? Poisil on psühholoogilist abi vaja.”

      Alles nüüd taipas Otto, et probleem oli hoopis poisi, mitte tema kõrvade vahel. Just nagu ta oli alati arvanudki.

      „Ostame talle sünnipäevakingiks nädala Hesperias,” pakkus Otto.

      Hertta arvas, et Otto mõtleb Hesperia haiglat, mitte hotelli.

      „Sind ei paista ka huvitavat miski muu kui su enda rasvase kõhu sees olev naba,” nähvas Hertta.

      Otto ilme hakkas tumenema.

      „Asjata pressid verd näkku,” jätkas Hertta näägutamist. „Poiss tuleb arsti juurde saata, enne kui ta täiesti kokku variseb.”

      „Kuidas ta siis nüüd kokku variseb?”

      Hertta näitas lehes uudist, mis rääkis Saksamaal toimunud tragöödiast. Poiss oli ise jahipüssist mõlemad vanemad auklikuks lasknud.

      „Oh raisk,” ehmatas Otto. „Viime ta kohe hullumajja.”

      Hertta mõtles, kuidas oli ta võinud omal ajal olla nii pime, et polnud Ottos täielikku idiooti ära tundnud. Nüüd oli juba hilja kurta.

      „Kristiaaan!” hüüdis Otto.

      Hertta kiskus Ottot vihaselt põsest.

      „Nüüd lõpetad kohe!” nähvas Hertta.

      Otto hoidis põsest kinni ja imestas, miks teda näost näpistati. Kristian ilmus elutuppa, silmad punased.

      „Noh?”

      „Me rääkisime isaga siin sellest Commodore 64-masinast,” naeratas Hertta.

      „Mis kuradi Commodore 64-masinast?”

      Hertta lõi küünarnukiga Ottole ribidesse. Kristian vahtis imestades Otto nägu.

      „Mis isa põsega juhtus?”

      „See on herilasehammustus,” luiskas Hertta kiiresti.

      „Herilasehammustus? Aga see on täitsa mingi sinika moodi,” imestas Kristian.

      „See on herilasehammustus,” väitis Hertta.

      Otto lükkas Hertta ja Kristiani karmil käel kõrvale ja astus peegli ette.

      „Kurat, ongi herilasehammustus. See kuradi eit torkas mind herilasega näkku,” vandus Otto.

      Hertta püüdis taltsutada jõudu koguvat raevuhoogu.

      „Ei ole see mingi herilasehammustus! Ma näpistasin sind põsest, sest sa oled nii uskumatult loll,” andis Hertta alla.

      Otto ilmus tagasi elutuppa.

      „Just, jah, kuulsid,” käratas Otto Kristianile. „Eit tuli kallale ja sõimab nüüd veel lolliks ka. Te peaks mõlemad sinna Hesperiasse minema.”

      Kristian ei mõistnud mõhkugi, mis pagana Hesperiast isa õieti rääkis. Enne kui Kristian jõudis suu avada, pistis Hertta vahele:

      „Lähme sinu tuppa ja räägime natuke kahekesi.”

      Hertta pani ukse enda järel kinni. Kristian ootas uudishimulikult. Hertta võttis Kristianil käest.

      „Kullake, sa tead ju, et isa on vahel natuke teistsugune.”

      „Ah vahel ja natuke?”

      Herttat ajas muigama.

      „Ära pane isa juttu tähele, vaid mõtle, mida sa tahaksid teha.”

      „Et mis mõttes, teha?”

      „Kas sa tahad äkki näiteks jõusaalis käima hakata?”

      „Et nagu rauda tõstmas või?”

      „Jah.”

      „Mulle ei meeldi eriti rauda tõsta.”

      „Mõtle siis rahulikult ja ütle pärast,” pani ema ette.

      „Jaa…” lasi Kristian pea longu, sest ta kujutelmades ilutses endiselt punaste juustega tüdruk Herttoniemist.

      Kristianil tuli lahendada ka teine probleem: mida teha siis, kui suvine töö Autonovos lõppes. Isa kujutles, et Kristian alustab sügisel kutsekoolis suurköögikokaõpinguid. Kristian kandideeris ema meeleheaks gümnaasiumi, aga jäi nõutud keskmisele hindele kõvasti alla. Hertta meelest oli enesestmõistetav, et poiss pääseb vabalt ükskõik millisesse gümnaasiumi, nii et muid variante isegi ei kaalutud.

      Kristian otsustas küsida Ottolt ametivaliku põhjust.

      „Miks sa tahad, et minust kokk saaks?”

      Otto mõõtis oma lokkisjuukselist poega ja kratsis ümmargust kõhtu.

      „Keegi peab ju olema, kes mulle rokka keedab, kui ma tudisev vanaätt olen.”

      Otto ei mõistnud isegi oma tõelise motiivi üle piinlikkust tunda: Kristianist pidi saama Otto isiklik hooldaja. Ka Hertta nägemus ei jäänud tegelikult Otto omast kuigi kaugele, sest tema oli plaaninud, et Kristianist saab arst, kes ükskord paljukannatanud memmekese rahustavate tablettidega igavesele unele uinutab.

      Kristianil oli lisaks põhikooli lõputunnistusele töökogemust ainult plakatite ja automudelite pakkimises. Sellega juba memmekesi ei rahusta.

      „Aga mulle ei meeldi mingis suurköögis süüa teha,” tunnistas Kristian.

      „Äkki läheksid kuhugi kümnendasse klassi, püüaksid hindeid parandada ja pääseksid mõnesse heasse gümnaasiumi?” arvas Hertta.

      „Milleks?” imestas Otto. „Tal on ju täiesti korralik tunnistus.”

      Mõte koolipinki tagasi minemisest tõi Kristianile meelde ka Memmu. Terve põhikooli lõpp oli ju liuelnud esimese armastuse peegelsiledal lainel. Kristiani silmad hakkasid veega täituma ja poiss tormas oma tuppa.

      „Vaata nüüd, mis sa jälle tegid,” sisistas Hertta. „Poiss vajab tuge, mitte mingeid idiootlikke soovitusi suurköögikokaks õppida.”

      Just, neelatas Kristian oma toas. Voodis lamades tuli talle hiilgav mõte: ta võiks praktikandiks minna. Seal saaks teenida reisiraha ja minna siis Memmut jõleda Big Beni haaremist päästma.

      Üle pika aja tundis Kristian ihus innu sooja lainet, mis Memmule mõeldes laskus täpselt teismelise pilgeni munade alla. Kristian tõmbas teki peale, sulges silmad ja haaras asjast. Ta oli nii keskendunud lennuki vetsus Memmu panemisele, et ei kuulnud ettevaatlikku ukse avamist. Otto tuli lepitust tegema, aga leidis eest poja teki keskel raevukalt nühkiva kühmu. Otto astus tuppa ja pani ukse ettevaatlikult kinni, jäädes vaatama, kas poeg ehk õudusunenägu ei näe. Natuke uurinud, kummardus Otto Kristiani kõrva juurde ja sosistas tasa:

      „Kas sa magad?”

      Kristian pidi sealsamas ära surema. Esimesest ehmatusest toibudes hakkas ta karjuma:

      „Mida sina siin hiilid? Mingi pede oled või?”

      Hertta tormas imestades kohale.

      „Mis siin nüüd toimub?”

      Otto seisis ammuli sui Kristiani voodi kõrval ega saanud sõna suust. Ta meenutas suurt kala, kes on just rannale tõstetud.

      „Ta-ta-ta nimetas mind pedeks,” kokutas Otto viimaks.

      „Ei nimetanud!” ärritus Kristian. „Ma küsisin, kas sa oled mingi pede, ja vaikimine on nõusolek.”

      „Nii et mis siin siis juhtus?” küsis Hertta rahulikult.

      Kristian oli eriline segu õrnast hingest ja plahvatusohtlikust tunnetepommist ning viimane omadus pärines Hertta arvates otse Pesoste käänulisest sugupuust.

      „Mina