Kõik poisid ei saa suureks. Ivar Soopan

metsa ääres on igasugu puid maha võetud. Palkidest saame ägeda parve.”

      „Võimas, homme võiks kohe minna,” pakkus Silver.

      „Muidugi! Käime kähku Mardi juurest läbi,” sõnas Jan ja hüppas voodilt püsti.

      Kõik sujus, nagu pidi. Ka Mart sattus plaanist vaimustusse ja oli valmis suursuguses ettevõtmises kaasa lööma. Kui ta millestki vaimustus, tekkisid ta nina peale higimullid, mis oli Jani arvates hästi veider, aga samas ka naljakas. Nüüd Mardi nina lausa sillerdas mullikestest.

      Saarevallutajate kamp oli koos.

      SAAR JA PARV SAAVAD NIMED

      „No kuule, ega mina üksi jõua seda tirida!” pahandas Silver Janiga, kes oli raske palgijupi käest maha lasknud.

      „Jajah, mul libises käsi ära,” vabandas Jan.

      „Kui selle ära viite, siis jääb teile veel kaks palki. Me võtame ka kaks ja neist peaks aitama,” hõikas eemalt Mart, kes tassis oma puuronti koos Villuga.

      Poiste hommikupoolik oli möödunud rassides. Metsa ääres valisid nad välja ühepikkused ja ühesuguse läbimõõduga puud, et parv jääks ilusti tasakaalu ja oleks ühetasane.

      Puude vedamine oli raske töö. Kokku tuli tiigi kaldale viia kümme palgijuppi, igaüks umbes kahekümnesentimeetrise läbimõõduga. Pikkust oli palkidel vähemalt kaks ja pool meetrit. Laiust oli parvel seega natuke üle kahe meetri. See tähendas, et parv tuli päris suur ning kõigile neljale oli seal piisavalt ruumi.

      „Praegu paneme ainult ühe kihi palke, aga nende peale võiks hiljem lüüa lauad, siis oleks siledam pind,” arutles Jan.

      „Kust sa neid laudu siit võtad?” küsis Villu.

      „Kuskilt Kelleri vahelt ikka vanu laudu leiab, korraga ei peagi neid kohale vedama, iga päev võtame ühe jupi kaasa ja varsti ongi olemas,” lausus Jan.

      „Peaks kuskilt mingeid vanu uksi otsima, nendega saaks ühe ropsuga kohe suure pinna ära katta,” pakkus Mart.

      „Eks võta oma korteri uks homme kaasa,” viskas Silver nalja.

      „Võta jah, sul on seal uksesilm ka küljes, siis saame läbi ukse ja parvepõhja kalu vaadata,” lõõpis Jan edasi.

      „See oleks lahe!” hõiskas Villu. „Nagu seal filmis – teate küll, see, kus oli kapten Nemo. Tal oli allveelaev, millel oli suur aken ja kust sai merepõhja vaadata.”

      „Nemo allveelaeva nimi oli Nautilus. Sa oled vist ainult filmi näinud, aga sellest on ju raamat ka,” targutas Jan.

      „Mis vahet seal on, ju oli film sama, mis raamat,” arvas Villu, kes polnud tõesti raamatut lugenud.

      „Film võib ju raamatu järgi tehtud olla, aga raamat on alati natuke teistsugune. Tavaliselt isegi parem,” teadis Jan.

      „„Kevadest” on ka film ja minu meelest on film parem kui raamat,” sekkus nüüd Mart.

      „Tegelikult vist on jah, aga nii on harva, et film on raamatust parem. Aga kuulge, me peaks ka oma parvele nime panema, nagu Nemo allveelaeval oli nimi! Nautilust ei tahaks panna, kuigi me ei tea ju veel, äkki meie parv lähebki kohe põhja,” arutas Jan oma plaani.

      „Muidugi paneme nime!” hõiskas Mart. „Midagi eriti ägedat, näiteks Silver Ükssilm!”

      „Ehhee! See oleks lahe. Ja Silver hakkab kapteniks ning hoiab kogu aeg ühte silma kinni,” naljatas Jan.

      „Teate, minge Kuu peale oma Silver Ükssilmaga!” vihastas Silver, kes sai aru, et tegelikult tögatakse teda, mitte ei mõelda parvele nime.

      „Ära nüüd vihasta, ei pane Silver Ükssilma. Tegelikult peab laevadel olema naisenimi,” teadis Jan. „Kõigil purjekatel on naisenimi.”

      „Kus ta siis on! Lendav Hollandlane on naisenimi või?” näitas Mart oma teadmisi.

      „Nojah, see ei ole, aga kust sa tead, et see hollandlane polnud naine?” ei jätnud Jan jonni.

      „Ah, ära aja jama, ei olnud,” ajas Mart vastu. „Ja üldse – kas sa siis tahad meie parvele nimeks panna Piret või Siiri või ma ei tea, mis veel? Mis parv see oleks, kui sel selline nimi oleks!”

      Jan nõustus, see kõlaks imelikult. „Sul on õigus, peab ikka midagi ägedamat välja mõtlema. Aga mis te arvate Röövlinäost ?”

      „Röövlinägu… Ei tea, kah kuidagi imelik. Mis nägu see ikka on – see on ju parv,” lausus Silver.

      „Aga Sarviline?” sekkus nüüd jutusse Villu.

      „Jah, pole paha, aga siis peaksid parvel sarved ka olema,” leidis Mart.

      „Aga paneme hoopis nimeks Sarvedeta Saatan!” pakkus Silver. „See on ju päris lahe nimi.”

      „Ohoh, miks mitte! Ja meie oleme Sarvedeta Saatanad…” lausus Jan mõtlikult. „Ja saarele paneme nimeks Põrgu Vaal!” lisas ta.

      „Miks vaal?” ei mõist nud Mart.

      „No aga vaata seda saart siit – see meenutab ju täpselt vaala, kes purskab vett välja,” selgitas Jan.

      Poisid keerasid pead ja vaatasid vaikides saart.

      „Ah sa poiss, on jah!” hüüatas Silver. „Täitsa nagu purskaks vett välja.”

      „No aga siis jääbki nii, et saar on Põrgu Vaal ja parv on Sarvedeta Saatan,” lausus Mart ja muheles rahulolevalt.

      „Äge!” oli Jan rahul, et saarele jäigi tema pakutud nimi.

      „Aitab nüüd, veame viimased palgid ära ja hakkame ehitama, varsti on õhtu käes,” lausus Silver ja hakkas metsa poole liikuma, et järgmist palki tuua.

      Kui kümme palki oli tiigi kaldale veetud ja ritta laotud, avastasid poisid, et neid on väga keeruline omavahel nii kinnitada, et rasked palgid ka kokku jääksid. Lihtsalt risti üle löödud ja naeltega kinnitatud toigastest ei aidanud. Tuli mõelda välja midagi muud, mis palke omavahel ühendaks.

      „Kuulge, Robinson Crusoe kasutas asjade sidumiseks liaane,” pakkus Jan.

      „Mis asju?” turtsatas Villu.

      „Liaane, palmiliaane. Need on nagu köied, aga tegelikult on taimed,” seletas Jan.

      „Ja sa siis pakud, et me peaks siit tiigikaldalt hakkama palmipuid otsima? Oled sa ka ikka nupumees!” parastas Silver.

      „Ei-ei! Meie võime liaanide asemel kasutada köit. Tuleb palgid omavahel kinni siduda, saate aru?”

      „Aa… Selge värk, nii saab küll, aga meil pole praegu köit kuskilt võtta,” lausus Silver.

      „Õhtu hakkabki kätte jõudma, lähme täna koju ja homme tuleme tagasi,” jätkas Jan. „Kuskilt ikka köit leiab. Kellelgi kodus nööri on?”

      „Seda kulub ikka päris palju, oma kümme meetrit võib minna. Mul küll kodus nii palju nööri pole,” lausus Villu.

      Teised arvasid, et ka neil pole. Sellest võis probleem saada. Kavalpea Mart ei lasknud aga murel süveneda.

      „Kas meil on just jämedat köit vaja või saame nööriga ka hakkama?” uuris ta.

      „Jäme köis on ikka parem, hoiab palke tugevamalt. Päästaks ka see, kui saaks hästi palju tavalist nööri, mille punuksime jämedamaks. See tähendab, et nööri on vaja vähemalt kolm korda rohkem kui köit, sest me peame sellest patsi punuma,” jutustas Jan.

      „Kas keegi oskab patsi punuda?” küsis Silver.

      „Küll me hakkama saame, aga enne on vaja nöör leida. Ja vähemalt kolmkümmend meetrit,” lausus Jan.

      „Mul on mõte!” sähvatas Mardil pähe. „Õhtul, kui hämaraks läheb, võiks mõne maja tagant pesunööri ära virutada!”

      „Ära jama, kui vahele jääd,