Deemoni märk. Reeli Reinaus

le>

      Pealtnäha algas see kõik ühel päeval kolm kuud tagasi, kui ma peale kehalise tundi duši alt tulin. Kuna see oli viimane tund, polnud erilist kiiret ja jäin lihtsalt sooja vee alla jokutama. Kui ma viimaks riietusruumi naasin, leidsin sealt eest vaid Eva. Eva oli alles paar nädalat tagasi meie klassi tulnud ning ma polnud jõudnud temaga veel korralikult tuttavakski saada. Kuid ta tundus sümpaatne. Vähemalt selle hetkeni.

      Hetkeni, kui ma märkasin, et ta jõllitab mind. Katsin end instinktiivselt rätikuga. Kuid Eva jõllitas edasi. Taipasin järsku, miks ta oli samuti viimaseks jäänud. Mind tabas peaaegu füüsilise hoobina kujutluspilt kahest lesbist riietusruumis kiimlemas. Mul läks süda pahaks.

      „Sa vahid mind,” pomisesin viimaks. Ma ei teadnud, mida ta võib edasi teha. Kurat teab… Olin igasuguseid lugusid kuulnud ja filme näinud.

      Eva oleks mu sõnu kuuldes justkui transist ärganud. Ta pilgutas veidi ehmunult silmi. „Su sünnimärk,” kohmas ta seejärel.

      „Mis sellega on?” Ta sõi mind silmadega, ma ju nägin seda. Sünnimärgist jahumine ei muuda asja.

      „Sa ei tea?” Ta silmis oli tõepoolest üllatus. Aga see ei huvitanud mind enam. Mul olid ainult sokid ja kingad jäänud. Kohe olin sealt pääsenud.

      „Ei tea,” pomisesin jäiselt. Sokid olid jalas. Juhhuu!

      „See on pikem jutt. Me võiksime millalgi kokku saada ja sellest rääkida,” alustas Eva ettevaatlikult.

      Kingad, kingad, kingad… Rääkida, my ass… Haarasin oma koti.

      „Ma ei ole huvitatud, ausalt. Mul on kahju.” Püüdsin olla isegi viisakas. Põhimõtteliselt oli mul tast veidi kahjugi. See võis päris raske olla. Mulle tuli meelde, kuidas ma olin kunagi ühe klassiõe venda nii meeletult armunud, et tegin igasuguseid tobedusi. Mul oli neid siiani piinlik meenutada, kuigi olin siis ainult kaksteist.

      Tuhisesin riietusruumist välja, kuulamata, mida ta mulle järele hüüdis. Jooksin kiiresti garderoobi, haarasin oma jaki ja põgenesin kooli kõrval asuvasse parki. Kui ma viimaks pargi kõige kaugemas servas pingile istusin, tundsin, kuidas süda peksis. Kujutlesin, kuidas olen napilt pääsenud hullu lesbi rünnakust. Istusin veidi aega pingil ja püüdsin end koguda, mõne aja pärast lonkisin koju, kaaludes, kas peaksin esimesel võimalusel teisi oma klassi tüdrukuid hoiatama. Peamiselt murdsin pead, kas see oleks ikka eetiline, ja nii edasi. Kiusatus oli muidugi suur, kuid otsustasin, et kui see jääb Eval ühekordseks ürituseks, siis ma ei räägi sellest kellelegi.

      Paar tundi hiljem, kui püüdsin kodus prantsuse keele ebareeglipäraselt käänduvaid sõnu pähe tuupida, helises fonoluku kell. Võtsin pahaaimamatult toru.

      „See olen mina, Eva,” sõnas Eva, mulle tundus sel hetkel, et täiesti süüdimatu häälega. Sellega koitis mulle, et ta on maniakk. Kust põrgust oli ta üldse mu aadressi saanud? Lubasin endale mõttes, et panen kardinad kindlasti ette, kui õhtul magama lähen. Ilmselt hakkab ta nüüd mu akna all piilumas käima. Jõudsin juba elavalt kujutleda ta vaikseid samme ja raskeid ohkeid…

      „Mida sa tahad?” Seekord kavatsesin olla järsk ja konkreetne.

      „Ma tahan sinuga rääkida. See on tähtis.”

      Eva hääl oli paluv. Nagu tal oleks koer auto alla jäänud või midagi muud sama fataalset juhtunud ja mina oleksin ainus inimene maailmas, kes teda aidata saaks.

      „Ma juba ütlesin enne, et ma pole huvitatud.” Kui juhm saab üks inimene olla?

      „Tule, lähme mõnda kohvikusse. Räägime seal.” Tundus, et Eva ei kavatsegi alla anda.

      „Oota, ma tulen alla!”

      Ei, ma ei kavatsenudki kohvikusse minna. Pidin lihtsalt oma sõnumi võimalikult selgelt edasi andma. Haarasin nagist õlgadele esimese ettejuhtuva jaki, milleks osutus ema seemisnahkne tagi, ja lippasin trepist alla.

      Eva seisis väljas ja tammus närviliselt jalalt jalale. Ta nägu valgustas naeratus, kui ta mind nägi. „Ma tulin, sest ma tahtsin…”

      Katkestasin teda rohmaka käeviipega ja hingasin siis sügavalt sisse. Teadsin, et järgmine silmapilk on kõige raskem. See, kui sa pead ebameeldivas olukorras rääkima inimesega südamest südamesse, ilma hirmu ja üleolekuta. Lihtsalt. Ma ei olnud selles eriti tugev. See oli nii nõme hetk, et oleksin tahtnud karjuda.

      „Ma ei ole lesbi. Ma ei arva, et meie rääkimine midagi muudab. See ei muutu.”

      Tajusin, et paar järgmist sekundit valitses täielik vaikus, ja ma kujutlesin Evat pisaraid alla neelamas, aga kui ma pilgu tõstsin, siis naeris ta hääletult. Pisarad, tõsi küll, olid silmis, aga need olid naerupisarad.

      „Mis siin naljakat on?” küsisin südametäiega, kuid ta ei vastanud. Tundsin end idioodina. Ma ei saanud vähimalgi määral aru, mis toimub või mida ta mulle rääkida tahtis. Mis sai olla nii tähtis, et ta nuhkis välja mu aadressi ja tuli kohale, suutmata ära oodata järgmist koolipäeva? Miks ta mind riietusruumis silmadega sõi?

      „Kui ma vannun, käsi piiblil, et mina ka ei ole lesbi, kas sa siis tuled muga kohvikusse?” küsis Eva viimaks, kui ta rahunenud oli.

      Kehitasin õlgu. „Meil ei ole vist piiblit, kuid ma peaaegu usun sind juba.” Järgmiseks meenusid mulle prantsuse keele ebareeglipärasused ja ma otsustasin kohviku kasuks. Pealegi oli mul selle lesbijutu pärast ka õige pisut piinlik. „Hea küll, ma tulen,” sõnasin viimaks.

      Kohvik, kuhu me veerand tundi hiljem sisenesime, oli suhteliselt tühi. Eva valis kõige kaugema nurgalaua, kus polnud vaadet ega midagi, kuid ma ei protesteerinud. Olin isegi veidi põnevil. Kui olime mõlemad tellinud kakao ja juustukoogi ning nendega oma lauda loovinud, küsisin, mis lahti on. Vastamise asemel asetas ta lauale pataka väljaprinditud pabereid.

      „Loe parem ise. Ma tean, et minu jutt ei kõlaks just väga loogiliselt ja usutavalt.”

      Vaatasin kõheldes lehti. Mul polnud aimugi, millega tegu võiks olla, ja ma ei teadnud, kas ma üldse tahan teada. Sellegipoolest võtsin kõige pealmise lehe ja alustasin lugemist.

      Tekst oli inglise keeles, ilmselt mõnelt kodulehelt välja prinditud. Ja suuremalt osalt segane, isegi arusaamatu. Jätsin süümepiinadeta vahele sõnu ja lõike, millest ma aru ei saanud. Mitte et ma oleksin inglise keeles nii saamatu olnud, lihtsalt kõik need väljendid – ma polnud neid kunagi varem kuulnud. Õigupoolest ei oleks ma isegi emakeelse teksti korral just palju taibanud. Kindel oli vaid see, et jutt käis inglitest. Ma ei püüdnudki detailidesse laskuda, sest see tundus mulle tundmatuid piibli kirjakohti ja arusaamatuid väljendeid täis jamps. Aimasin, et Eva oli mingit laadi New Age’i harrastaja, kuid ma ei mõistnud ikka veel, mida ta minust tahtis.

      Paari viimast lehte ei viitsinud ma üldse lugeda, lasin neist vaid silmadega kiiresti üle. Ühel neist olid mingid kummalised märgid ja joonised, kuid mul ei olnud mõtteski neid lähemalt uurida. Viimaks kehitasin vaid totakalt õlgu, kui lehed Evale tagasi ulatasin.

      „Mida ma sellest nüüd arvama peaksin?”

      „Sa ei lugenud siis?” Eva pilgus oli etteheide.

      „Mida?” Pööritasin veidi tüdinult silmi. Jumala eest, mida ta must tahtis?

      „Jumal küll! Sul on see sünnimärk abaluul!” Eva silmad pildusid sädemeid, mida ma ilmselt oma juhmuse ja apaatiaga esile kutsusin. Vähemalt nüüd olin ma kindel, et ta on peast sooda.

      „Sul on selline märk.” Ta osutas näpuga ühele kõverikule prinditud lehel. „See tähendab, et sa oled poolingel.” Ta vaatas mind tõsiselt, justkui kaaludes, kas ma pean järgmisele ülestunnistusele vastu.

      Ma ei pidanud juba sellelegi. Purskasin naerma.

      „Sa oled inglite järeltulija ja sul on erakordsed võimed.”

      Vannun, et ta oli seda öeldes surmtõsine.

      Seejärel proovisin ma mõelda, milliseid narkootikume ta kasutab, samal ajal kui ta erutatult edasi vatras. Ma ei kuulanud teda, lootusetu oli järge pidada. Poolingel. Inglite järeltulija. Sünnimärk. Erakordsed võimed. Kaalusin, kuidas võimalikult viisakalt öelda, et ta on oma ulmeliste teooriatega üle piiri läinud, kuid ta taipas seda vist isegi.

      „Sa ei usu mind?” Eva ohkas, nagu püüaks väänikust lapsele midagi tüütut selgeks teha. Lapse jaoks tüütut.

      Raputasin