Kevad saabub sügisel. Mart Kadastik

oli MM-i ajaks ostnud uue värviteleviisori Rekord.

      Vana Roos hoidis punast parteipiletit taskus nagu kinopiletit, mis tagas pääsu pimedasse saali kodumaiseid komöödiafilme vaatama. Hiljem nöökas Erik, kes polnud ühtegi erakonda kuulunud, et saali siseneti kunagi ükshaaval, aga välja tulid kõik korraga – nagu üks mees. Eriku isa, riikliku plaanikomitee osakonnajuhataja asetäitja, lahkus kommunistlikust parteist enne teisi ja teistel põhjustel.

      Eriku vanemad ootasid pikisilmi lapselast. Nad olid venelanna kuulumisega perekonda juba harjunud – potšti. Ka Jeesuse-ea ületanud Erik tegi järeltulija teemal naisega aina sagedamini juttu. Aga napilt kahekümnene Olja ei võtnud vedu. Naine oli pühendunud karjäärile. Edu tuli kohe, kui trupi senine esitantsijanna dekreeti siirdus – Oljast sai balletisolist. Tuli ka võimekas meespartner, pungitavate lihastega lätlane, kes Olja elastse keha mängleva kergusega pea kohale tõstis. Hopsti! Venelanna fantastiline õhuspagaat – harkis jalad ühel joonel – ei äratanud lätlases mingeid tundeid, sest lava taga ootas teda sõber Aleksei. Erik võis olla muretu. Olja niude-nimmelihaste lähem vaatlus oli tema ainuõigus.

*

      Ja siis oli Olja kadunud. Üleöö. Läinud koos lätlasega Soome esinema ega tulnud enam tagasi. Lätlane naasis üksipäini ja viskas suurest vihast retuusid nurka. See pirtsakas tantsijanna oli tema karjääri ära rikkunud. Kaks nädalat hiljem tuli Oljalt kiri, Londonist. Ta palus andestust. Aga et ta on baleriiniks saamise nimel pidanud nii palju pingutama ja nii paljust loobuma – see on tõsi, tunnistas masenduses Erik –, siis ei võinud ta poolele teele pidama jääda. Olja ei näinud provintsiteatris perspektiivi – ka see on õige, pidi Erik möönma. Naist oli juba veidi aega tagasi kutsutud tööle Londonisse ja nüüd kasutas ta ainukordset võimalust, mille Helsingi-reis andis. Kõige valusam sõnum Erikule oli kirja lõpus. Olja teatas, et nende abielu oli viga. Ta oli olnud liiga noor. Ilmselt on seegi tõsi, tunnistas Erik endale ning jõi end maani täis. Olja kiri oli erakordne asjaolu, mis andis joomisele õigustuse. Südametemurdja süda oli murtud.

      Kui KGB töötaja Eriku kodust üles leidis, oli tollel veel ränk pohmell. Ta oli kindel, et polnud esimene, kes Olja kirja oli lugenud. „Kunas te lahutuse sisse annate?” küsis ootamatu, ehkki tagantjärele mõeldes muidugi oodatud külaline. Repressiivseid tagajärgi Erikule tema naise ärahüppamine ei toonud – muudatuste tuuled juba puhusid. Õhus oli Mehukatti, banaanide ja jogurti aroome. Ka Eriku isa staatust ei saanud minia haihtumine enam mõjutada. Tormiliselt progresseeruv maovähk oli oma töö lõpule viinud.

      Olja jäi Eriku ellu veel aastateks. Iga kord, kui ta mõne naisega voodisse sattus, kujutles ta end olevat koos Oljaga. Erik asus analüüsima, kas ehk oli ta ise midagi valesti teinud, midagi, mis tõrjus Oljat temast eemale. Ta jõudis ootamatule järeldusele: ta ei tundnud seda noort naist põrmugi. Elu oli Oljat karastanud visaks, aga küllap samavõrd ka kangekaelseks ja isekaks naiseks. Eriku meeled olid vastu võtnud üksnes baleriini hurmava välimuse, jättes iseloomu avastamise tulevikku. Aga nii see kord juba on, oli Erik veendunud, et mehed armuvad ainult naise kehasse või keha kasuks kõnelevatesse detailidesse. Isegi kõnnakus on enam ilmekust kui sõnades. Mõistagi, kui naise tarkus, töökus, sõbralikkus ja muud iseloomujooned toetavad esmast muljet, siis loob see suurepärased eeldused täiuslikuks harmooniaks. Kui mitte, võib mehe ja naise suhe kiiresti mõraneda. Ent kindlasti jääb suhe üldse sündimata, kui mehe süda ei ole naist nähes juubeldanud: see on tema, tema!

      Mõne aja pärast jõudis Eriku kõrvu kuuldus, et balletitähte Oljast ei saanud. Inglastel oli tõsi taga olnud, Oljat ei tahetud tüssata, kuid Londonis selgus, et Eestist tulnud tantsija oskused ei luba teda lavale lasta. „Olja päkkade asend on kogu aeg vale olnud,” teadis nüüd ka akadeemilise teatri peaballettmeister. „Ilmaaegu tegime temast solisti.”

      Tegelikult oli Olja karjääri lõpetanud hüppeliigese vigastus, mille ta oli saanud Helsingi-Stockholmi laeva sisetrepil kukkudes. Olja leidis endale Londonis tööd ettekandjana. Erik oli kuulnud, et mõne aja möödudes pöördus ta Eestisse tagasi.

      Eriku lauljakarjäär oli sujunud üha ülesmäge, isikliku elu tagasilöögid olid töötahet pigem võimendanud. Ta suhtles peaaegu iga nädal oma pojaga ja toetas oma esimest naist rohkemgi, kui seadus kohustas, sest maalikunstnik oli otsustanud minna uut inspiratsiooni otsima.

      Kuulsad ooperiloojad on armastajate duetid kirjutanud eeskätt sopranile ja tenorile, sest just kahe kõrge hääle ühinemine annab etendusele vajaliku dramaatilise värvingu. Nii ongi noori õnnetuid armastajaid – Romeot ja Juliat, Violettat ja Alfredot, Luciat ja Edgardot – läbi aegade kehastanud paksud tenorid ja silmatorkavalt korpulentsed sopranid, kes võiksid oma kangelastele olla tublideks vanemateks. Erik Roos oli elus suur armastaja, jätkuvalt heas füüsilises vormis, kuid baritonina jäi tema saatuseks mängida peamiselt negatiivseid kangelasi, kellest ta ise oli oluliselt noorem ja meeldivam: kasuahnet krahvi, silmakirjalikku preestrit, julma vangivalvurit, kurja deemonit. Iseäranis kaugele Eriku enda natuurist jäi kurva kuju rüütel Don Quijote, kelle kehastamise eest ta pälvis teatriühingu aastapreemia.

      Rolle Erikule jagus. Ta oli teatri staar. Ta põlgas amatöörlust. Teda kohutas, et isegi teatri parimal tenoril lipsasid „kuked” sisse ja et kooriliikmeist ei tundnud mitmed noodikirja. Teda häiris ülepingutatud teatraalsus. Tema mäng oli loomulik, keha ei olnud krampis ning käed ei tolgendanud sihitult nagu paljudel lauljatel partneri etteaste ajal. Ta ei osalenud etenduses ainult häälepaeltega, vaid kogu kehaga. Ta valitses oma keha. Mis oli eelduseks teiste, eeskätt naiste kehade üle valitsemisel.

      „Selleks, et üleöö korralikuks lauljaks saada, olen harjutanud kakskümmend aastat,” ütles ta ühes intervjuus tagasihoidlikult. Erik suutis range distsipliini ühendada vabameelse loovusega, kuid tema süda ja pea olid teineteisest helikindlate vaheseintega eraldatud.

      Kodus, üheksakorruselises korterelamus, ei tohtinud õhtutundidel valju häält teha, seepärast jäi Erik koos kontsertmeistriga sageli poole ööni teatrisse hääleharjutusele. Kontsertmeister oli umbes kolmekümne viiene kena ja lustlik naine, kes olnuks valmis Erikuga seksima kas või tiibklaveri peal. Iga kord, kui nad olid koos läbi võtnud Mozarti „Armujoogi”, lootis kontsertmeister, et nüüd võtab Erik läbi ka tema. Seda ei juhtunud. Erikul ei olnud tuju. Või siis oli ta naiste valimisel nõudlikumaks muutunud. Või, mille peale naised ei tulnudki, pühendus töö ajal ainult tööle.

      Kriitikuid vaimustas Erik Roosi hea karakteritunnetus, tema tundeküllane väljendusviis, tema intonatsiooni puhtus, tema kristallselge artikulatsioon, tema vokaalne ulatuvus. Saabus ka ametlik tunnustus: Erik Roosile omistati Eesti NSV teenelise kunstniku austav nimetus. Kuid tunnustus hilines – õues kärgatasid juba kõueraginad. Kui Erik Kadriorgu teenelise kunstniku tunnistusele järele kutsuti, oli tal raske mõista, milline riik teda tänada tahab. Hiljem selgus, et viimasel hetkel jagatud ENSV tunnustus osutus pigem raskendavaks asjaoluks, justkui vihjeks tulevastele ajaloouurijatele, et see mees on ilmselt kellelegi teeneid osutanud, kui ta juba teeneliseks nimetati. „Selline au ajab hauda,” lõõpis Erik. Tegelikult talle meeldis, nagu igale normaalsele teatriinimesele, olla tunnustatud.

      Erik Roos abiellus kolmandat korda oma neljakümne neljandal eluaastal temast kaks aastat vanema naisega. See abielu ei ületanud seltskonnakroonika uudiste lävepakku, sest Eriku väljavalitu polnud telenägu, raadiohääl ega muidu seksikas kiisu, vaid pidas teatris juurdelõikaja ametit. Tal oli eelmisest abielust kaasa võtta kaks teismelist tütart. Kõik kolm mahutasid end nüüd ära Eriku uude kolmetoalisse korterisse. Naine oli elanud endiste omanike sugulastele tagastatud majas ja tõstetud sisuliselt tänavale.

      Mida Erik küll temas leidis, küsiti siin ja seal. Teatris teati, et juurdelõikaja – rätsepast üks aste madalam amet – on südamlik, töökas, mõistev, arukas, normaalse väljanägemisega naine, ent millega ta ikkagi Eriku-suguse naistemehe ära võlus? Sest võlutud Erik oli. Õrn, pisiasjadeni küündiv soe hoolitsus, mida ta oma väljavalitu vastu üles näitas, üllatas kolleege.

      Eriku abikaasa pihtimus tema sõbrannasid ei üllatanud: „Ta on mees, kes paneb naise tundma end printsessina. See ju ongi iga naise unistus.” Hääl ei olnud kaugeltki ainus südamete sulatamise moodus Eriku armuvõtete varamus. Hääl oli meeldiv kaasnähe, nagu aromaatne parfüümitester koos kiletatud