Kevad saabub sügisel. Mart Kadastik

mööduja võis aknaid kinganinaga toksata. Sel kombel oli võimalik tüdrukut välja kutsuda, ilma et tema ema kedagi märkaks. Aga kui järele mõelda, kas Edal üldse oligi ema?

      Eda ei olnud Hennu tüdruk. Henn kahtles, kas Eda üldse oligi enam tüdruk. Tema mälestustesse oli Eda jäänud pigem täiskasvanud naisena. Ta oli Hennu jaoks liiga suur ja rinnakas, peaaegu nagu ema. Edasse oli kiindunud hoopis Hennu tädipoeg Erik, kes suveks oli toodud Tallinnast Haapsallu hoiule, et vanemad võiksid rahuliku südamega Sotši puhkama sõita.

      Erik, ulakavõitu poiss, oli Hennust neli aastat vanem, mis toona tähendas peaaegu kahekordset vanusevahet. Tema kutsuski Hennu kaasa, sest Eda pidi oma tisse näitama. Henn ei mäletanud, et kitsukeses toas oleks toimunud midagi nilbet. Poisid olid istunud kõrvuti vanal katkisel sohval ning hingetuina jälginud, kuidas Eda ülakeha korraks paljaks võttis. Ilmutas end nagu Haapsalu Valge Daam, ainult valgel ajal ja palju julgemalt. Tagasi vaadates oli Eda hetkelises eneseilmutamises Hennu meelest rohkem süütut ilu kui Moulin Rouge’i paljaste rindadega naiste korrapärases üles-alla hüplemises. (Pool sajandit hiljem Pariisis nähtud show valmistas Hennule pettumuse: isegi põllutöömasinate messilt võinuks leida rohkem erootilist pinget.)

      Mõnikord tuli Eda poistega koos Paralepa randa ujuma, korra-paar käisid nad kolmekesi Promenaadi ääres paadiga sõudmas. Aastaid hiljem tundus Hennule päris hirmutav, et päästevesti ei nõudnud ega kandnud tollal keegi. Aga polnud ju ka Moskvitšidel ega Pobedadel turvavöösid.

      Aasta pärast, kui Henn ja Erik olid jälle kord Haapsallu toimetatud, ei elanud Eda enam Jüriöö tänava majas. Henn ei saanudki teada, kuhu ta oli läinud.

      Hennu ei viidud kunagi lasteaeda. Isegi ei proovitud. Ta ei olnud teab mis jonnilaps ega memmekas, aga küllap vanemad märkasid poisi vähest seltsivust ja leppisid tema iseolemise sooviga. Hennu käis hoidmas tädi Emmi. Raua tänava kodu Tartus oli Hennule kindlus, mis kaitses teda vaenuliku maailma eest. Veel pikki aastaid. Taevaskoja pioneerilaagri lärmis pidas Henn vastu ainult kolm päeva, siis kutsuti isa nurgas töinavale lapsele järele. Henn toodi tagasi kindlusse.

      Nii kaugele kui Henn Paavel ennast mäletas, oli ta olnud häbelik. Ta häbenes oma päikesest punast nahka, mis suve jooksul mitu korda maha koorus, sellal kui teised poisid hoobilt pruunistusid. Ta häbenes oma tedretähti ja lontkõrvu. Ta ei sallinud oma lühikesi juukseid, mis lubasid kõrvadel nagu Kuremäe kloostri kuplitel kaugele välja paista. Õudusega meenutas Henn päeva, mil isa ta juuksuri juurde viis ja nõudis, et Hennu pea kaheksateistkümne kopika eest nulliga paljaks aetaks. Lehvima jäi üksnes pisike ruuge tukk nagu mõne pilatud riigi lipp. Hennu isa oli boheemluse, muu hulgas pikkade juuste kompromissitu vastane. Lõvilakk kuulus lõnguste, kraadede juurde. Hennu isa – karva- ja kriipsupealt pedantne – saatnuks ka Undi ja Kaplinski juukseid lõikama.

      Hoolitsetud välimus oli Paavelite kodus normaalsuse tõend. Henn sai noomida, kui oli koolimütsi lohakalt kuklasse lükanud. Ja taskud ei olnud õmmeldud selleks, et sinna sisse käsi toppida. „Sa ei ole ometi tibla,” kurjustas isa. Hennu isa isiksuse moodustas vastuoluline koalitsioon vankumatust konservatiivist ja eelarvamustevabast liberaalist.

      Lambad kannatavad pärast pügamist mitu nädalat depressiooni all. Ja hoiavad üksteise ligi – konsolideerivad oma alanduse. Inimene jääb oma häbiga üksi. Isegi kui inimesel õnnestub end teiste pilkude eest ära peita, ei suuda ta oma häbi varjata iseenda eest. Henn oli seda korduvalt kogenud.

      Alates päevast, mil Henn sai õiguse ise oma soengu üle otsustada, oli ta eelistanud üksnes pikki, kõrvu katvaid juukseid. Välja arvatud päris viimased aastad, mil juuste kammimine oli kujunenud juuste sättimiseks ning meelekohtadel aina laienes süütult roosakas paljak. Aga juuste lõikamine jäi talle kogu edaspidise elu jooksul vastumeelseks toiminguks. Osalt põhjusel, et Hennu tülgastas sundus pool tundi järjest iseennast peeglist vahtida.

      Ebameeldivuse pingereas järgnes juuksurile Pargi tänava saun, kus isa koos paarikümne teise mehega saunalaval vihtles ja leili viskas. Henn pidi istuma alumisel pingireal, kus õhk oli jahedam. Kõige alandavam oli juuste seebitamine ja nende pesukausis loputamine. Isa juhtis seda protseduuri tugeva käega, tõrkumist sallimata. Siis näitas isa, kuidas tuleb hoolikalt nokut pesta, nii et nahavoltide vahele mustust ei jääks. Saunaskäigu lõpp oli lõbusam. Isa istus riidekapi ette, ostis saunamehelt pudeli Žiguli õlut, lasi kehal aurata ja jutul joosta. Õlu muutis kõik saunalised justkui perekonnatuttavateks. Henn istus käterätikusse mähituna ja limpsis limonaadi.

      Oma keha käsitles Henn kui üdini isiklikku, puutumatut varandust. Massidest ja massiüritustest, kus inimesed sulasid kokku närviliseks inimparveks, oli ta lapsepõlvest saati eemale hoidnud. Hennu heidutas rahvast täis liinibuss, traktorihäälne Ikarus, kus keha oli keha vastu surutud ning uksest välja pääsemiseks tuli kasutada põlvi ja küünarnukke. Talle ei meeldinud põrmugi, kuidas röntgeniarst oma külmi sõrmi mööda tema ihu üles-alla libistas. Samavõrd vihkas Henn seda, kui teised inimesed tegid oma intiimseid toiminguid tema juuresolekul.

      Hennu vanemad ei mõistnud, miks poeg mõnikord mitu päeva järgemööda ilma nähtava põhjuseta mossitas. Sest nad ei teadnud, et poiss oli läbi praokile unustatud ukse pidanud pealt kuulma vanemate häälekat voodielu. Hennu solvas, et teda peeti eikellekski, tühjuseks, mille ees ei pea midagi häbenema. Ja veel oli Henn tähele pannud, et kui öö oli möödunud vaikselt – mille üle tema ärgates ainult rõõmustas – siis lonkis isa hommikul vannituppa hambaid pesema üsna tujutuna.

      Elva järve rannal, kuhu vanemad pärast tööpäeva lõppu õhtupäikest võtma tõttasid, vahetas ta supelpüksid aluspükste vastu alati kabiini varjus. (Ujuma minekuks oli ta susped juba kodus jalga pannud.) Paraku oli kabiini alumine serv nii kõrgel, et ohutuks pükstevahetuseks pidi lühikest kasvu Henn ikkagi endale käteräti ümber mähkima.

      „Jäta see tsirkus!” kurjustas ema. „Sul ei ole ju õieti nokutki, mida varjata.” See lause ei kinnistunud kogu eluks mitte ainult Hennu mällu, vaid valutas vana kuulihaavana ka tema hinges.

      Isale oli püksivahetus sama avalik toiming nagu nina nuuskamine – ega taskurätt pea kogu nina ära varjama. Ta ei vajanud kabiini. Inimtühjas rannakäärus, põõsaste varjus, oli ta mõnikord päris paljalt peesitanud. Aga seekord asus isa Hennu poolele. „Meeste asjad ei ole sinu asjad,” ütles ta emale teravalt. Ema tõmbus kõrvale.

      Hennu mäletamist mööda oli see vist ainus kord, mil isa ta lapsepõlve sugulistel ääremaadel mingit kasvatuslikku algatust ilmutas. Selle teema ammendas isa enda jaoks avalikel loengutel. Henn pidi leppima tädipojalt kuuldud õpetussõnadega. Üks Eriku soovitus oli talle eriti hästi meelde jäänud. „Kui tüdrukul on pahad päevad, siis ei ole vaja rasedaks jäämist karta. Võta ainult lapp eest ära,” oli Erik selgitanud Hennule, kes tollal käis seitsmendas klassis. Henn ei taibanud sellest jutust suurt midagi.

      Hennu iseseisev elu oli alanud seitse aastat varem, ühel päikeselisel esimese septembri hommikul, mil isa oli õpetanud teda kingapealu sõlmima. Siis saatis isa ta tänavanurgani, kust oli näha punastest tellistest koolihoone, ning soovis pojale edukat esimest koolipäeva. Hennu ei viidud kunagi kooli ega tuldud talle järele. Sellegipoolest ei maksa järeldada, et vanemad oleksid poisi kasvatamise suhtes kuidagi ükskõiksed olnud. Hennu kõrvadesse jäi kogu eluks kumisema isa väsimatult korratud hoiatus, otsekui söögipalve enne igat laudaistumist: „Ära kiirusta, mälu toit hästi peeneks! Hästi peeneks!”

      Alles nelikümmend aastat hiljem jõudis Henn arusaamisele, et oleks pidanud isa manitsust tõsisemalt võtma. Aga nagu elus ikka – kui mingeid asju aina üle korratakse, siis kaotavad nad oma mõju.

      Kolmanda klassi poisina tõi Henn koju jõulukuuse – isa oli Leningradi täienduskursustele sõitnud. Kuuse toomine jäigi Hennu eluaegseks kohustuseks. Jõulud ilma kuuseta olid tema meelest mõeldamatud, niisamuti nagu detsember ilma jõuludeta. Noil aegadel oli jõulukuusega parasjagu sekeldust. Organite töötajad käisid akende taga piilumas. Parteilase koju jõulukuusk kindlasti ei sobinud, teiste suhtes oli võim sallivam. Pealegi olid kätte jõudnud juba 1960ndad. Hennu vanemad ei olnud partei liikmed, nemad jõulukuuske (mis mõni päev hiljem osutus näärikuuseks) peitma ei vaevunud.

      Suurem probleem oli see,