Kevad saabub sügisel. Mart Kadastik

irjanduses elades olen püüdnud järgida reeglit – fakte tuleb hoolikalt kontrollida. Kahjuks on faktidest vähe kasu olnud. Haruharva räägivad nad enda eest, sagedamini räägivad nad nii iseenda kui teiste faktide vastu. Sellest järeldub, et fakt kui tõestisündinud asja vormistus on kaotanud oma veenvuse. Tõesed faktid on vaid inimese sünd ja surm, kõik muu, mis sinna vahele jääb, allub vahendaja, tõlgendaja, tõlkija meelevallale.

      Külmade faktidega tegelevad matusetalitused. Hingega ajakirjaniku ihaluseks on lugu, mille kangelased unistavad, kahtlevad ja kannatavad. Loo elavdamiseks teeb ajakirjanik pahatihti pattu: ta heidab kõrvale üleliigse, mis takistab kujuteldava loo kulgu või tuimestab tunnet. Hingega ajakirjanik ei aja taga faktitõde, vaid püüdleb tõe tunnetamise poole. Ja seetõttu kujuneb temast lõpuks halb ajakirjanik, sest ta raputab end lahti faktidest.

      Mulle näib, et enne kui hakata unistama kirjanikuks saamisest, tulebki kõigepealt saada halvaks ajakirjanikuks.

      Halva ajakirjanikuna tahan läbi elada õige elu, isegi kui see on vale. Tahan elada keset unenägusid ja fantaasiaid, olla ümbritsetud olemata ja olnud sündmustest, reaalsetest ja väljamõeldud inimestest. Tahan elada teiste eludes, nii nagu teised on elanud minu elus. Vajan lugu.

      Looga võib mängida, eluga mitte. Lugu on nagu matrjoška: suure sees väiksem, väiksema sees veel väiksem. Kui hoiad käes väga väikest, selgub, et isegi selle sisse on end ära peitnud pisike nukuke – lugu. Aga kui tähelepanelikult uurida, võid just sellest tillukesest loost leida rohkem tõde kui retušeeritud autobiograafiast või elust endast.

      esimene peatükk

Tagasi punastesse kummikutesseAjakirjaniku lugu

      Nad seisid liftis kuue-seitsmekesi, tihedalt üksteise kõrval, vältides puusade ja küünarnukkide kokkupuutumist, pilgud kinni aeglaselt vahetuvates korrusenumbrites. Liftis ei suhelda, sest inimesed seisavad liialt lähestikku, teistest vaid hingeõhu kaugusel. Sõnade asemel tõmbaksid tähelepanu huuled, hambad, igemed. Liftis on alati natuke ebamugav olla, eriti veel hommikumantlis.

      Spaahotellides on hommikumantel isiklik töörõivas, mis muudab selle kandja umbisikuliseks grupiliikmeks. Individuaalsus väljendub mõnes halenaljakas detailis: kellele on käised lühikesed, kellel jääb mantlikoorma alt välja ainult peanupp. Need valgest froteest vammused, ühtemoodi kulunud ja ühte suurust, ei sobi õigupoolest kellelegi. Aga ühetaolisus ühtaegu ka kaitseb – märjad juuksed, meigita silmad ja õhetav nägu on just nagu endastmõistetav norm. Šikk ülikonnas härra tunneks end selles seltskonnas niisama totralt nagu auster hernesupis.

      Toila spaahotelli lift liikus ägisedes ülespoole. Naised hoidsid hommikumantli rinnarevääre valvsalt koos, mehed pingutasid vöösõlme kõhu ümber. Ilmselt oli neil kõigil hommikumantli all paljas ihu. Aurusaunas, mullivannis või ujulas vettinud keha olnuks ju mõttetu katta kuivade aluspükste või rinnahoidjaga.

      Henn Paavel tajus endal ühe naise pilku. Alates teise korruse peatusest, mil šampoonilõhnane soomlane ümahtas „Hyvää iltaa!” ja hommikumantlite vahelt välja pressis, jäi naine – vahest neljakümne viiene, kõhn, pikkade tumedate juustega – otse Hennu ette seisma ning teda silmitsema. Henn oli prillid tuppa jätnud ega näinud naise näojooni kuigi selgelt. Võib-olla sel põhjusel ei leidnud ta naise laubalt ainsatki kortsu.

      Seitsmendal korrusel, Hennu korrusel, naine väljus. Henn järgnes talle ning vajus esimese reipa sammuga justkui läbi põranda – ta oli juba unustanud, et selles hoones ei peatu liftiplatvorm põrandaga samal tasapinnal, vaid veidi kõrgemal.

      „Raisk!” prahvatas Henn ja piidles naist silmanurgast. Oli piinlik. Ta tõmbas hommikumantli hõlmad kiiresti kokku ning asus jalast lennanud plätusid varba otsa rihtima.

      Henn muidugi teadis, et Toila hotell esindab nõukogude ehitusklassikat – endine kaevurite sanatoorium, kust pole mõtet otsida ei kompromissitut kvaliteeti, ainukordset stiili ega joovastavat luksust. Siin peadki end tundma kokkutõmbunult nagu šahtis. Ainult selle vahega, et kui kaevanduskäigud kaovad maa alla, siis hotell tõuseb pidurdamatu tornina pilvedesse. Nõukogude ajal oli viimane korrus ilmselt reserveeritud piirivalvuritele, kes võisid sealt pikksilmaga uurida meres suplevate näitsikute kehaehitust.

      Liftist väljunud naine ei kiirustanud lahkuma.

      „Vabandage, kas teie olete ajakirjanik Henn Paavel?” küsis ta tagasihoidlikult. Henn tardus soolasambana seisma.

      Presidendikantselei mõõdupuu järgi võinuks Henn olla avaliku elu tegelane – teda oli vahetevahel kutsutud vabariigi aastapäeva tseremooniatele, kui mõni tõelistest VIP-idest oli oma eemalejäämisest aegsasti ette teatanud. Nimepidi teda teati, nägupidi märksa vähem. Ta arvas, et siin, Toilas, ümberringi võhivõõrad vene ja soome puhkajad, ei riiva keegi tema privaatsust. Seda ootamatum oli tolle keskealise naise pöördumine.

      „Ma ei ole enam ajakirjanik. Kas ma võiksin teid ka tunda?”

      „Ma ei tea.Te olete minust kirjutanud,” sõnas naine rahulikult. Henn tundis ärevust ligi hiilimas.

      „Ma ei mäleta… Mida ma kirjutasin?”

      „Te ei mäleta ilmselt jah. See oli… võib-olla juba kolmkümmend aastat tagasi.”

      „Nii ammu! Ja teie mäletate?” küsis Henn ebalevalt.

      „Ma ei saa seda unustada. Olen see seitsmeteistkümneaastane koolitüdruk, kelle… suhtest ühe vanema mehega, noh… õpetajaga… te kirjutasite.”

      Hennule oli hoobilt selge, kes tema vastas seisab. Artikkel, mida hilisemate arusaamade järgi võis suureliselt uurivaks ajakirjanduseks liigitada, oli üks neist, mis Hennu nime tuntuks tegi. Henn uskus seniajani, et lugu oli üsna hea, aga ta ei oleks siiski tahtnud taas kohtuda inimestega, kellest oli kirjutanud. Liiati olukorras, kus teda katab selline lohmakas ja ilmetu rõivatükk nagu hotelli hommikumantel.

      „Teie!?” imestas Henn siiralt.

      „Jah. Nii vana ma nüüd olengi.” Naine kahmas sõrmedega läbi märgade juuste. Hooletu liigutus muutis ta kuidagi huvitavaks.

      „Kas ma kirjutasin siis midagi valesti?” küsis Henn ettevaatlikult.

      „Parem… kui te ei oleks üldse kirjutanud,” lausus naine. „Aga mis sellest ikka rääkida.” Ükskõiksus, mida naise hääl väljendas, kratsis Hennu hinge enamgi kui eeldatav rünnak. Ta ei saanud seda vestlust niisama lõpetada.

      „Ma tahaksin teid mõista ja võib-olla mõistaksite ka teie mind paremini, kui me räägiksime sellest.” Henn otsis sõnu. „Kas teile sobiks õhtusöök Mio Mares?”

      „Kui see ei ole teile probleem. Õnneks pole meie vanusevahe vist kuigi intrigeeriv,” nöökas naine.

      Nüüd tajus Henn naise märkuses sarkasmi, pahatahtlikku vihjet kunagisele leheartiklile. Ent ta hoidis end tagasi, ei näidanud solvumist välja – uudishimu, aga vahest ka juba alateadvusse tunginud vajadus eneseõigustuseks ja lunastuse otsimiseks surusid selle alla.

      Naine nõustus loobuma puhkepaketi hinna sisse kuuluvast buffet-õhtusöögist, mis oli niikuinii igava koolitoidu tasemel, ning õhtustama koos Hennuga keldrikorrusel asuvas à la carte restoranis, mis enamiku ajast seisis inimtühjana. Sobiv koht delikaatseks jutuajamiseks.

      Henn rõõmustas, et tal jäi piisavalt aega paluda üht oma kursusekaaslast, kes oli aastaid töötanud kirjandusmuuseumis, läbi lapata ajalehe 1980. aastate arhiivikaustad, skännida kõnealune lugu ja meilida see Hennule.

      „Kas sa tõesti ei mäleta täpsemalt, millal see lugu ilmus?” küsis kursusekaaslane, kes ülikoolis oli Hennule silma visanud. Seepärast Henn tema abivalmidusele lootiski.

      „Kindlasti pärast Suslovi surma,” pakkus Henn.

      „Suslov… Kunas tema suri?” torises muuseumitöötaja.

      „Enne Brežnevit natuke.”

      „Ja Brežnev – mis aastal tema suri?”

      „Enne Andropovit ja Tšernenkot igal juhul.”

      „Ütle ükski aastanumber!” ahastas kursusekaaslane.

      „Kallike, ma tõesti ei mäleta, aga kindel on see, et pärast Tallinna olümpiaregatti ja enne IME ilmumist,” jättis Henn lahtiseks terve aastakümne.

      Otsimistöö oli vaevarikas, sest nii vanu lugusid polnud keegi digiteerinud