Enne kui on hilja. Ketlin Priilinn

kasvõi varasemast elust mingeid konflikte?” ei andnud Anders järele. „Tuletage hästi meelde, see võib olla väga oluline.”

      „Ma ju räägin teile,” ägestus Peeter Kivilaan, tõstes nüüd lõpuks pea ja vaadates oma tumedate ahastuses silmadega üle laua Andersi ja Rebecca poole. „Mis kuramuse vaenlasi? Kõik armastasid ja hoidsid teda, ta oli lihtsalt nii tore tüdruk.” Viimaste sõnade juures tõi seni vaikinud Madli Kivilaan kuuldavale nuuksatuse ning mees tõmbas teda endale lähemale. Ruumi sugenes hetkeks vaikus, mille lõpetas Peeter Kivilaan konkreetsel toonil: „Meie ei oska teid rohkem kuidagi aidata. Tehke oma tööd ja otsige üles see jõletis, kes meie tütrega niiviisi tegi. Muud ei ole mul midagi öelda.” Ta tahtis hakata tõusma, kuid just siis tuli Rebeccale üks asi meelde. „Ma küsiks veel midagi – kas ma sain õigesti aru, et teie tütar oli lapsendatud?”

      Mees peatus üllatunult. „Jah, kuidas see asjasse puutub?”

      „Tõenäoliselt ei puutugi.” Rebecca vaatas kõhklevalt Andersi poole, kes aga noogutas heakskiitvalt. „Kuid juurdluse huvides peaksime teadma teie tütrest siiski nii palju kui vähegi võimalik. Millal te ta lapsendasite? Kas ta suhtles ka oma pärisvanematega?”

      Vastus tuli hoopis naise poolt, kes näis olevat endast natukene võitu saanud ja pisarad kuivatanud. „Reet oli kolmeaastane, kui me ta lastekodust lapsendasime. Ta pole oma pärisemaga kunagi kohtunud, too oli mingi narkomaan, kes hülgas ta juba beebina.”

      „On teil veel lapsi?”

      Madli Kivilaan raputas aeglaselt ja kurvalt pead. „Ei. Meil oli tütar, Roona, kes suri kaheaastaselt kopsupõletikku. Pärast teda me enam lapsi ei saanud. Siis tekkis mõte lapsendada, ja kui me nägime lastekodus seda väikest tüdrukut, kes oli just sama vana, kui Roona oleks olnud …”

      „Jäta, Madli,” lausus mees tasaselt, ent ilmselge pahameelega hääles. „Meie isiklikud asjad ei puutu neisse. Ära laota meie elu siin kõigile laiali.”

      „Nagu mu kolleeg ütles, võib iga pisiasi uurimisel abiks olla,” lausus Anders, ja Rebecca oli talle toetuse eest tänulik. „Aga võibolla siis räägiksime hetkel veidi lähemast minevikust. Kuidas on lood varasemate poiss-sõpradega? Kas neist kellegagi ei võinud mingit ammust konflikti olla?”

      Madli Kivilaan nuuskas häälekalt nina ning hetkeks tundus, et ta puhkeb kohe taas pisaraisse, kuid hetke end kogununa vastas ta üpriski rahulikult: „Ei, seda ma küll ei usu. Reedal pole palju suhteid olnud, vähemalt mitte selliseid, millest meie midagi teaksime. Enne Tanelit oli tal muidugi ka noormehi, kuid koos ei elanud ta neist ühegagi ja nagu ma aru saan, polnud need suhted ka väga tõsised.”

      „Ja teie?” Rebecca pöördus Taneli poole. „Kas teil pole vahepeal meelde tulnud, kas ja kellega võis teie elukaaslasel mingeid probleeme või konflikte olla?”

      Noormees raputas aeglaselt pead. „Ausõna, mul pole õrna aimugi.” Ta nägi välja, nagu võiks kohe nutma puhkeda.

      Madli Kivilaan oligi vahepeal taas vaikselt oma mehe õla najal tihkuma hakanud ning nüüd tõusis mees otsustavalt püsti. „Mu abikaasal on halb, me lahkume nüüd,” ütles ta. „Nagu ma enne ütlesin, tehke oma tööd ja võtke see värdjas kinni. Muud tarka nõu meie teile anda ei oska.”

      „Hea küll, me täname teid.” Ka Anders tõusis nüüd ning Rebecca tema eeskujul samuti. „Kui midagi peaks veel meenuma, ükskõik kui tühine see võiks teile tunduda … siis palume väga, võtke meiega ühendust, ükskõik, kas minu või Rebecca Lindebergiga.”

      Enne kui need kolm õnnetut inimest kabinetist väljuda jõudsid, peatas Rebecca veel korraks Madli Kivilaane. „Vabandage hetkeks veel … tahtsin ainult veel küsida, kas teile ei tundunud, et teie tütar oli viimasel ajal depressioonis?”

      „Depressioonis?” Naine vaatas talle segaduses otsa. „Ta ütles alati, et tal on kõik väga hästi, et ta on õnnelik … Miks, millest selline küsimus?”

      Rebecca selgitas kiirelt oma küsimuse tagamaid, Peeter ja Madli Kivilaan vaatasid teineteisele otsa, kuid ei öelnud mitte midagi. Peeter kohmas vaid „head aega” ning kolmik purjetas uksest välja. Enne nende lahkumist jõudsid Anders ja Rebecca märgata vaenulikku ja põlastavat pilku, mille Peeter Kivilaan enda ees sammuva Tanel Voogla poole heitis.

      5

      Martin Noormets ei olnud just kõige päikeselisemas meeleolus, kui ta läbi lõikava tuule raudteejaama poole rühkis, kolleeg Karl Tasane mõned meetrid tagapool ähkimas ja puhkimas. Ta sai ise ka aru, et vanem mees ei suuda temaga sammu pidada ning sundis end poolvägisi tempot maha võtma, ehkki tuul oli ta kõrvad kõvasti valutama pannud ja pealekauba tundis ta iga hetkega süvenevat vajadust tualetti külastada. Oli siis tarvis hommikul jaoskonnas kahte tassitäit kohvi sisse kaanida, siunas Martin ennast. Samas teadis ta ise ka, et tarvis seda paraku oli – Janek, tema Taanis õppiv noorem vend oli just eile üle hulga aja taas kodumaale saabunud ning peatus vanemate juures. Ka Martin ise oli ööseks ema-isa poole ööbima jäänud, nad olid venna ja isaga käinud saunas, joonud õlut ja lobisenud hiliste öötundideni. See oleks olnud mõnus õhtupoolik nagu venna külaskäikudel ikka, kui too poleks nii palju rääkinud tüdrukust, kellega ta seal Taani koolis tuttavaks oli saanud – Mettest. Janek oleks Mette juba seekord Eestisse kaasa kutsunud, kui tollel poleks nendeks kuupäevadeks juba omad plaanid tehtud olnud. Martin oleks venna üle vaid heameelt tundnud, kui too üsna häälekalt ja korduvalt nii ema kui ka isa kuuldes tema armuelu kohta pinnima poleks hakanud – et kas tõesti pole kedagi silmapiiril, no kuidas on see võimalik, kas tööd on tõesti nii palju, et isikliku elu jaoks üldse aega ei jää … Sellega ta ennast ju tavaliselt välja vabandaski, et tööd on palju, ja õigupoolest polnud see sugugi vale. Eriti veel nüüd, kus see räige mõrvajuhtum neile kaela oli sadanud. Tegelikkus oli märksa teine. Martinit lihtsalt ei huvitanud ükski tütarlaps … peale selle ühe, kes omakorda temas vaid sõpra nägi. Sellest päevast peale, kui Rebecca jaoskonda tööle oli saabunud, ei suutnud Martin enam mõelda mitte ühegi teise tüdruku peale, kõik senised tutvused ja pruudikandidaadid kahvatusid selle kõhna ja kuidagi kurvameelse olekuga tumedapäise neiu kõrval. Martin polnud veel kunagi näinud ühelgi tüdrukul selliseid suuri ja nukraid rukkilillesiniseid silmi. Kohe esimesel päeval, kui Rebecca temalt koridori peal teed Kirde kabinetti oli küsinud ja talle sealjuures natuke ärevil ilmega otsa vaadanud, oli Martin talle lootusetult oma südame kaotanud.

      Lõpuks ometi jõudsid nad raudteejaama hoonesse sisse. Martin seisatas ukse kõrval, et Karli järele oodata, ja ahmis sisse sooja õhku. Parkimisplatsilt polnud ju kuigi palju tulla, kuid selle vastiku tuulega tundus maa lausa talumatult pikk. Lõpuks rühkis Karl sisse ning Martin helistas numbril, mis neile ennist antud oli. Peatselt saabus neile vastu pikka kasvu vuntsidega meesterahvas, kes esitles end juhatajana asutuses, mis teostab piletikontrolli rongides. Toomas Tuhkur oli mehe nimi. Martin ja Karl surusid mehe kätt ning suundusid tema sabas trepist üles, teisel korrusel asuvasse väikesesse kabinetti, kus ootas juba ees kohkunud olemisega soliidses eas priske proua. Teda tutvustati kui Elsa Saarepuud, kontrolöri, kes oli olnud tööl just sel pühapäeval ja selles rongis, mille peale pidanuks astuma Margareth Kivilaan.

      Istudes andis tüütu pissihäda veidi vähem tunda, aga Martin lootis siiralt, et väga kaua see kohtumine aega ei võta. Poole vestluse pealt olnuks nadivõitu wc-sse tormata. Muidugi olnuks mõistlik seda teha enne kabinetti astumist, kuid Toomas Tuhkur oli olnud just sedalaadi ilme ja olekuga, et ka temal on üsna kiire ning ta soovib asjaga võimalikult ruttu ühele poole saada. Pealegi ei paistnud tualetti kusagil lähisilmapiiril olevat.

      Karl Tasane oli fotod juba oma mapi vahelt välja koukinud ning proua ette lauale laotanud. „Vaadake palun hoolega seda naisterahvast,” ütles ta. „Võib-olla mäletate, ta pidi saabuma kell 12.04 Lilleküla jaamast väljuvale rongile.”

      Martin oli veendunud, et päevas sadade inimestega kokkupuutuv kontrolör ei oska neid vähimalgi määral aidata, kuid tema üllatuseks noogutas naine otsekohe pead. „Mäletan küll,” sõnas ta kindlal toonil. „Ta tuli, jah, Lillekülast peale.”

      Mõlemad mehed kummardusid huvitatult üle laua lähemale ning