Käsuõigus. Tom Clancy

et taga istuvad enamasti turistid, kuid eespool äriklass, samuti täielikult eraldatud esimese klassi salong oli täis mehi ja naisi, kes sooritasid oma pangatehingud kas täielikult või osaliselt Antigua maksuparadiisis. Ryani viimase kahe kuu töö oli muutnud ta ümbritsevate isikute suhtes uskumatult kahtlustavaks, niisiis silmitses ta reisijaid ükshaaval, püüdes ära arvata, kes nad on ning missuguseid süngeid saladusi nad varjavad.

      Jack ei kuulnud vene aktsenti, kuid ta ei oleks üllatunud, kui kogu esimene klass tema selja taga oleks täis Euraasia oligarhe ja organiseeritud kuritegevuse ristiisasid.

      Mõne minuti nõnda arutanud, mõistis ta, et kõikide tema ümber viibijate kahtlustamine muudab ta lausa arutuks, seetõttu keskendus ta peagi pärast starti lantši menüüle.

      Jack oli otsustanud, et suurema osa sellest pikast lennust ta töötab. Kohe, kui lauanõud olid pärast rikkalikku söögikorda ära koristatud, avas ta sülearvuti ja asus uurima St. John’si interaktiivseid kaarte. Ta surus mällu peatänavad ja transpordisõlmed ning silmitses teed kesklinnas asuvast hotellist kõigest mõni kvartal kaugemal tegutseva volitatud esindaja bürooni. Samuti märgistas Jack teistegi SPARK-ile ilmunud maksuvaba panganduse ja äriilma ehitiste aadresse, sest ta ei teadnud täpselt, mida sel reisil välja uurida õnnestub, seega tahtis ta käia võimalikult paljudes kohtades.

      Sellal kui Jack kõige sellega tegeles, vaatas Sandy filmi. Oma istmelt Jack seda ei näinud, kuid ilmselt näidati midagi vapustavat, sest Lamonti peaaegu lakkamatu naerumürin tungis Jacki kõrvu isegi läbi mürasummutusega klappide.

      Kui Ryan oli sihtkohta juba üle tunni seiranud, võttis ta käsile sülearvutisse krüptitult sisestatud majandusluure andmed. See oli Analyst’s Notebooki tõlgitud Venemaa valitsuse pakkumiste andmebaas, mida Jack värskendas iga päev, lootes leida uusi vihjeid, mis teda Galbraithi uurimises edasi aitaksid.

      Hoolimata Sandy hoiatustest, et Gazpromile keskendumine on tühi ajaraiskamine, otsustas Jack saada selgema pildi Venemaa suurima firma tehingutest, eriti neist, mis sõlmiti valitsusega. Sel eesmärgil uuris ta tervet hulka Gazpromi tegevusvaldkondade lepinguid, otsides sellele kuuluvate firmade oksjonipakkumisi, aga ka neid, mida olid teinud teisedki, kel näis olevat Gazpromile iseloomulike oksjonisepitsuste jaoks piisavalt raha.

      Ta oli tegelenud sellega ligi kaks tundi, kui Sandy võttis kõrvaklapid peast ja tõusis äriklassi istmelt, et minna tualetti. Blond inglane tuli tagasi ning kavatses komöödiat edasi vaadata.

      „Sandy, sa ei oska aimatagi, mis ma leidsin,” ütles Jack.

      Lamont kallutas end kolleegile lähemale, et saaks rääkida tasakesi. Tuled oli kustutatud, paljud nende ümber magasid. „Mida sa vaatad?”

      „Venemaa valitsuse lepingupakkumisi.”

      „Ah nõnda. Arvasin, et hoopis film, mida mina vaatasin, oli naljakas.”

      „Tegelikult on osa sellest sõnnikust nii pöörane, et jätabki naljaka mulje,” ütles Jack.

      Sandy tõusis istmelt ning tuli Ryani kõrvale, et näeks sülearvuti ekraani. „Jätka siis. Missuguseid finantskelmusi sa selle lennu ajal oled juba avastanud?”

      Jack keris andmebaasis ja klõpsas lingile. „Vaata neid tõlgitud dokumente. Venemaa valitsuse pakkumised.” Ta valis neist ühe ja suurendas üle kogu ekraani. „Gazpromi Moldovas asuva filiaali suhtekorralduse konsulteerimise eest pakutakse kolmesaja miljoni rubla suurust lepingut.”

      Sandy vaatas lähemalt. „See tähendab kümmet miljonit USA dollarit maagaasifirma suhtekorralduseks pisikeses riigis, kus konkurents on puhas null. Sarnaneb valitsusele tüüpilise paisutatud lepingupakkumisega.” Ta kehitas õlgu. „Kahjuks peame ka enda omade kohta sama ütlema.”

      Jack ütles: „Kindlasti pannakse samasuguseid kuritegusid toime ka meie riigis, ehkki mu isa laseks kerasid pidi üles riputada igaühe, kes millegi seesugusega vahele jääb. Siinne tehing on aga veelgi jultunum, kui see välja paistab. Vaata postitamise kuupäeva ja seejärel pakkumise lõpptähtaega.”

      Sandy pööras pilgu sellele ja vaatas siis kellalt kuupäeva. „See postitati täna ning kõik taotlused tuleb esitada homseks. Kümne miljoni dollari suurune pakkumine. Kuramuse lugu.”

      „Jah,” ütles Jack. „Igatahes olen ma valmis kellele tahes kinnitama, et sellega lepinguga on mustad lood.” Ta siirdus andmebaasi järgmisele lehele ja tõstis esile teise lepingupakkumise. „Jutt ei ole ainult Gazpromist, vaid kogu Venemaa valitsus harrastab samasuguseid sulitempe. Siin on järgmine, Venemaa riikliku psühhiaatriaasutuse kahe miljoni rubla suuruse lepingu pakkumine.”

      Sandy luges pakkumise tõlget ja otsis informatsiooni. Ta tegi suured silmad. „Psühhiaatriahaigla ostab kahe miljoni rubla eest naaritsakasukaid ja – mütse?”

      „Mõtle, kui palju sulisid peab olema sellega seotud, et saaks avaldada mingi nii ilmselt sobimatu pakkumise,” ütles Ryan.

      „See kõik on arenenud niisuguseks häbematuseks, mida ma poleks uskunud, et kunagi näha saan,” nentis Sandy. „Toon sulle ühe hea näite. Viimastel aastatel on Venemaa ülikoolides kõige suurem sisseastumiskonkurss maksuinspektori erialale. Nende palk on küll armetu, kuid töö see-eest vägagi meeldiv. Kontrollid mõne firma arveraamatuid, ütled, et maksuvõlgnevus on kümme miljonit rubla, kuid lubad kahandada selle kõigest viie miljonini, kui üks miljon rublakest libistatakse sinu diplomaadikohvrisse. Tegemist on sõna otseses mõttes vargadiplomiga.”

      „Miks Volodin seda ei takista?” küsis Jack.

      „Rahulolevaid riigiteenijaid vajab ta rohkem kui riigi tulusid. Valitsusaparaadi iga korrumpeerunud liige on veel üks mõjukas isik, kelle seisund ühiskonnas sõltub olemasoleva korra püsimisest. Inimesed teenivad tema administratsiooni arvel raha. Iga silovik’u töökoht on kindlustatud.”

      Ryan istus äriklassi sumedas valguses ning eritles kõike seda, mida ta oli viimase kahe kuu jooksul Venemaast teada saanud. Ta kahetses, et ei olnud juba mitu aastat sellele regioonile keskendunud, kuid tol ajal tuli tegeleda Ühendriikide jaoks tähtsamate sündmustega.

      Jack küsis: „Miks sinu arvates oli just Valeri Volodin see rikas ärimees, kel õnnestus oma finantsvõim edukalt arendada poliitiliseks võimuks, kui kõik teised jäid kas varju või litsus Venemaa valitsus nad laiaks?”

      „Tõtt öelda ma ei tea seda.”

      „Sa tead sellest loost rohkem kui mina. Kuidas Volodin üldse oma esimese suure raha teenis?”

      Lamont langetas istme pisut tahapoole ja haigutas. „Pöördu tagasi Nõukogude Liidu viimastesse päevadesse. Volodini raha oli Venemaa ühe esimese erapanga taga. Kui Venemaa läks müüki ja kõike erastama hakati, andis ta teistele oligarhidele laenu, millega osteti kinnisvara. Ta laenas miljoni sinna, miljoni tänna ja ostis endalegi tüki pirukat. Varsti oli Nõukogude Liit kopikate eest maha müüdud, aga Volodinile ja tema panga klientidele kuulus sõna otseses mõttes igas tootmisharus enamusosa.”

      „Nõukogude Liidu lõpuajal teenis ta ju KGB-s,” ütles Jack. „Kust võttis ta oma panga asutamiseks nutsu?”

      „Kindlalt ei tea seda keegi. Ise mainib ta oma välisinvesteeringut, kuid tol ajal ei olnud Venemaal veel eraomandiseadust, mistõttu ta ei pidanud tõestama, kust raha pärines.”

      Jack oleks tahtnud Volodini minevikust rohkem teada saada, kuid Sandy vaatas jälle kella. „Andestust, Jack. Pean pisut tukkuma, et olla maandumise ajaks ärgas. Sa peaksid end lahti kangutama nendest Venemaa valitsuse erutavates lepingupakkumistest ja unistama kõikidest nendest kaunitest Kariibi mere saarte tüdrukutest, kellega me täna õhtul kohtume.”

      Ryan hakkas naerma. Ta kavatses tegeleda Antiguas sootuks millegi muuga, aga ta ei tahtnud häirida Sandy lennuaegseid meeldivaid unenägusid. Ta jätkas sülearvutist lugemist ja lasi Sandyl tukkuma minna.

      Nad maandusid Antigua V. C. Birdi rahvusvahelises lennujaamas pisut pärast kella kaht päeval ja sõitsid sealt Jeep-taksoga ümber väikese saare põhjatipu üsna lähedal asuvasse pealinna St. John’si.

      Oli Londoni ilmast rabavalt erinev soe ja päikesepaisteline