Käsuõigus. Tom Clancy

kuidas saada teada sel õhtul Moskvas toimunu üksikasjad. Viimaste aastate kambavaim oli tema meelest suisa endastmõistetav. Nüüd siin omaette tegutsedes sai ta ainult oletada, mida teised Campuse mehed Ühendriikides teevad.

      Sel õhtul Londonis tundis ta end uskumatult üksildase ja tühisena, hoolimata sellest, et liini teises osas oli kolleeg.

      Jäta juba, Jack. Sa kirjutasid lepingule alla ja teed oma töö korralikult.

      „Kas sa ikka kuulad veel mind, semu?”

      „Jah, Sandy. Kuulan küll. Hommikul alustame kõigepealt plaaniga, kuidas saaksime Haldane’i kliente kõige tõhusamalt pigistada.”

      „Just seda tahangi kuulda. Tapjainstinkt. Nägemiseni.” Lamont lõpetas kõne.

      Jack keeras voodis teise külje. Tapjainstinkt. Kui sa ainult teaksid, Sandy. Ryan vaatas kella ja arutas, kas tal jätkub tahtejõudu tõusta hommikuseks jooksuringiks.

      11

      Valget Maja võinuks nimetada paljude inimeste koduks, kuid viimase kümnendi jooksul ei olnud seal elanud ainsatki perekonda peale Ryani oma.

      Käes oli tema viimase ametiaja teine aasta, aga sellegipoolest tundis ta end seal võõrana. Tema tõeline kodu asus põhja pool Marylandis. Valge maja oli tema ajutine aadress, kuid hoolimata tõsiasjast, et Ühendriikide presidendi töö meeldis talle, tahtnuks ta meelsasti naasta kord ja igaveseks Chesapeake’i lahe äärde, et veeta pensionipõlv seal.

      Töötanud kogu õhtu Ovaalkabinetis, suundus Ryan tund enne uneaega Valge maja residentsi. Ta läks koos Cathyga oma erakabinetti ja nad helistasid George Washingtoni Ülikooli haiglasse, et pärida Sergei Golovko tervise järele. Midagi uut ei olnud selgunud, sooritati palju analüüse, venelane oli endist viisi nõrk, tema vererõhk püsis liiga madalal ning ta kurtis seedeelundkonna vaevuste üle. Seisundi diagnoosimise ajaks oli ta paigutatud intensiivraviosakonda, kuid ta oli teadvusel ja erk, ehkki tundis ennast väga halvasti.

      Jack ja Cathy tänasid arste vaeva eest, seejärel püüdis Jack häälestada end rõõmsamale lainele, et minna koos Cathyga lastele head ööd soovima, nagu nad tavatsesid seda igal õhtul teha.

      Õhtud Valges majas ei erinenud kuigivõrd paljudest teistest Ameerika kodudest, kus lapsi magama pandi. Samamoodi nagu kõikjal, läks ka siin lastel hammaste harjamine ja voodisseminek mõnel õhtul ladusamalt kui teistel.

      Kõigepealt mindi unerahu soovima Kyle Danielile. Tema valduses oli läänepoolne magamistuba, mis sarnanes paljude Ameerika poiste tubadega. Mänguasjade kirstud oli kuhjaga täis mänguraudteid, filmikangelaste kujukesi, mõistatusteraamatuid ning lauamänge, aga vooditekki ja kardinaid kaunistas NASA motiiv, tähekogude taustal heljusid mustas maailmaruumis planeedid, satelliidid ning astronaudid.

      Tuba ei olnud küll suur, kuid siiski märksa avaram ja väärikam kui tavaline kaheksa-aastase poisi tuba. Kunagi oli see olnud John F. Kennedy juuniori põngerjapõlve tuba, Ronald Reagan oli kasutanud seda võimlana.

      Kyle’i tuba oli vapustavalt korras, seda peamiselt tänu Cathy ja Jacki nõudmisele, et mõlemad lapsed koristaksid enda järelt ise. Jack tuletas lastele alatasa meelde, et edaspidises elus tuleb neil hakkama saada teenijateta, mistõttu nendega ei tohi ära harjuda ja neist sõltuda.

      Kyle’il näis olevat mingi geneetiline eelsoodumus tõsta legod, rongid, mänguautod ja muud teravad esemed kastist välja ning seada kõik põrandale laiali.

      Ehkki Ryan oli andnud personalile kindla käsu jätta lastele iga päev piisavalt võimalusi vastutustunde arendamiseks, oli Jack rohkem kui kord Kyle’i tuppa minnes näinud seal mõnda salateenistuse agenti mänguasju kokku korjamas ning neid riiulile või kasti seadmas. Iga kord nõjatus president vastu uksepiita, silmitsedes pika pilguga käsust üle astunud agenti, ning iga kord esitas agent ujedalt mõne vabanduse, enamasti öeldes, et võttis koristamise ette operatiivvajaduste tõttu juhuks, kui tal on vaja kiiresti Kyle’i juurde pääseda, justkui oleks kahekümne sentimeetri pikkune legoklotsidest tuletõrjeauto oluline takistus, mis ei lase tal täita oma ülesannet.

      Jack kergitas alati kulmu, muigas hapralt, raputas pead ja astus edasi.

      Kui Kyle oli magama seatud, läksid Jack ja Cathy üle koridori Katie tuppa. See oli idapoolne magamistuba, kunagine Nancy Reagani kabinet ja Caroline Kennedy magamistuba: omal ajal olid seal samuti elanud presidendilapsed Amy Carter, Susan Ford ja Tricia Nixon. Tuba oli Kyle’i omast märksa korralikum, peamiselt vist seetõttu, et Katie oli kümneaastane, Kyle kõigest kaheksane. Vastasseina ääres seisis üksikasjalikult viimistletud mängumaja, Valge maja koopia, mis domineeris toas koos kahvatulilla baldahhiinvoodiga. Laual seisval fotol oli särav Katie pildistatud koos naeratava salateenistuse agendi Marcella Hiltoniga, kes oli hukkunud, päästes lapseröövi sihtmärgiks valitud Katie elu. Katie ei mäletanud teda enam, kuid vanemad tahtsid austada Marcella mälestust ning hoidsid tema fotot Valge maja residentsis, lootes, et ka tulevased presidendid ja esimesed leedid mõistavad salateenistuse tähtsust.

      Lapsed magama pannud, läksid Jack ja Cathy tagasi oma magamistuppa. Nad heitsid voodisse ja otsisid midagi lugemiseks. Cathy võttis ajakirja American Journal of Ophthalmology värskeima numbri, Jack avas Londoni 1930. aasta mereväerelvastuse piiramise konverentsist kirjutatud uue raamatu.

      Nad lugesid sõnatult pool tundi, kustutasid siis tule ja soovisid teineteisele suudlusega head ööd.

      Jack ja Cathy olid maganud kõige rohkem mõne minuti, kui Jacki äratas avaneva ukse naksatus.

      Jack tõusis kiiresti istuli, sest Ühendriikide presidendina oli tema keha hilisöiste äratustega sedavõrd harjunud, et teda enam ei üllatanudki virgumine sügavast unest, kui avati uks või mehed kummardusid tema kohale. Tavaliselt läks ta öövalve ohvitseri kannul läänepoolsesse elutuppa, et rääkida Cathyt häirimata. Ent nüüd, kui Jack toetas jalad põrandale ja sirutas käe prille võtma, süttis magamistoas laetuli.

      Seda ei olnud juhtunud kunagi varem.

      Üllatunud ja otsekohe valvsaks muutunud Jack seadis prillid ninale ning märkas salateenistuse agenti Joe O’Hearni kiiresti voodile lähenevat.

      „Mis juhtus?” küsis Jack üsnagi ärevalt.

      „Andestust, härra president, eriolukord. Peame viima teid ja teie perekonna läänetiiba.”

      „Läänetiiba?” Jackile tundus kuuldu olevat täiesti arutu, kuid ta oli voodist väljas ja liikus juba ukse poole, esitamata O’Hearnile hädaohu asjus esialgu ainsatki küsimust. Jack pidas salateenistusest tööst sügavalt lugu ning teadis, et kriisihetkel ei tohi ta mingil juhul käituda sõjaka tobuna.

      Siiski esitas ta ühe küsimuse. „Lapsed?”

      „Tõime nad juba ära,” kinnitas O’Hearn presidendile.

      Jack haaras hommikumantli ja vaatas Cathy poole, kes oli juba püsti, tõmbas hommikumantli selga ning kiirustas salateenistuse agendi saatel uksest välja, pühkides une ämblikuvõrku alles segaduses ajust.

      Lapsed seisid koridoris oma saateagentide juures. Ryani perekond ja nende neli ihukaitsjat laskusid kiiresti, kuid üsna rahulikult trepist alla.

      O’Hearn ütles mikrofoni. „Laskun koos MÕÕGAMEHE, KIRURGI, HALDJA ja LIIVAKASTIGA. Oletatav saabumisaeg: kolm minutit.”

      Ryani koodnimi salateenistuse oli MÕÕGAMEES, Cathy kohta öeldi täiesti mõistetavalt KIRURG ning Katie ja Kyle oli vastavalt HALDJAS ja LIIVAKAST.

      Minut hiljem juhatati Ryani perekonna neli liiget läänekolonnaadi kaudu edasi. Lapsed tulid uniselt vanemate järel, kuid Jack teadis, et ei kulu minutitki, kui Katie alustab sõna otseses mõttes ülekuulamist, et toimuvas selgusele jõuda. Ta lootis, et saab ise mõne vastuse, enne kui tütar ta küsimustega üle puistab.

      Nüüd ümbritses neid kuus salateenistuse agenti. Ryan ei märganud nende käes relvi, keegi ei jaganud valjuhäälselt käske ega kiirustanud neid tagant, kuid kogu kaitsemeeskond tegutses, nagu tuleks presidenti ja tema perekonda kaitsta mingi ohu eest.

      O’Hearn rääkis kellegagi peatelefoni kaudu ja käskis edasi