Elu hinnakiri. Sirly Hiiemäe

Filena sulas.

      „Olgu, teeme siis täna. Mis kell ja kus?”

      „Kas sobib kell seitse Sõpruse kino juures?”

      „Hüva. Kuidas ma teid ära tunnen?”

      „Mul on tumesinine jopp ja punane õlakott.”

      „Selge, teeme siis nii. Saree, tumesinine jopp, punane kott, kell seitse.”

      Päev möödus mõõdukalt ruttu. Ta lehitses loiult haiglate kodulehekülgi, märkis üles pähetikkunud küsimused, lihvis ja silus mõne teksti sõnastust – nagu ikka. Ta vaatas aegajalt kella, ehkki tegi näo, nagu töötaks usinalt. Pool seitse ta tõusis, riietus, pani punasesse õlakotti telefoni, võtmed, märkmiku, pliiatsid, rahakoti, diktofoni, visiitkaardid ning lahkus toimetusest, et vanalinnast läbi jalutada ja õigel ajal kino juurde jõuda.

      Täpselt kell seitse oli ta kokkulepitud kohas ja märkas kino ees seisvat uudishimulikult ringivaatavat nooremapoolset naist. Saree astus julgelt ligi ning kõnetas ootajat.

      „Tere. Saree Voogla.”

      „Rõõm tutvuda. Filena Heilberg.” Ootaja vaatas tulijat ainult naistele omase hindavusega ning naeratas. Nad surusid kätt. See oli tugev ja põgus kätlus. Saree pani mõttes Filenale kohe plusspunkti. Kui oli miski, mida ta ei talunud, siis selleks oli spagetina vedel käsi oma pihus.

      „Kuhu me läheme?” küsis Saree.

      „Siin on väga hea kohvik. Ma jumaldan siinset latte’t.” Tuli teine plusspunkt. Latte-sõber.

      Naised sisenesid kohvikusse, märkasid vaba lauda ja võtsid üleriided seljast. Saree silmitses Filenat. Nagu ikka, ammutas ta informatsiooni inimese välimusest, sest see kõneles tõhusalt, asjalikult ja ilmekalt enda eest.

      Filena oli tugev ja naiselik. Tumedad juuksed kuklasse keeratud. Vähene ja tagasihoidlik meik. Ehteid polnud. Maitsekas – toon-toonis hallid püksid ja saapad ning pintsak, punakas sall värvielemendiks. Korralikud ja maniküüritud, lakkimata, lühikeste küüntega käed. Märgates Saree uudishimulikku pilku oma välimusel ja eriti kätel, lausus Filena rahulikult:

      „Meil on haiglas väga tõhus infektsioonikontroll. Pikad küüned, lakk ja sõrmused on lubamatud.”

      Saree punastas. Ta ei tahtnud uut tuttavat kuidagi ebamugavasse olukorda panna. Ja nagu tema mõtete kajana ütles Filena:

      „Õed on harjunud, et nende käsi jälgitakse. Pikk kogemus muudab ükskõikseks ja tõtt-öelda olen ma vaatamise ja jälgimise suhtes immuunne. Üldse on vähe, mis suudab mind veel elus üllatada. Mõned meeste füsioloogilised iseärasused vahest. Ütleme nii, et teatud vanusesse ja praktikapagasisse jõudes on seni missioonitundest tehtud töö on siiski ainult leivateenimise vahend. Ette on tulnud praktiliselt kõike.”

      Naised istusid, tõmmates püksid korralikult viiki, kohendades riideid ja siludes juukseid. Tuli ettekandja ning ulatas menüüd.

      „Üks latte palun.” Seda ütlesid nad peaaegu kooris ja puhkesid naerma. Jää oli murtud, tutvus tehtud. Võis asuda asja kallale.

      „Ma näen, et te olete kohvisõber,” lausus Saree. „Mina ise ka. Tohutult. Liitrite viisi. Iga päev.”

      „Jah, seegi on üks õetöö paratamatus vist. Kuigi me jaguneme tihti kahte leeri – need, kes ennast mürgitavad, ja need, kes ennast ainult taimeteega elus hoiavad. Minu jaoks on see vahend öösel üleval olemiseks. Kohviga muuseas ei maksa liialdada. Kohv mõjub diureetiliselt, see tähendab, paneb neerud väga läbi käima. Liigne vedelikukaotus aga viib paraku välja ka organismist mineraale, sealhulgas luudele vajalikku kaltsiumi. Nii et lisaks ärkvel püsimisele peab õde ka vaatama, et ta ei koperdaks ega kukuks ja luid ei murraks.”

      „Arusaadav. Kas õe töö on pingeline, nagu räägitakse? Et kurnab emotsionaalselt ja füüsiliselt, õdedel olla tihti läbipõlemist?”

      „Kuidas võtta. Alguses, kui ma alles roheline kobakäpp ning usinast usinam tööloomake olin, siis ilmselt tuli seda ikka ette. Nutmist. Kahjutunnet. Meeleheidet. Kuna mul on nüüdseks pikk praktika, siis pole vilumused enam ajaröövlid. Oskan mõelda kolm-neli sammu ette ega pea iga tühja-tähja pärast edasi-tagasi lippama. Suhtlemist on palju ning protseduurid väga täpsed. Üldse on täpsus üks õetöö olulisemaid näitajaid. Nagu arstid armastavad öelda – arhitekt võib oma vigu dekoratsioonidega katta, meediku vead viivad surnuaiale. Kuid õed on omamoodi fenomenaalsed – nad on puhvrid patsientide, lähedaste, arstide ja igasuguse personali vahel. Õed teavad patsientide nimesid, haiguseid, ravisid, protseduure, arste enamasti peast. Õed teevad tööd hingega, neil on väga kindlad eetilised normid. Nad on pidevalt kursis meditsiiniliste uuenduste, õenduse saavutuste, uusimate tööde ja meetoditega. Nad osalevad täiendustel ja koolitustel ning juhendavad kutsikaid. Praktikante, ühesõnaga. Ja üritavad vältida neid vigu, mis nad ise kunagi teinud on. Vähemalt head õed.”

      „Ja teie?”

      „Mis minuga on?”

      „Kas teie olete hea õde?” Saree küsimus polnud pelgalt retooriline, see pidi määrama tema kui ajakirjaniku tõsiselt võetavuse. Olema aluseks tema intervjuu tõsiteaduslikkusele.

      „Vaadake mind korra. Ajakirjanikuna on teil ilmselt kogemused inimestelt info saamisega. Selles mõttes on meie tööd sarnased, et vestluspartneriga suheldes ammutame me vähemalt 80 % informatsioonist tema välimusest. Saame aimu tema eluviisidest, usaldusväärsusest. Meie oma töös ka muuhulgas tervisest. Inimtüübid on väga korduvad ja annavad aimu võimalikest tagajärgedest. Näiteks peente ja kitsaste ninadega, kokkupigistatud huulte ja väikeste silmadega ning prillidega inimesed on tõenäoliselt probleemitsejad, nii lähedaste kui ka patsientide seas. Umbes 80 korda kinnitatud praktikas. Aga need välised vaatlused ja esmamulje põhjal antud hinnangud kujundavad paratamatult meis teatud eelarvamused. Kuna me puutume kokku nii laia spektri inimtüüpidega, siis tekkiv tundmuslik kogemus annab enamasti õige pildi. Lisaks esmamuljega veel rikkumata instinkt. On mul õigus?”

      „Jaa, on küll,” tõdes Saree.

      „Eks ole. Nüüd me oleme ligi pool tundi tuttavad olnud ja teil on minust tekkinud mingi koondpilt. Kui te mulle õige hinnangu annate, siis saate oma küsimusele ka vastuse.”

      Latte’d toodi lauda. Saree õngitses kotist diktofoni ning pani selle lauale.

      „Ma lindistan meie juttu. Kas tohib?”

      Filena pani käe välgukiirusel aparaadile ja ütles:

      „Enne on mul mõned tingimused.”

      „Ja need oleks?”

      „Muudate mu nime, ei maini töökohta, perekonnaseisu ega vanust. Eesti on väike ning meedikute ringkond samuti. Mulle pole liigset tähelepanu vaja.”

      „Hüva, sobib.” Sareel tuli möönda, et tema senine arvamus empaatilistest, tagasihoidlikest ning sageli nähtamatuna näivatest ja alailma jooksus olevatest õdedest tuli ümber lükata. Ta kujundas Filenast pilti ning mingil põhjusel see tumedajuukseline naine tema vastas ei mahtunud kuidagi jaheda, asjaliku, napisõnalise ja ürghoolitseva meediku tüübi alla.

      „Aga nüüd teie hinnang.” Filena tumedad ja tõsised silmad uurisid enda vastas istuvat ajakirjanikku. Tuli ettekandja ning pani lauale kaks kõrget klaasi. Alustassidel salvrätikud, lusikas, kaks suhkrutuubi. Naised jõid mõned lonksud vaikides. Sareele oli see heaks mõtete kogumise pausiks.

      „Te olete otsekohene ja julge. Õige pisut küüniline. Ja ausalt öelda väga jutukas.”

      „Kas see on intervjuu jaoks siis miinuseks?” uuris Filena.

      „Ei, seda kindlasti mitte, ma lihtsalt ei oodanud, et saame nii kärmesti jutule. See lihtsalt üllatas mind. Ma arvasin, et õed on teistsugused.”

      „Te vastasitegi oma küsimusele ise.”

      „Millisele?”

      „Kas ma olen hea õde?”

      „Kas te pole siis seda?”

      „Professionaalses