Dr Levini tervisenõuanded. Tervisest ja toitumisest kogu perele. Adik Levin

ja õnnetud emad.

      Miks on vaginaalne sünnitus oluline?

      Laps on ema kõhus olles suhteliselt steriilses situatsioonis ehk niinimetatud gnotobioloogilises isolatsioonis. Laps on kaitstud. Kui laps on nii-öelda oma esmase eluetapi lõpuni kasvanud, hakkab ta koputama ja märku andma, et soovib siiailma saabuda. Teekonnal siiailma liigub laps mööda sünniteid, kust ta tõmbab svammina sisse kõik sünniteede limaskestas olevad kasulikud ained, et saada kätte vajalikud antikehad ja muud ained, mis hakkavad kaitsma tema immunobioloogilist kaitsebarjääri.

      Platsenta on unikaalne organ, mis kindlustab nii lapsele kui ka tema emale loomuliku kooselu. Joonis kujutab vasakul pool platsentat läbilõikes ja teisel pool last oma gnotobioloogilises isolatsioonis.

      Ameerikas on osariike, kus 80 % lastest sünnib tänapäeval keisrilõikega. Nõukogude ajal sündis meil umbes 7-8% lastest keisrilõikega, siis oli tegemist meditsiiniliste näidustustega. Nüüd on see arv suurenenud, keisrilõike abil tuleb ilmale kuni 20 % lastest. See võiks olla ka ülemine piir, mis jääb normaalsuse mõõtmetesse. Ilma meditsiiniliste näidustusteta keisrilõiget teha on looduse loomulike mehhanismide jõhker lõhkumine.

      Keisrilõige on näidustatud vaid siis, kui see aitab päästa ema, päästa last või päästa mõlemaid. Keisrilõige võtab võimaluse panna laps pärast sündi ema kõhule, laps ei saa läbida sünniteid, ei saa ise otsida esimesi ternespiima tilgakesi.

      Kui laps on sündinud, katkeb õige pea tema kontakt emaga füüsilise nabaväädi kaudu. Hämmastaval kombel jääb ta aga siiski seotuks teiste nabaväätide – bioloogilise, psühholoogilise ehk emotsionaalse, bioenergeetilise ja sotsiaalse nabaväädi kaudu.

      NELI NABAVÄÄTI – bioloogiline, psühholoogiline (ehk emotsionaalne), bioenergeetiline, sotsiaalne nabaväät

      Pärast lapse ja ema füüsilist eraldamist töötavad teised neli nabavääti kõik edasi. Bioloogiline ja psühholoogiline ehk emotsionaalne nabaväät on ülimalt olulised lapse füüsilisele ja psüühilisele ja vaimsele arengule. Bioenergeetiline nabaväät aga on oluline selleks, et uus ilmakodanik põkkuks turvaliselt oma n-ö teise eluga, et kõik looduse kodeeritud instinktiivsed mehhanismid hakkaksid tööle. Bioenergeetilise nabaväädi olemasolu vastased väidavad, et seda ei ole ja kõik need mehhanismid hakkavad tööle tänu sisesekretoorsetele näärmetele. Neilt skeptikutelt ma küsiksin aga: kes siis annab tõukejõu sisesekretoorsetele näärmetele? Peaks mõistma, et just ema bioväli on selleks, et laps hakkaks mugavalt adapteeruma ja põkkuma looduse seadustes määratu järgi oma teise eluga. Sotsiaalne nabaväät on selleks, et laps sotsialiseeruks ühiskonnas ning omandaks elus vajalikud alustalad – väärtushinnangud.

      Bioloogiline nabaväät

      Bioloogilise nabaväädi mõju ema-lapse vahel on esialgu väga tähtis. Esimesel elupäeval, elunädalal, eluaastal on tema roll ema ja lapse suhetes väga suur, kuid muutub aja möödudes aina vähem oluliseks.

      Bioloogilise nabaväädi tekkimise ja toimimise aluseks on seitse tingimust, õigemini nende tingimuste normaalne teostumine.

      1. Loomulik ja aktiivne sünnitus; Noori naisi ei tohi veenda, et sünnitus on raske, sünnitus on haigus, midagi ebaloomulikku või halba. Loomulik sünnitus on normaalne toiming, mis on naisel vaja läbida. See ei ole kriisiseisund ega haigus, selle ajal peaks naine saama hoopiski rahulduse.

      2. Ema ja lapse kontakt varases neonataalses perioodis (varane neonataalne periood on aeg lapse sünnist kuni lapse seitsme päeva vanuseks saamiseni);

      3. Ema ja lapse kontakt hilises neonataalses perioodis (hiline neonataalne periood on 7–28 päeva pärast sündi);

      4. Rinnaga toitmine;

      5. Ema ja vastsündinu nahk-nahk-kontakt;

      6. Ema ja vastsündinu õhk-õhk-kontakt;

      7. Vastsündinu minimaalne kontakt pidevalt vahelduva meditsiinilise personaliga.

      Looduslikult on määratud vastsündinu loomulik kontakt emaga, see tähendab, et laps saab emalt kõik vajaliku. Kui aga laps hakkab varakult kokku puutuma meditsiinipersonaliga, eri inimestega, puutub ta kohe kokku ka mikroorganismidega, mis ei ole talle kehaomased.

      Ma pean oluliseks, et siiski ka haigete ja enneaegsete laste puhul kasutataks maksimaalselt ära ema kohalolu, lapse kontakti emaga. Sellest võib teatud juhtudel olla palju rohkem kasu kui kõrgestikoolitatud meditsiinipersonalist.

      Miks on lapsele oluline ternespiim ja esimene elutund. Infektsioonid.

      Ternespiim on vastsele ilmakodanikule äärmiselt tähtis. Selle kohta on teinud ühe huvitava uuringu dr Michael Fisher Colorado Ülikoolist.6 Fisher leidis nimelt, et ema ternespiimas sisalduv sekretoorne immunoglobuliini A (SigA) kontsentratsioon on kõrgeim vahetult pärast sünnitust ning seejärel hakkab see drastiliselt langema. SigA on oma olemuselt lapsele ülimalt tähtis kaitse, mille mõju ei tasu mingil juhul alahinnata.

      Dr Fisher jõudis järeldusele, et lapse esimesel elupäeval on immunoglobuliini kontsentratsioon ema rinnapiimas 600 mg/ ml, teisel päeval 280, kolmandal 200 ja neljandal kõigest 80 ühikut. Sellepärast hakkabki laps esimesel eluminutil ema rinna poole roomama – instinktiivselt ta teab, et peab kätte saama need suurima kontsentratsiooniga ternespiimatilgad.

      Seega on lapse esimene elutund ja elupäev ning tema suhe emaga sel ajal tema tulevase immuunsuse loomiseks kõige tähtsam aeg!

      Dr Fisher koos kaasautoritega tegi kindlaks 100 ml ternespiimas sisalduva immunoglobuliinide hulga.

      Kui Nõukogude ajal toodi laps ema rinnale alles 24–36–48 tunni pärast, oli SigA kontsentratsioon emapiimas juba oluliselt madalamaks taandunud.

      Ternespiima puudumine lapse esimestel elupäevadel oli ka üks põhjusi, miks tol ajal ja ka praegu nendes riikides, kus lapsed seda ei saa, juhtus või juhtub raskeid infektsioonhaiguste puhanguid, mis võivad ära viia väga palju inimelusid.

      Lapse immuunsus moodustubki sümbioosist:

      1) immuunsusest, millega ta sünnib;

      2) immuunsusest, mille ta saab pärast sündi emalt.

      Vaid koos toimides moodustavad need täieliku immunobioloogilise kaitsebarjääri.

      Lapse immuunbioloogiline kaitsebarjäär

      Kui lapsel hiljem tekibki mõni kergem infektsioon, ei ole see üldse hull – sellega treenibki laps oma immuunsust. Väike nohu ei ole sugugi hirmus, kui laps on rinnapiimal – ta turgutab oma immuunsust ja saab varsti jälle terveks.

      Üldse ei tasu mikroorganisme väga karta – osa neist on, vastupidi, meile head. Kui immuunsus töötab, siis võib laps küll nakatuda, aga infektsiooniks see üle ei lähe. Vanasti, kui kõikvõimalikke mikroobe kardeti kui tuld, pandi sünnitusmaja igal aastal paar korda kinni, et teha totaalne suurpuhastus. Kõik aparaadid, sisustus, mööbel, madratsid, seinad-laed töödeldi karmide desinfektsioonivahenditega. Pärast suurpuhastust juhtus aga, et lapsed, kes sündisid, olid infektsioonidega, nad jäid haigeks. Mis siis toimus?

      Karmi bakteritega võitlemise ja ülima desinfitseeriva nühkimise tulemusena hävitati kõik mikroobid – nii halvad kui ka head –, saprofiidid, mis on meile vajalikud. Muudeti mikroobide tasakaalu ja patogeenne mikroob muutus peale sellist suurpuhastust veel tugevamaks.

      Joonis piltlikustab, kuidas ka meedikute tegevus võib lüüa sisse mõrad nn bioloogilisse inkubaatorisse. Seejärel asub meditsiin oma raviprotsessidega tekitatud mõrasid tsementeerima. Seega – ise tekitame lapsele terviseprobleeme ja seejärel asume nendega kangelaslikult võitlema.

      Nahk-nahk-kontakt

      Miks

6

Michael Fisher, The First 72 Hours Is Critical For Your Newborn Calf. http://goldenplains.colostate.edu/agri/agri_docs/First%2072%20Hours.pdf