Isepäine põgenik. Helena Norman

juhtis korporatsiooni, mille valduses oli tulutoovate kaubahallide võrk Iirimaal ja Šotimaal. Oma ala ta kahtlemata tundis, kuid mitte filmitootmist.

      “Võib-olla on tal õigus,” kiirustas Steven nõustuma, soovimata diskussiooni jätkata. “Vabanda, kui olin taktitu.”

      Sandyt polnud raske rahustada.

      “Ah ei, sa ei olnud taktitu, vahest ehk õige pisut,” ütles ta, ulatades leppimise märgiks üle laua käe. Ja naeratas. “Sa oled lihtsalt millegipärast pahane ja kõik. Võib-olla sellepärast, et sul pole erilist tahtmist hakata seda naist otsima? Aga Bernard Tracy valis sinu, kuna su ema oli ta hea tuttav.”

      “Umbes niimoodi, jah,” nõustus Steven vaoshoitult. “Aga kas me ei võiks millestki muust rääkida? Mul on veel kõigest pool tundi aega. Lõpetame täna töö loomakaitseteemalise dokumentaalfilmi viimase osaga. Kohtumisele avalikkuse esindajate ja loomakaitseühinguga kutsusime publitsist Robert Laini. Meie käsutuses on vapustavad kaadrid loomade julmast kohtlemisest, nii et see kohtumine peaks päris huvitav välja kukkuma.”

      Sandy kortsutas rahulolematult kulmu.

      “Ma ei mõista, kuidas sa võid sellistes aruteludes osaleda,” oli ta nördinud. “Mul tõmbus süda valust kokku, kui sa eile neist õnnetutest kassidest ja koertest jutustasid. Mulle tundub, et su vanemad eelistaksid näha sind hoopis mõisaasjadega tegelemas. Keegi peab ju seda ometi tegema, kui su isa vanaks jääb.”

      “Usud sa või mitte, kuid mind see eriti ei häiri,” lausus Steven kavala muigega. “Kui tahad mõisa perenaiseks saada, heida parem silma vend Gregorile. Arvan, et sind võib tabada suur pettumus, kui loodad, et ma oma otsust muudan.”

      Sandy tõmbus mossi.

      “Aga sina oled ju vanem poeg!” vangutas ta etteheitvalt pead. “Niisugune on traditsioon.”

      “Olgu õnnistatud see, kes millelegi ei looda, siis ei pettu ta kunagi,” märkis Steven, pannes Sandy raskelt ohkama.

      “Kellele need sõnad kuuluvad?”

      “Mulle. Ma just äsja tõin need kuuldavale.”

      Sandy vaatas teda nõutult.

      “No mis sa lollitad? Sa ju mõistad, mida ma silmas pean.”

      “Oo jaa, muidugi. Minu arvates kuuluvad need sõnad ühele renessansiajastu luuletajale ja teadlasele.”

      Tütarlaps kavatses asuda öeldut ägedalt kommenteerima, kuid siis toodi võileivad ja ta piirdus üksnes etteheitega:

      “Sa oled kohe nii tark, kas pole? Ei mõista, mida sa küll leidsid sellises rumalukeses nagu mina?”

      “Kas sa tõesti ei mõista?”

      Steveni silmades vilksatas selline himur kuradike, et Sandy puhkes rõõmsalt naerma ja asus toidu kallale.

      “Olgu peale,” andis ta alla ja punastas. “Ära vaata mind niimoodi. Hakka parem sööma.”

      3. peatükk

      “LIZA JA MARGARETH TEGID valju häält, sundides Jetrod kõrgemale hüppama.

      “Kangelannadel ei sobi niiviisi karjuda,” õpetas neid koer Jetro, kuid isegi teda kohutas dinosauruse ootamatu ilmumine.

      Muidugi, ta püüdis end veenda, et too on sõbralikult meelestatud, kuid ta ei saanud ju end sundida teda armastama. Dinosaurus oli suur ja roheline nagu konn ning ta jalgu katsid inetud pruunikashallid soomused. Õdesid tuli veenda, et neid tohutu suuri jalgu pole vaja karta. Nad olid ju lõppude lõpuks kõigest väikesed tüdrukud ja nende sõber oli muinasjutuline helesinine elevant, kes alati võis appi tulla…”

      No nii, see on õrnema soo kaitseks, mõtles Audrey irooniliselt, olles kirjutise läbi lugenud. Seejärel asetas ta käed seljale ja sirutas end. Seda enam, et Jetro oli jutustuse kangelane ja vaevalt küll, et lugejaskond, kellele see raamat oli mõeldud, hakkaks protesteerima õdede, sõbrannade, emade ja vanaemade kaitsmise vastu.

      Kirjaniku jaoks oli siin tegemist täiesti uue süžeeliiniga ja ta alles hakkas seda välja töötama. Aga nüüd pidi ta end jälle üürikeseks ajaks tööst eemale kiskuma. Sellest ajast peale, kui see kahtlane mees ta kodulävele ilmus, oli Audreyl raske millelegi keskenduda, kuigi tal oli vaja luua veel ka peategelase kuju.

      Ent ometi, püüdis ta end rahustada, pojale jutustus meeldis ja see ebameeldiv juhtum tuleb lihtsalt peast välja heita. Peab püüdma midagi uut kirjutada, vaatamata sellele, et toimetaja palus tal jätkata jutustuste sarja Dan Ashleyst seni, kuni see pole veel noort põlvkonda ära tüüdanud. Aga ta oli juba jõudnud kirjutada rohkem kui kakskümmend jutustust, kõik pühendatud sellele ühele kangelasele.

      Oli väga palav ja kuigi Audrey oli veetnud kirjutusmasina taga kõigest natuke rohkem kui tunni, oli ta selg juba märg ning lühikesed püksid kleepusid keha külge.

      Ehk olnuks mõttekam kirjutada dinosaurusest, kes tahab kangesti muutuda paremaks, mõtles ta, vaadates kirjutatut kriitilise pilguga. Kuid konna moodi roheline dinosaurus tundus Audreyle meeldivam. Tasapisi muutus ta ju nii heaks olendiks! Ja seda isegi sellele vaatamata, et ta kohutas Lizat ja Margarethi, mõtles ta naeratades. Pealegi on roheline lootuse värv!

      Audrey ohkas sügavasti ja heitis pilgu lapikule kuldsele Longinesile oma käel. Kell oli üksteist – aeg juua tass kohvi. Jetro võis pool tundi oodata, seda enam, et inglise setterid ei paistnud vanaduses silma eriti suure taiplikkusega. Mõnikord meenutasid nad oma loomu poolest hipisid.

      Tõusnud suure vaevaga tugitoolist ja jalgu sirutanud, sammus Audrey läbi elutoa avarasse kööki, mille ta oli sisustanud oma kätega. Võib-olla ei vastanud see päris täpselt tänapäeva standarditele, kuid seal oli maamajale omane hubasus ühitatud nüüdisaja tehniliste saavutustega. Tõsi, köögis ei olnud nõudepesumasinat, see-eest oli seal aga piisavalt igasuguseid kööginõusid maitsva toidu valmistamiseks.

      Viimastel aastatel oli Audrey õppinud väga hästi toitu valmistama. Tõeline anne avaldus tal pirukate küpsetamisel ja ta katsetas pidevalt, tehes seda suure naudinguga, aina oma kunsti täiustades.

      Eraldatuse ja avalikust elust vabatahtliku tagasitõmbumise esimestel aastatel, enne kui Audrey hakkas kirjutama lasteraamatuid, selgus, et tal jäi üle palju vaba aega. Väikese lapse eest hoolitsemine ei nõudnud niisugust ajakulu, millega ta oli harjunud, kui oli veel nõutud näitleja. Niisiis, ta ei teadnud, millega oma aega sisustada. Tegevusetus muutus aga kurnavaks.

      Mitte et ta oleks minevikku taga nutnud. Juba kaua enne seda, kui Audrey tegi otsuse kõigest loobuda, oli ta tundnud rahulolematust. Vaatamata hiilgavale filmikarjäärile ja arvukatele sõpradele, oli ta väsinud ümbritseva maailma valedest ja variserlikkusest. Kõik oli nii kunstlik, nii eemaletõukav. Ta tahtis kõigest sellest vabaneda.

      Võimalik, et seda otsust mõjutas mingil määral ka ema surm. Ilma tema visaduse ja nõudlikkuseta oleks Audrey vaevalt astunud teatrikooli ja saavutanud filmis nii suurt edu. Ta ise oleks tahtnud tegelikult minna ülikooli ja seejärel abielluda. Tal polnud üldse mingit soovi saada näitlejaks. Rikkus ja kuulsus teda ei meelitanud.

      Tõsi, kui ausalt tunnistada, siis oma esimesi edukaid päevi meenutas ta meelsasti. Ajakirjanduse huvi, vastuvõtud, kohtumised kuulsustega – kõik see oli kogenematu Audrey jaoks huvitav ja kaasakiskuv. Paparatsod jälitasid teda ja ükski noore näitlejatari samm ei jäänud märkamata.

      Kui ta sattus Hollywoodi, hakkasid seal laialt levima jutud tema isikliku elu kohta. Polnud tähtis, et kõik see oli häbematu vale, ajalehed avaldasid sellegipoolest temast skandaalseid kirjutisi. Nagu oleks tema edu kutsunud esile vastureaktsiooni reporterite seas, kes varem olid teda ülistanud. Iga uue filmiga omandas ta üha enam skandaalset kuulsust. Kuid selleks ajaks oli Audrey juba õppinud võitlema rünnakute ja solvangute vastu. Ja süüdistused armusuhetes kuulsate näitlejatega üksnes lisasid tuntust ning tekitasid huvi filmide vastu, milles Audrey Duff osales.

      Samas mõistis ta, et kõik just seda ootavadki, millal ta laseb end filmida täiesti alasti. Siis hakkavad nad seletama, et kõik see, mida nad olid kirjutanud, oli sulatõsi. Tegelikkuses ei osalenud ta iialgi lahtiriietumisstseenides,