.
Читать онлайн.
“Ma tänan! Isiklikult olen siiski arvamusel, et meelt avaldada on efektiivsem Toompeal sealsete müüride taga, kui mingi telliskivimüüri ees. Loomulikult võib siia müüri ette tuua lilli mälestuseks, et kunagi oli meil selline ilus elu. See olgu vabatahtlik ja maitseküsimus. See siin võiks jääda turismiobjektiks.”
“Kui inimene tahab oma muret teistega jagada, kas võib ta siis siia tulla meelt avaldama?”
“Loomulikult! Võib-olla tulen isegi. Kleebin müürile ämma foto ja karjun talle näkku kõik, mida temast tegelikult arvan. Kodus mul sõnaõigust ei ole. Ämm ütleb, et mina olevat immigrant. Mis kuradima immigrant?! Olen pärit Võrumaalt Obinitsa külast. Tema ise on immigrant, kes tuli Saaremaalt ja sokutas mulle oma tütre naiseks. Lisaks okupeeris minu korteri. Iga päev muud ei kuulegi, kui et tema on tulihingeline turumajanduse pooldaja ja sellepärast käibki “turujutte” ajamas. Kirjutasin ämma kohta isegi politseile anonüümse kirja, et kahtlustan, kas mitte tema ei põhjustanudki oma tulihingeliste turumajandusjuttudega Nõmme turuhoone põlengu. Tänini kahetsen, et abiellusin okupandi tütrega.”
“Tänan toreda vestluse eest!”
“Samad sõnad ka teile! Kas võiksite öelda, kus on Müürivahe tänav?”
“Siin ei ole mingit Müürivahe tänavat. Müürivahe tänav on kesklinnas. Me oleme hetkel Lasnamäel.”
“Kuidas ma saan siis müüri taha minna?”
“Võite müüri kõrvalt minna.”
“Selge. Obinitsas armastatakse sellistel juhtudel öelda hüva päiva!”
“Soomlased armastavad ka nii öelda.”
“Loomulikult. Need on laensõnad, mille soomlased Obinitsast laenasid.”
Plära
“Tere! Vabandage, kui ma ei eksi, siis kuulute te Öisesse Vahtkonda?”
“Kuulun. Kes teie olete?”
“Olen pronkssõduri vaim.”
“Pronkssõduri sees ei ole vaimu. Ta on läbinisti pronksist.”
“Ei ole. Seest on tühi. Skulptor Enn Roos pani mind sinna sisse, et oleksin tema loominguliseks hingeks.”
“Miks sa siis linna peal kolad? Mine sõjaväekalmistule!”
“Ei saa. Naaberriigi noorteliikumine Naši pani mulle needuse peale ja muutis mind pronkssõduri kummituseks, millest vabanen üksnes siis, kui Öine Vahtkond tuleb sõjaväekalmistule pronkssõdurit valvama.”
“Meil ei ole selleks aega. Tegeleme pronksiööde korraldamisega.”
“Miks siis?”
“Tahame tõestada, et tänapäeva Eesti Vabariigis ei ole kõik müüdav ja ostetav, et võib ka niisama võtta. Me tahame endid võrdsustada paljude tippärimeestega, kelledest nii mõnigi on oma varanduse saanud sotsialismipärandi ärastamise teel.”
“Kas pronksiöödega ikka ajab piisavalt raha kokku?”
“Meil on ka toetajaid.”
“Kes?”
“See on konfidentsiaalne.”
“Mina välja ei lobise. Vaikin kui haud. Kui ei usu, siis tule öösel sõjaväekalmistule pronkssõdurit valvama, et ma ei peaks linna peal kummitamas ja lobisemas käima.”
“Kas sa arvad, et jäin sinu plära uskuma?”
“Olgu. Valetasin, et olen kummitus.”
“Kes sa siis oled?”
“Mingil määral sinu kolleeg. Olen Lihula valla Vabadussamba endine öine valvur. Meie oma toodi surnuaiast, sinu oma viidi surnuaeda. Tänapäeva valitsus ei tea isegi, kust ja kuhu mälestusmärke teisaldada. On mul õigus?”
“Loomulikult. Elame ju õigusriigis.”
Sponsor
“Issi, mida tähendab sponsor?”
“Kuidas nüüd öelda. Näiteks igal palgapäeval annan ma sinu emale raha. Raha andmine ongi sponsorlus. Said aru?”
“Issi, hakka ka minu sponsoriks!”
“Milleks?”
“Tahan Manniga kinno minna…”
“Poiss, sul on veel vara mannidega tegeleda.”
“Ma ei tegele mannidega, vaid ainult ühe Manniga. Issi, kas annad raha?”
“Mine küsi emme käest.”
“Tema ei anna. Temal on küllalt mehi, kes tahavad, et ta neile sponsoriks oleks.”
“Mis jutt see on?!”
“Kui sa komandeeringus olid, siis käis siin onu Kusti ja ütles emmele sponsor madaam.”
“Tobuke, mitte sponsor madaam, vaid bonsoir madame, mis prantsuse keeles tähendab tere õhtust, daam!”
“Seda ka siis veel tähendab?!”
“Loomulikult. Mida onu Kusti tahtis?”
“Mida mehed ikka tahavad. Aga emme keeldus andmast.”
“Kust sina seda tead? Ka passisid peale?”
“Ei passinud. Ise kuulsin, kui emme onu Kustile ütles, et tema napsu ostmiseks raha ei anna. Oodaku seni, kuni sina tuled, et äkki tahad sina temale sponsoriks olla.”
Robot
“Sõbrad kinkisid mulle sünnipäevaks komisjonikauplusest ostetud roboti. Mingi vanem väljalase. Ega ma ise ka enam noor ei ole. Robot oskab öelda ainult kahte lauset. Vastuse saamiseks tuleb vajutada puldil vastavale klahvile. Kohe demonstreerin. Tere, kallis! Näe, mina ka nagu naksti kodus! Plõksti!”
“Juhtub vahel.”
“Ikka juhtub. Kas sa ootasid mind? Plõksti!”
“Jah, kallis!”
“Miks toit veel valmis ei ole? Plõksti!”
“Juhtub vahel.”
“Seda juhtub iga päev. Plõksti!”
“Jah, kallis!”
“Tean isegi, et olen kallis. Milleks seda pidevalt korrutada? Plõksti!”
“Juhtub vahel.”
“Juhtub sellepärast, et kodus ei ole korda. Plõksti!”
“Jah, kallis!”
“Olgu. Jutud räägitud. Tulen praegu ühe nooriku juurest. Võtsime väikesed napsud ja tegime veel midagi. Mida? See ei ole sinu asi! Plõksti!”
“Juhtub vahel.”
“Loomulikult juhtub. Lähen võtan puhvetikapist väikese peaparanduse. Plõksti!”
“Ei lähe!”
“Sellist vastust ei ole sinusse programmeeritud. Plõksti!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив