Kaks otsa. Silver Alev

le>

      Sissejuhatuseks

      Hulk aastaid olin kunagise ajalehe Edasi juures tegutseva TS (Tartu satiirisektsioon) “Herilane” esimees ja Eesti Huumori Liidu (EHL) juhatuse liige. EHL sai etteteatamata kokku Tallinna Psühhiaatriahaigla saalis, kui oli 13. reede ja kell näitas 13.00.

      Käesolev huumorikogumik kannab kirjastuste poolt avaldatud teoste hulgas järjekorranumbrit 10. Olen arvamusel, et see raamat jääb minult mahehuumori valdkonnas viimaseks. Hoiatuse sain armastatud kirjaniku Oskar Lutsu päevikut sirvides, kuhu pühapäevahommikul 5. oktoobril 1952 on kirjutatud: “Kellele kirjutada? Ma ei mõista kirjutada nii, nagu nõutakse praegusel ajal. Needki jupikesed, mida olen kirjutanud, kas “ei lähe” või tehakse põhjalikult ümber. Nüüd tuleb teha rist minu kirjanduslikule tegevusele.”

      Olen õnnelik, et senini on avaldatud (ka kordustrükke arvestades) ca 2000 minu naljapala. Loomingut on ilmunud Poolas, Rootsis, Saksamaal, Lätis ja Venemaal. Ühte naljapala on tunnustatud isegi Eesti ainukesel naerupeol “Humoriina” Eesti Ajakirjanike Liidu peapreemiaga.

      Nüüd aga küsimused endale.

***

      “Vabandage! Kas sina, tähendab mina, kui käesoleva raamatu autor võiksid öelda, mis siin Eestimaal ikkagi toimub?”

      “Küsimus on kahe otsaga. Kõik oleneb sellest, millisest otsast vaatame. Kuna Eestimaa on küllaldaselt väike, siis võime seda küsimust vaadelda kompleksselt, lähtudes 1938. aasta kodakondsusseadusest.”

      “Mida arvad, kui kaugele võib see asi minna?”

      “Hea küsimus. Saan aru, et küsimus on esitatud kahe otsaga, kuigi neid lahtisi otsi on isegi rohkem. See on maitse küsimus, nagu ütles kord üks punaparun ja suudles lehma. Loomulikult tuli olla väga ettevaatlik, sest ka lehmal on kaks otsa.”

      “Tänan meeldiva vestluse eest. Muide, ka sinu raamatus on kaks otsa. Üks on satiir ja teine mahehuumor. Kumb ots sulle rohkem meeldib?”

      “See on kahe otsaga küsimus… Olgu. Valin mahehuumori. Venelased armastavad sellistel juhtudel öelda, et asi on vossem, kuigi see on poliitiliselt kahe otsaga asi.”

      “Mida kavatsed edasi teha?”

      “Panen meie vestluse lõppu kaks suurt punkti ja kogu lugu.”

      “Miks kaks punkti?”

      “Et lugejad taipaksid, käesolev raamat on kahe otsaga.”

••

      Pangarööv

      “Tere! Käed üles! Toimub pangarööv!”

      “Kas teil kliendikaart on?”

      “Ei ole. Mul on püstol.”

      “Püstol ei ole dokument. Siin ilma kliendikaardi või vastava lepinguta ei teenindata.”

      “Saate aru, ma olen röövel!”

      “Kas te arvate, et meie ise ei oska klientidelt raha röövida? Kui raha soovite, siis võite meilt soodsatel tingimustel raha laenata. Näiteks kaks tuhat eurot viieteistkümneks päevaks ilma intressita. Loomulikult on iga laen ühtlasi finantskohustus. Palun, võtke istet!”

      “Vabandage! Ma olen vist pangaga eksinud.”

      “Ei ole. See siin on SMS laenupank. Kohe koostame laenulepingu!”

      “Ei-ei, kolleeg! Siit röövlikoopast põrutan ma kohe minema.”

      “Halloo! Te unustasite püstoli maha!”

      “Võtke endale! Teil on seda siin rohkem vaja.”

      “Meil ei ole vaja püstolit! Meid kaitseb riigi seadusemüür.”

      “Mis nali see veel on?”

      “Hea nali ongi nagu pangarööv – kiire ja ootamatu.”

      Suitsuandur

      “Kelle püksitraksid riidekapist välja tolknevad?”

      “Sinu, kallis! Ostsin need koos pükstega. Miks sa ei ütle tere ega tule mind kallistama?”

      “Kellele kuulub esikus see meeste mantel?”

      “Sinule, kallis! Ostsin ka selle allahinnatud kaupade kauplusest. Proovi, ehk on paras!”

      “Miks on laual napsud ja sakummid?”

      “Sinule, kallis! Mul oli selline tunne, et sa saabud enneaegselt komandeeringust koju. Ise juba maitsesin veidi roogasid ja napse. Tule, ma kallistan sind!”

      “Miks sa rõduukse sulged?”

      “Kallis, me elame ju esimesel korrusel. Paljugi, mis võib juhtuda. Linn pätte ja kaabakaid täis.”

      “Siis muidugi.”

      “Muidugi, muidugi!”

      “Aga veel üks kontrolliv küsimus.”

      “Jah, kallis!”

      “Miks on toas suitsulõhn ja sigaretipakk laual?”

      “Ostsin selle, et kontrollida, kas suitsuandur ikka töötab. Nii on julgem üksi magama minna.”

      “Kallis, meil ju ei ole suitsuandurit.”

      “Mis sa kostad! Seda ma ei teadnudki. Homme lähed ja ostad kohe suitsuanduri!”

      “Seda ma teen, muidu rikud veel oma tervise ära. Suitsetamine on ju kahjulik. Näe, üle poole paki oled juba ära tõmmanud.”

      “Jah, kallis! Mida ma küll ilma sinuta teeksin?”

      Infotund

      Alustame perekonna infotunniga. Pean hoiatama, et see siin ei ole riigikogu infotund, kus esitatakse küsimusi üksnes enda teleekraanil näitamiseks. Teeme kohaloleku kontrolli. Tõstke käed üles need, kes on kohal! Kohal on ämm, äiapapa, minu naine, kes on ühtlasi ka perekonna õiguskantsler, ning lapsed: Tiina, Riina, Liina ja Ants. Puudub Juku. Võite käed alla lasta. Miks Juku puudub? Selge. Juku istub potil. Istugu! Ongi parem, siis ei sega oma pudikeelega infotundi, kuigi meil siin on lubatud kakskeelsus. Ämm, mis sa itsitad? Perekonna infotunnis ei itsitata! Mis?! Äiapapa näpistas sind pepust? Äiapapa, miks sa näpistasid ämma pepust? Selge, et ta annaks ka sinule veidi rohkem istumisruumi. Ja-jah! Kahjuks on meie perekonnas veel inimesi, nimesid mainimata, kes tahavad enda alla haarata suuremat mõjusfääri. Võib-olla peaks tulevikus tõstma perekonnasisest istekohtade maamaksu. Kas kohapeal on küsimusi? On. Riinal on. Noh, mis küsimus siis Riinal on? Mis?! Tahad mehele minna? Mine, mine! Meil ongi siin kitsas. Tahad elukaaslase siia tuua? Immigrantidel ei ole meie perekonnas kohta! Mis? Saab olema? Selge. Mida arvab sellest õiguskantsler? Toetab tütre seisukohta. Seiske siis mõlemad. On veel küsimusi? Kahjuks on. No mis küsimus siis ämmamooril on? Vabanda! Tahtsin öelda, heal ämmakesel. Selge. Soovid lahkuda. Sinu lahkumist toetan kahel käel, kuigi šveitserina ei ole minutitki töötanud. Kuhu sa kavatsed minna? Juku peput puhtaks pühkima. Mine, mine! Loen tänase infotunni lõppenuks. Kohtume nädala pärast. Mis? Äiapapa, mida sa ütlesid? Sõnavõtuks tuleb vajutada nupule, mõistusenupule, ja käsi tõsta. Mis? Aa! Vabanda! Selge. Infotund on juba lõppenud. Vaata, äiapapa, sa oled pensionär ja ajast maha jäänud inimene. Sina arvad, et Juku on minusse läinud, pudistab ja ajab segast juttu. Loomulikult, ta on ju ikkagi minu poeg! Vähemalt väidab nii õiguskantsler. Äiapapa, tule kaasa! Mul on õiguskantsleri teadmata kaks õlut ära peidetud. Ja-jah! Nüüd ta muidugi teab. Me elame ju õigusperekonnas, kus ka meestel on õigused veel säilinud. Ants, mida sa ütlesid? Ei-ei, poisu! Sinul on veel kõrvatagused märjad, aitab sulle sellestki märjukesest. Vara napsu poole hiilida. Küsi õiguskantsleri käest, kui mind ei usu! Võid karistada saada. Igaks juhuks otsin püksirihma üles. Mis? Lapsi ei tohi lüüa? Ise alles neljateistaastane, aga juba tunneb seadusi. Minusse läinud. Olgu. Tule kaasa!

      Mammike

      “Mammi, miks te bussis trügite? Võite kõhule haiget teha.”

      “Pojuke, see ei ole kõht, vaid korv.”

      “Mis vahet seal on? Mõlemasse topitakse igasugust rämpsu sisse.”

      “Pojuke, sinu püksirihm jäi korvi külge kinni.”

      “Mammi, ära jandi! Sa kisud püksid jalast! Huvitav, miks kõik trügivad? Täna on bussis nagu hullude kokkutulek.”

      “Pojuke, räägitakse, et bussis on piletikontrolörid.”

      “Mammi,