Kättemaksu ballaad. Monika Rahuoja-Vidman

keegi ei teadnud, et ta oleks seda teinud.

      „Ja kui helistan, mida ma siis kuulda tahaks,“ arutas Jolanda aeglaselt mööda tänavat kõndides. „Lohutussõnu või resoluutset nõuannet – jäta mees kohe maha, sest sellised ringhitõmbajad ei muutu kunagi. Petab üks kord, petab alati!“

      Jolanda ei suutnud seda Riikost uskuda. Ei tahtnud. Talle meenus kunagine töökaaslane ajast, mil ta veel haiglas töötas. Tolle tüdruku nimi oli vist Jaanika? Igatahes tema tõmbas ise ringi ja mees istus lapsega kodus. Jah, võib ka nii…

      Ta nägi eemalt tulevat bussi, kui peatuseni oli veel paarkümmend meetrit. Jooksma ei viitsinud naine hakata. See tundus täiesti mõttetu. Pealegi, aega oli piisavalt.

      „Omalgi probleemid,“ mõtles ta trotslikult. „Jõuan tööle siis, kui jõuan! Vot.“ Demonstratiivselt seisatas ta hetkeks ning pistis käe taskusse. Ta ei teadnud isegi, miks. Hing otsis meeleheitlikult õlekõrt, millest kinni haarata, kuid ei leidnud. Miskipärast tundus kõik mõttetu.

      Buss sõitis minema just siis, kui naine väärikalt ja aeglasel kõnnakul autobussiga kohakuti jõudis. Ta astus veidi eemale, et järgmist oodata. Mõtted peas liikusid omasoodu ja ei lasknud rahuneda:

      „Aga… Võibolla on parem mitte kellelegi midagi piuksatadagi… juhtunust? Aga kui Riikol on keegi ja ta tahab lahutada ja… siis tuleb ju välja ja… kõik imestavad et nii äkki, et kas sa midagi enne siis ei märganud? Jah. Märkasin küll, et meest polnud ühel öösel kodus, aga… ma ei tea ju mille pärast… Issakene, kui nõme… Ei, asja peab uurima. Homme ma veel räägin temaga. Ta saab mulle oma öist kadumist seletada nii et vahutab!“

      Eemalt ligines roosa kübaraga vanaldane naine. Jolanda teda ei tundnud, kuid nad sõitsid varahommikuti tihtipeale ühes bussis. Kuhu naine läks, seda Jolanda ei teadnud. Ta väljus alati enne teda.

      Roosa kübaraga naine naeratas tuttavlikult ning hakkas mantlitaskus kobama. Jolandagi pistis käe automaatselt taskusse, et katsuda seal olevat kuukaarti. Hommikuti võis bussides tihtipeale piletikontrolli kohata.

      Mõni minut ootamist ja tuligi järgmine number kolmkümmend kuus.

      Bussile ronides meenus Jolandale äkki juuksuritöökoja visiitkaardile naisekäega kirjutatud telefoninumber. Otsekohe tundis ta kergendust. See asjaolu oligi vist see, mis alateadvusest ärevaid signaale saatis. Tumedajuukselise noore naise huulilt pääses tahtmatult kommentaar:

      „No otse loomulikult!“

      Tabanud kaasreisijate imestavad pilgud Jolanda kohmetus ning pööras selja, et teeselda aknast väljavaatamist. Kuigi just praegu ei pakkunud ümbritsev talle mingit huvi.

      Buss möödus vanadest linnamajadest nii ligidalt, et hea tahtmise juures oleks võinud mõnele käe aknast sisse pista. Tavaliselt kujutleski Jolanda bussis sõites ette pilti, kuidas ta seda teeb. Ehk õnnestub midagi aknalaualt kaasagi haarata. Mis see võiks olla? Supi- või lillepott…? Täna ta selliseid mõtteid ei mõelnud. Täna keerles kõik Riiko ümber. Ootamatult meenunud kaardikesele kirjutatud telefoninumber asetas loo teise valgusse. Nüüd arvas Jolanda mõistvat, mis võis juhtunud olla:

      „Taevas küll! Et ma ka enne sellele ei tulnud! Nüüd on pilt selge. Riiko on endale ilmselt armukese soetanud!“ Kõhus muutus õõnsaks, südames hakkas kripeldama. Hirmsasti oleks ikkagi tahtnud kellegagi asja arutada. Rääkida.

      „Kui helistaks Mikelinale? Tema on lapsega veel kodus – seega kättesaadav. Ja karta on, et poisipõnn teda kaua magada ei lase.“

      Mikelina, Jolanda koolipõlve sõbranna, kolis kohe pärast keskkooli lõpetamist ära Tartusse, astus ülikooli ja nende suhtlemine muutus juhuslikuks. Mõni aasta hiljem, kui Mikelina Tallinna tagasi kolis, olid mõlemad jõudnud koos uute sõprade ja tuttavatega, juba tüki maad oma eludega edasi minna. Pealegi alustas Mikelina tol ajal just Jaaguga kooselu. Nii jäigi nende sõprus ajutiselt kuidagi soiku. Alles viimasel ajal olid nad hakanud jälle tihedamini kokku saama.

      „Kuid mida teab tema Riiko käimistest? Ja mida ta selle asja peale öelda oskab?“ närveeris Jolanda. „Lohutab ja kõik… Ei, ma pean kõigepealt ikka teada saama, kus nad on, või olid. Aga kui helistaks Kalle naisele?“ Ta tõmbas mobiili välja. See oli alati käekoti küljetaskus.

      Airiga, Kalle naisega, oli Jolanda tutvunud meditsiinikoolis. Neist said kohe sõbrannad. Airi oli tema jaoks alati olemas ja vaba ning iga hetk valmis midagi ette võtma. Koos käidi pidudel ja suvel malevas. Koos olid nad olnud ka sellel mälestusväärsel sünnipäeval, kui Kalle sai kakskümmend neli ja Jolanda tutvus Riikoga.

      „Kui Airi öistest sündmustest ei tea, siis teab ta ehk ikkagi, kus Kalle praegu on ja Kalle teab, kus Riiko on…“ arutles Jolanda. Tema mõtted kihutasid võidu bussiga. „Võibolla on Kalle Airile midagi rääkinud? Eilsest õhtust. No igatahes peab Kalle teadma, kus Riiko on. Nad olid ju ometigi koos. Või siis saan Kallelt kohe teada, mis juhtus.“ Ta oli juba mobiilil Airi nime valimas, kui muutis viimasel hetkel meelt ning otsustas selle asemel veelkord proovida helistada Riikole. Ei. Ikkagi ei mingit ühendust. Naine ohkas ja vaatas kella. Veerand seitse. Riiko tööpäev algab alati kell kaheksa. Hetkeline tuju Airiga rääkida oli üle läinud. Parem, kui ei helista, mõtles ta. Airi on küll tema sõbranna, kuid ei saanud teda ju keelata Kallele ütlemast, et kas uudist tead? Jolanda helistab ja uurib, millega Riiko tegeleb öösiti, kui ta kodus pole!

      Ohates pistis Jolanda mobiili käekotti tagasi.

      „Mida teha?“ Kripeldamine südames ei tahtnud lõppeda.

      „Ai…“ Kellegi kott tonksas valusasti mööda külge. Igal teisel päeval oleks naine tõukajale midagi nähvanud, nüüd ei teinud ta teist nägugi. Mis tähtsust sellel on? Tuimalt vaatas ta aknast, kuidas võõras, suure kotiga noormees viimasel hetkel bussist maha hüppas.

      „Mirjamiga võib ikka rääkida,“ otsustas ta lõpuks. „Aga ma pean ju tööl olema…Täna vist ikka ei saa… Isegi kui ta mul töö juurest läbi tuleb, et oma uut soengut näidata, pole aega. Lõunale ka minna ei saa, ei jõua.“

      Vanadekodus töötasid meditsiiniõed graafikujärgselt kolm korda kuus kakskümmend neli tundi järjest, ülejäänud tunnid olid jagatud lühemateks vahetusteks, et olla back up tolle päeva vastutavale õele. Kiired söögipausid, mida nad endile lubada said, katkestati tihtipeale mõne ootamatu väljakutsega. Mõni hoolealune tundis järsku südames valu, keegi oli rahutu, kellelgi niisama halb olla. Siis veel mõni ajaline dialüüs ja sonditoitmine või hapnikuballooni vahetus.

      Jolandale meeldis vanuritega töötada. Uskumatu, kuid ükski päev polnud teisega sarnane. Siin oli ka tunduvalt rahulikum, kui haigla operatsioonitoas, kus ta enne tööl oli olnud. Töögraafik andis võimaluse piisavalt palju aega muuga tegelemiseks. Peamiselt kulutas Jolanda seda vaba aega kodus arvuti taga istudes ja mängides.

      Nüüd oli tema rahuliku argipäevaelu kohale ilmunud tume pilv. Mõte, et Riikol on armuke, kõditas ebameeldivalt naise enesetunnet. Esimest korda nende abielu jooksul tundis ta end murelikuna:

      „Ja kes teab, kui kaugele on siis asjad Riiko uues suhtes arenenud? Kas see on alles alguse flirt või on asi juba tõsine?“ Ta püüdis meenutada aega kuni paar kuud tagasi ja pidi seejärel endale tunnistama, et polnud kusagilt poolt ohtu märganud. Ei midagi, mis oleks kasvõi viidanud ei tea kust ja millal mängu ilmunud armukesele. Kõik oli olnud nagu alati. Rahulik. Kindel.

      „Kas siis nüüd on kõik muutunud? Nii äkki?“ Jolanda märkas, et on hobusesaba otsa sõrmede vahele võtnud ning millegipärast suhu toppinud. Seda ta siin nämmutab! Ta sülitas juuksed suust välja ning viskas seljale. Tema keha reageeris juhtunule äraarvamatult, ootamatu hirmutunne valgus üle kere laiali ja südant lõikus uus valupiste:

      „Kavatseb ta mind maha jätta? Kas kohe? Ja mida siis teha? Mis minust saab?“

      Naine mõtles palavikuliselt. Tundis, kuidas keha higiseks muutus. „Ei, nii ei saanud see olla. Nii tõsine ei saanud asi ometi olla! Millal oleks Riiko jõudnud selle juuksurinaisega kohtamas käia? Ja millal ta siis temaga tutvus? Nagu ta eelmisel päeval välja rehkendas – juuksed olid tal vähemalt kolm-neli