Havai jutud. Jack London

hulatantsuga? Kui olin teda hoiatanud, läksin tema juurde – ma ei unusta seda kunagi – tema juurde, alla hüttideni. Oli õhtu. Võisin kuulda hulalaule, enne kui nägin seda stseeni. Ja kui ma seda nägin, olid seal tüdrukud, kuuvalgel häbitud ja tantsivad – tüdrukud, kellele ma olin õpetanud puhast elu ja õiget käitumist. Ja siis olid seal kolm tüdrukut, ma mäletan, kes olid just misjonikooli lõpetanud. Muidugi lasin Joe Garlandi lahti. Hilol oli sama asi. Räägiti, et ma läksin liiale, kui veensin Masonit ja Fitchi teda lahti laskma. Kuid misjonärid nõudsid, et ma seda teeksin. Ta raskendas nende tööd oma laiduväärse eeskujuga.”

      “Hiljem, kui ta sai tööle raudteele, sinu raudteele, vallandati ta põhjuseta,” väitis Kennedy visalt.

      “Seda mitte,” kõlas kiire vastus. “Ta tuli mu erakabinetti ja ma rääkisin temaga pool tundi.”

      “Sa lasksid ta lahti suutmatuse pärast?”

      “Moraalitu elu pärast, kui lubate.”

      Dr. Kennedy naeris kriginal. “Kes, pagan, pani sind otsustama ja kohut mõistma? Kas maaomand annab sulle õiguse otsustada surematute hingede üle, kes sinu heaks rügavad? Olen su arst. Pean ma homme ootama sinu käsku, et loobuksin viskist ja soodast või sinu ravimisest? Häh! Ford, sa võtad elu liiga tõsiselt. Pealegi, kui Joe sattus sellesse salakaubavedamise loosse (ta polnud siis sinu juures tööl) ja saatis sulle sõna, paludes ta trahv ära maksta, lasksid sa tal teha talle mõistetud kuut kuud rasket tööd rifil. Ära unusta, et jätsid tookord Joe Garlandi hätta. Sa andsid talle hoobi, raske hoobi; ja siiski mäletan esimest päeva, mil sa kooli tulid – olime vanad olijad, sina olid esimest päeva – sind pidi pidulikult vastu võetama. Kolm korda ujumisbasseini põhja – sa mäletad, see oli tavaline hulk, mille sai iga uus poiss. Ja sina hoidsid kõrvale. Sa väitsid, et ei oska ujuda. Sa kartsid, hüsteeritsesid…”

      “Jah, ma tean,” ütles Percival Ford aeglaselt. “Ma kartsin. Ja see oli vale, sest ma oskasin ujuda… Ja ma kartsin.”

      “Ja sa mäletad, kes võitles sinu eest? Kes valetas sinu eest rohkem, kui sa ise seda suutsid, ja vandus end teadvat, et sa ei oska ujuda? Kes hüppas basseini ja tõmbas su välja pärast esimest korda, ja kelle teised poisid peaaegu uputasid, sest nad olid selleks ajaks avastanud, et sa OSKAD ujuda?”

      “Muidugi ma tean,” märkis teine külmalt. “Kuid suuremeelne tegu poisina ei vabanda eluaegset vale käitumist.”

      “Ta pole kunagi sulle midagi halba teinud? Isiklikult ja otseselt, ma mõtlen?”

      “Ei,” kõlas Percival Fordi vastus. “See muudab mu seisukoha kõigutamatuks. Mul pole tema vastu isiklikku viha. Ta on halb, see on kõik. Ta elu on halb…”

      “Mis tähendab teisisõnu, et ta ei nõustu sinuga viisi suhtes, kuidas peab elu elama,” katkestas doktor.

      “Mõista seda nii. See on tähtsusetu. Ta on ringiuitaja…”

      “Põhjusega,” kõlas märkus, “arvestades töökohtade hulka, kust sa teda vallandasid.”

      “Ta on moraalitu…”

      “Oh, pea nüüd kinni, Ford. Ära korruta seda pidevalt. Sina oled puhtalt uusinglise verd. Joe Garland on pooleldi kanaka. Sinu veri on lahja. Tema oma on kuum. Elu tähendab sulle üht asja, talle teist. Tema naerab ja laulab ja tantsib läbi elu, leebe, lahke, lapselik, kõigi sõber. Sina lähed läbi elu nagu igiliikuv palveratas, mitte kellegi sõber peale õiglaste, ja õiglased on need, kes nõustuvad sinuga, mis on õige. Ja muide, kes seda teab? Sa elad nagu erak. Joe Garland elab nagu tore mees. Kes saab oma elust paremat? Me saame elult palka, tead. Kui palk on liiga vilets, loobume tööst, mis on põhjuseks, usu mind, kõigile mõistuslikele enesetappudele. Joe Garland nälgiks surnuks selle tasuga, mis sina elult saad. Tead, ta on lihtsalt teistsugune. Samamoodi nälgiksid sina tema tasuga, mis on laul ja armastus…”

      “Lihahimu, kui te vabandate,” katkestati teda.

      Dr. Kennedy naeratas.

      “Armastus on sinu jaoks kaheksatäheline sõna, mille tähenduse leidsid sõnastikust. Kuid armastust, tõelist armastust, kasteniisket ja südamepekslevat ja õrna, seda sa ei tea. Kui Jumal lõi sinu ja minu ja mehed ja naised, usu mind, ta lõi ka armastuse. Kuid teema juurde tagasi tulles: on aeg, et sa jätaksid Joe Garlandi tagakiusamise. See pole sinu vääriline ning on argpükslik. Sa peaksid talle käe sirutama, see sobiks sulle.”

      “Miks mina ja mitte sina?” nõudis teine. “Miks ei ulata sina talle kätt?”

      “Teengi seda. Ma ulatan talle praegu käe. Ma püüan saada sinu heakskiitu Edutuskomitee ettepanekule ta minema saata. Ma sain talle tööd Hilol Masoni ja Fitchi juures. Olen saanud talle pool tosinat tööd, ja sina oled ta iga kord minema ajanud. Kuid pole midagi. Ära unusta üht asja – ja pisut siirust ei tee sulle häda – pole aus mäng veel üks viga Joe Garlandile pähe määrida; ja sa tead, et sinul on selleks kõige vähem õigust. Noh, mees, see pole hea maitse. See on tõesti sobimatu.”

      “Nüüd ei mõista ma sind,” vastas Percival Ford. “Sa arutled siin mingit ähmast teaduslikku teooriat pärilikkusest ja isiklikust vastutustundetusest. Aga kuidas võib ükski teooria muuta Joe Garlandit oma pahategude eest vähem vastutavaks ja samal ajal teha mind nende eest rohkem vastutavaks kui kedagi teist, kaasa arvatud Joe Garlandit ennast – seda ma ei mõista.”

      “See on delikaatsus, arvan, või maitseküsimus, mis takistab sul minu mõttekäiku jälgimast,” nähvas Dr. Kennedy. “On muidugi tore, kui sa seltskonna pärast taktitundeliselt mõnda asja ignoreerid, kuid sa ignoreerid rohkem kui vaid taktitundeliselt.”

      “Ja mis see on, palun, mida ma taktitundeliselt ignoreerin?”

      Dr. Kennedy oli vihane. Sügavam puna, kui võis tulla viskist ja soodaveest, kattis ta nägu, kui ta vastas:

      “Su isa poeg.”

      “Mis sa sellega mõtled?”

      “Neetud, mees, ma ei saa enam selgemalt rääkida. Aga kui sa soovid, hästi – Isaac Fordi poeg – Joe Garland – sinu vend.”

      Percival Ford istus vaikselt, pahane ja vapustatud ilme näol. Kennedy vaatas teda kummaliselt, siis, kui aeg möödus, muutus ta ärevaks ja hirmunuks.

      “Mu Jumal!” hüüdis ta viimaks. “Sa ei taha mulle öelda, et sa ei teadnud!”

      Vastuseks muutusid Percival Fordi põsed aeglaselt halliks.

      “See on võigas nali,” ütles ta, “võigas nali.”

      Doktor oli end kokku võtnud.

      “Kõik teavad seda,” ütles ta. “Arvasin, et sina teadsid seda. Ja kui sa ei teadnud, on selleks aeg, ning olen rõõmus, et mul on võimalus sulle asi selgeks teha. Joe Garland ja sina olete vennad – poolvennad.”

      “See on vale,” hüüdis Ford. “Sa ei mõtle seda tõsiselt. Joe Garlandi ema oli Eliza Kunilio.” (Dr. Kennedy noogutas.) “Ma mäletan teda hästi, tema parditiigi ja tarokasvatamise maalapiga. Tema isa oli Joseph Garland, juhutööline.” (Dr. Kennedy raputas pead.) “Ta suri vaid kaks või kolm aastat tagasi. Ta jõi end sageli täis. Sealt sai Joe oma liiderlikkuse. Vaat seal on sinu pärilikkus.”

      “Ja keegi ei öelnud sulle,” ütles Kennedy mõne aja pärast mõtlikult.

      “Dr. Kennedy, sa ütlesid midagi kohutavat, mida ma ei saa sinnapaika jätta. Sa pead seda kas tõestama, või, või…”

      “Tõesta seda ise. Pööra ringi ja vaata teda. Sa näed teda profiilis. Vaata tema nina. See on Isaac Fordi oma. Sinu oma on selle kõhnem väljaanne. See on tõsi. Vaata. Jooned on täidlasemad, kuid need on olemas.”

      Percival Ford vaatas segaverelist kanakat, kes mängis hau-puu all, ning paistis, nagu mingi valguse tõttu, nagu vaataks ta iseenda viirastusteisikut. Näojoon näojoone järel välgatas eksimatus sarnasuses. Või pigem oli tema ise viirastusteisik sellest lihaselisest ja heldelt vormitud mehest. Ja tema näojooned ning selle teise mehe näojooned meenutasid kõik Isaac Fordi. Ja keegi polnud talle ütelnud. Ta tundis iga joont Isaac