Kapsapea. Oskar Luts

on>

      KAPSAPEA

Tegelased:

      Saamuel Pliuhkam, taluperemees

      Roosi, tema naine

      Elisabet, nende tütar

      Tõnis Sägi, noor taluperemees, Elisabeti peigmees

      Krõõt, saunanaine Pliuhkami saunas

      Kusti, tema 7-aastane poeg

      Maali, tema 5-aastane tütar

      Jüri, sulane Pliuhkami juures

Aeg: aastal 1910Koht: pime nurk Eestis

      Tagakamber Pliuhkami talus. Akna all laual põleb i-pea-lamp. Roosi kohendab kapi juures. On kuulda, kuidas keegi õuest eeskambrisse tuleb. Roosi kuulatab.

      SÄGI (tuleb eeskambrist tagakambrisse): Tere õhtat kah!

      ROOSI: Tere õhtat! Tere õhtat! Ei tunnud esite äragi, et ei tia, kes sal on. Lambiraisk kah nagu lõpnud sia silm. Ärgitan teist küll juba ammugi puruks visata, aga kahju ikke raipest nagu. Eks sa tule tahapoole. (Annab tooli. Sägi istub.)

      SÄGI: Kas teie rahvast kodu ei olegi?

      ROOSI (paneb suurema lambi põlema ja kustutab väikese): On küll. Vanamees visas ahju taha pikali… Ja ei tia, kohe see Liispet siit välja läks. Küll ta tuleb. (Hõikab.) Vanamees, kuule! Tule üles!

      PLIUHKAM (ahju tagant): Mes sal on?

      ROOSI: Tule, tule üles! Tõnis on siin.

      PLIUHKAM: Ahah!

      SÄGI: Tere õhtat!

      PLIUHKAM: Tere, tere! (Tuleb ahju tagant välja, teretab Sägit kättpidi ja istub kõhtu sügades laua juurde. Ta on särgiväel ja palja jalu.) Noh…?

      SÄGI: Ma tulin vaatama, mes te siin teete. Kas pühaba väljanäitusele lähte kah? Pühaba on Paunveres väljanäitus. Säh, ma tõin sulle natuke… (Võtab viinapudeli taskust ja annab Pliuhkami kätte.)

      PLIUHKAM: Attäh! Ah väljanäitus või? (Hakkab pudelit lahti tegema.) Öeldasse, olema jah teene… Kas sa lähed?

      SÄGI: Jah, ma ikke tahtsin minna küll. Tahan isegi paar asja viia. Viivad jo ikke teesed kõik, ma katsun õige kah: vast ehk annavad mõne au-inna või kiitusekirja. Nää, Ülesoo Mihkel viis minevaasta kartulid ja kapsid – sai viis rubla ja kiitusekirja. Kah asi!

      PLIUHKAM: Aa, või viis rubla ja kiitusekirja. (Roosile.) Too meile salt üks klaas. (Roosi läheb eeskambrisse.) Noh, miks ta asi ei ole. See on jo nigu maast leitud. Mis sa sinna viid?

      SÄGI: Ma viin kah kartulid ja… Mul on sal mõni kanis suur kapsapia kah… Otsin suuremad välja ja…

      PLIUHKAM: Noo-jah, nemad teavad’s, vast on kõik nii suured.

      ROOSI (tuleb klaasiga): Ütle nüid, neid kärpse-kurjevaimusi saab kah igale poole. Nüid ronind teesed siia kah sisse ja kuivand klaasi külge kinni. (Pühib klaasi põllega puhtaks ja paneb lauale.)

      PLIUHKAM (valab viina): Kuule, Tõnis viib oma kapsad ja kartulid Paunvere väljanäitusele.

      ROOSI: Voheh?

      PLIUHKAM: Jah, aga Ülesoo Mihkel on minevaasta viis rubla raha ja kiitusekirja saand. (Joob ja täidab klaasi uuesti.)

      SÄGI: Jah, sai küll. Kiitusekiri on praegugi teesel tagakambris seena pial. Kõik ilusti: raam ümber, klaas pial ja…

      PLIUHKAM: Aa! No joo n’d ise kah.

      SÄGI (joob): Ja siis ajalehed kah ikke, et: muudku vii aga, et selle läbi tõstame meie oma põllumajandust.

      PLIUHKAM (valab klaasi täis. Roosile): Joo! (Roosi joob poole klaasi.) Ah’s ajalehed kah kirjutavad, et piab viima – või nii? Aga mina olen kuulnd, et need, kes au-inna või kiitusekirja saavad, et nende nimed pannasse pärast ajalehte kah? (Võtab ahjuaugust tubakakoti, püksitaskust piibu ja hakkab suitsetama. Sägi väänab endale „plotski“.)

      SÄGI: Noo-jah, see tuleb omasoodu. Ega see kuhugi jää. Kõik pannasse üles, et: see ja see sai kartulite ja kapsaste eest esimese au-inna, see sai obuse eest teese au-inna, ja see, ütleme näiteks, rehepeksumasina eest, et see sai kolmanda. Kõik pannasse üles. Ajalehe juurest on kohe üks mees sial, kes üles tähendab, kes sai ja kes ei saand ja… See ei jää kohegi!

      PLIUHKAM: Jajah. Ega mina seda kiitusekirja nii väga tahakski; andku viis rubla, mina sellegagi rahul. Aga nagu et ajalehte panevad – pangu piale… ku nad selle eest au-innast maha ei arva.

      SÄGI: Ooh, ei arva maha kedagi.

      ROOSI: Näh, sul, vanamees, kah nagu imu midagi viia, et kah au-innast ja kiitusekirjast räägid?

      PLIUHKAM (sügab kukalt): Ei tia kedagi niisukest…

      SÄGI: Ega sinna võib kõik viia, mes sa aga tahad. Sial on kõiksugu osakonnad: loomad, vili, käsitöö, masinad, kartulid, kapsad…

      PLIUHKAM: Jah-noh, meil ei ole jälle niisukesi kartulid ja kapsid, mis viia võiks. Kapsad on pisikesed justku tutiga täiad ja pehmed nigu tohlud. Mina ei tia, kust põrgust te need taimed kevade välja kiskusite, aga päid nad ei võta, kas tee või tina. Paremid kartulid me tänavu kah ei saa… kõik puha pisikesed nigu pabulad.

      ROOSI: Mes sa aad, kas sina mõni näitusele mineja oled! Suured asjad nad n’d küll ei ole, need kapsad, aga egas näitusele ikke põleks läind, oleks nad olnd ku suured nad oleks olnd.

      PLIUHKAM: Ega kedagi! Kas sul see viis rubla mööda külge maha jookseb, et ta sulle ei kõlba! Kiitusekiri, las n’d see olla piale, mes ta on, aga viis rubla on ikke viis rubla.

      SÄGI: Kedagi muud viia…?

      PLIUHKAM: Mes sa muud viid? Ega sinna niisukesi vanu asju ei võeta, nii mes nii nagu ikke nii kanis vana on? Neid aetasse nüid küll kah taga. Suvelgi käis siin üks tudeng, või kes ta oli… tahtis ära osta… ajas piale nagu uni, et tema annab kaks rubla. Esite veel küll, et: kingi temale, et tema annab tähe vasta, et ega tema endale ei korja, et tema annab jälle edasi… muusijunnile või kellele. Siin ta pläras tüki aega. Ei mina akand kuulama, mes ta rääkis. Suurem asi ta n’d küll ei ole… üks vana kerst.

      SÄGI: Ah kaks rubla pakkus?

      PLIUHKAM: Jah. Ei mina and ära, et: ku sa jõuad kaks rubla maksa, küll sa maksad siis neli kah, ku sul teda tarvis on. Ei tia s’ nüid, kas viia teene õige näitusele või?

      SÄGI: Ei tia, kas nad näitusel vana asjade eest annavad kah kedagi. Aga niisuke muuseumm on ikke olemas küll. See olevat juba ajalehtedeski üleval, et on. Et korjavad kõik need vanad Eesti mälestused kokku ja… et siis on pärast ia teisi vaadata.

      PLIUHKAM: Jah, ei tia, mes sa neist ikke vaatad. Tuleb aga korra linnasakstel niisuke tuju ja siis… Pärast jätavad kõik laokile, kos üks, kos teene. Aga ku kerstu eest näitusel kedagi ei saa, siis oleks ike teese piaaegu suvel kahe rubla eest ära võind anda. Eks siis oleks näind, mes nad ta’ga oleks teind.