Koduabiline. Kathryn Stockett

kardan, et pisitüdruk võib seda korrata.

      Hilja samal õhtapoolikul tuleb miss Leefolt koju, juuksed kõik üles sätitud.Ta lasi endale püsilokid teha ja lõhnab, nigu saaks kopsupõletikuvastaseid ravimeid.

      „Arvake ära, mida Mae Mobley täna tegi?” ütlen. „Käis tualettruumis potil.”

      „Oi, see on suurepärane.” Ta kallistab oma tütart – see on midagi, mida ta võiks oopis sagedamini teha. Ma tean, et ta tunneb sellest ka tõsiselt rõõmu, sest miss Leefoltile ei meeldi mähkmeid vahetada.

      Mina ütlen: „Teil tuleb oolitseda selle eest, et ta nüüdsest peale potil käiks. Kui ta seda ei tee, siis satub ta tõelisesse segadusse.”

      Missus Leefolt naeratab, ütleb: „Hästi.”

      „Vaatame, kas ta teeb seda veel kord, enne kui koju lähen.” Lähme vannituppa. Võtan tal mähkmed ära ja panen ta potile. Kuid pisitüdruk raputab pead.

      „Kuule nüüd, Mae Mobley, tee oma emale eameelt ja pissi potti.”

      „Ee-eeei.”

      Lõpuks panen ta jalgele tagasi. „Pole viga, sa olid täna väga tubli.”

      Kuid miss Leefolt, tema prunditab uuli ja ümiseb pahaselt ja kortsutab lapsele kulmu. Enne kui saan mähkme tagasi pand, jookseb pisitüdruk minema nii kiiresti, kui jalad võtavad. Porgandpaljas pisike valge laps jookseb majas ringi. Juba on ta köögis. Seal teeb ta tagaukse lahti, siis on garaažis ja küünitab minu vetsu uksenupuni. Jookseme talle järele ja miss Leefolt osutab talle sõrmega.Ta hääl muutub kriiskavaks. „See ei ole sinu tualett!”

      Pisitüdruk vangutab pead. „Minu tulett!”

      Miss Leefolt aarab ta sülle ja annab laksu sääre pihta.

      „Miss Leefolt, ta ei tea, mida ta teeb…”

      „Mine majja tagasi, Aibileen!”

      Ma ei taha, kuid lähen kööki. Seisan köögi keskel, jätan ukse enda järel lahti.

      „Ma ei kasvatand sind värviliste tualettruumi kasutama!” kuulen teda sisinal sosistamas – ta arvab, et ma ei kuule, ja mina mõtlen: proua, te ei ole oma last üldse kasvatand.

      „Siin väljas on räpane, Mae Mobley. Sa saad siit igasuguseid haigusi! Ei, ei, ei!”

      Ja ma kuulen teda ikka ja jälle lapse paljaile säärtele lakse jagamas.

      Sekundi pärast tassib miss Leefolt lapse kui kartulikoti sisse. Ma ei saa miskit teha, võin ainult pealt vaadata. Mu süda tahab vägisi kurku tõusta. Miss Leefolt pillab Mae Mobley televiisori ette ja marsib oma magamistuppa, lüües ukse pauguga kinni. Lähen ja kallistan pisitüdrukut. Ta nutab ikka veel ja tundub olevat suures segaduses.

      „Mul on tõesti kahju, Mae Mobley,” sosistan talle. Kirun ennast, et miks ma üleüldse ta sinna pidin viima. Kuid mida muud veel öelda, ma ei tea, ja nii ma siis lihtsalt oian tal ümbert kinni.

      Seame end seal sisse Lil’s Rascalsi programmi vaatama, kuni miss Leefolt välja tuleb ja küsib, kas mul põle juba ammu aeg. Veeretan taskus oma bussiraha. Emban Mae Mobleyt veel kord, sosistan: „Oled tubli tüdruk. Oled ea tüdruk.”

      Kojusõidul ei näe ma suuri valgeid maju akna tagant mööda libisemas. Ma ei räägi oma koduabilistest sõpradega. Näen vaimusilmas pisitüdrukut, keda nüpeldatakse minu pärast. Näen, kuidas ta kuulab, kui miss Leefolt ütleb, et olen räpane, aigustekandja.

      Buss lisab State’i tänaval kiirust. Sõidame üle Woodrow Wilsoni sillast ja mulle tundub, et mu lõug on kivinend – et suu lahti saaks, oleks tarvis hambad purustada.Tunnen, kuidas minus kasvab jälle see kibeduse seeme, mis sai alguse Treelore’i surmast. Tahaks karjuda nii kõvasti, et pisitüdruk mind kuuleks – räpasus ei tähenda nahavärvi, haigus ei seondu neegrite linnaosaga.Tahan edasi lükata seda etke – ja see etk saabub iga valge lapse elus –, mil nad akkavad mõtlema, et värvilised põle valgetega võrdsed.

      Pöördume Farishi tänavale ja ma tõusen püsti, kuna järgmine on minu peatus. Palvetan, et see, mis aset leidis, põleks Mae Mobley jaoks see etk. Palvetan, et mulle jääks veel aega.

      Vaikus valitseb majas paar järgmist nädalat. Mae Mobleyl on nüüd jalgas suure tüdruku püksid. Püksi ta peaaegu et enam ei teegi. Pärast seda, mis garaažis juhtus, on miss Leefolt Mae Mobley potilkäimise oskustest tõsiselt uvitunud. Ta laseb tal isegi oma potilkäimise tunnistajaks olla, et näidata talle valgete inimeste eeskuju. Ent mõnel korral, kui ema põle kodus, saan ta ikka veel kätte, kui ta minu ruumi minna püüab. Mõnikord teeb ta seda enne, kui jaole saan.

      „Tere, miss Clark!”Robert Brown, kes miss Leefolti õue korras hoiab, tuleb tagaukse juures trepist üles. Väljas on ilus ilm ja jahe, teen võreukse lahti.

      „Kuis läheb, poja?” ütlen ja patsutan ta kätt. „Olen kuuld, et tegutsed kõigis oovides sel tänaval.”

      „Jah, ma’am. Kaks selli niidab minu tarvis.” Ta naeratab. Kena poiss on ta, pikk ja lühikeste juustega. Käis koos Treelore’iga keskkoolis. Olid ead sõbrad, mängisid koos korvpalli. Puudutan ta käsivart, mul on lihtsalt tarvis seda jälle oma käe all tunda.

      „Kuidas su vanaemal läheb?”küsin. Louvenia meeldib mulle väga, ta on üks armsamaid inimesi, kes maamunal elab.Tema ja Robert tulid koos matustele. See tuletab mulle meelde, mis ees seisab. Kõige koledam päev aastas.

      „Ta on tugevam kui mina.” Poiss naerab. „Tulen laupäeval sinu maja juurde niitma.”

      Treelore niitis alati minu eest. Nüüd teeb seda Robert, ilma palumata, ja iialgi ei võta ta selle eest raha. „Tänan Robert, mul on sellest ea meel.”

      „Kui midagi vaja, helistage mulle – kas oleme kokku leppinud, miss Clark?”

      „Tänan sind, poeg.”

      Kuulen uksekella elisemas ja näen väljas miss Skeeteri autot. Miss Skeeter on käinud miss Leefolti pool sel kuul iga nädal, et uurida minult vastuseid miss Myrna veeru küsimustele.Ta küsib raskeste eemaldatavate veeplekkide kohta ja mina ütlen talle, et kasutada tuleb viinakivi. Tema küsib, kuidas lahti keerata elektripirni, mis pesas katki läks, ja mina ütlen talle toores kartul. Tema küsib minult, mis juhtus tema vana teenijanna Constantine’i ja tema emaga, ja minul tõmbub kere külmaks. Mõtlesin paar nädalat tagasi, et kui räägin talle natukene – sellest, et Constantine’il on tütar –, jätab ta mu pärast seda rahule. Aga miss Skeeter muudkui pärib edasi. Sain aru, et ta ei mõista, miks värviline naisterahvas ei saa Mississippis kasvatada valgenahalist last. See oleks raske, üksildane elu, kui sa ei kuulu ei siia ega ka tänna.

      Iga kord kui miss Skeeter oma küsimustega lõpule jõuab – kuidas puhastada seda-toda või parandada üht-teist või kus on Constantine –, jõuame oma jutuga ka teiste asjadeni välja. Seda ei ole ma teind mitte ühegagi oma paljudest ülemustest või nende sõpradega. Leian end talle rääkimas, kuidas Treelore ei saanud kunagi alvemat innet kui väga hea miinusega või et uus kiriku diakon käib mulle närvidele, sest ta pudistab S-tähte. Pisinatuke endast, kuid need on asjad, millest ma tavaliselt valgele inimesele ei räägi.

      Täna püüan talle selgitada, mis vahet on õbeda kastutamisel ja poleerimisel; kuidas ainult labasevõitu majades kastutatakse, sest nii saab kiiremini, kuid tulemus ei näe ea välja. Miss Skeeter kallutab pea ühele poole ja kortsutab otsaesist.„Aibileen, kas sa mäletad… seda Treelore’i kavatsust?”

      Noogutan ja tunnen, kuis mul rinnas torgib. Ma põleks kunagi pidand sellest valge naisega rääkima.

      Miss Skeeteri silmad lähvad veidi kõõrdi nagu siis, kui ta esimest korda tualettruumi teema üles võttis. „Ma olen selle peale mõelnud. Tahtsin sinuga rääkida… „

      Kuid enne kui ta jõuab lõpetada, tuleb miss Leefolt kööki ja tabab pisitüdruku minu kammiga mu kotis mängimas ja ütleb, et võib-olla peaks Mae Mobley täna varakult vannis ära käima. Jätan miss Skeeteriga ead aega ja lähen keeran vee jooksma.

      Pärast seda kui veetsin terve aasta