Kaljo Kiisk. Andres Laasik

istungitel. 21. sajandil hakkas rahvasaadiku kohalolekut Riigikogus arvestama arvuti ja tulemus pandi üles internetti. Sealt saab näha, et kaheksakümnendale eluaastale lähenev Kaljo Kiisk oli Riigikogu IX koosseisu istungjärkudel pea 100 % kohal. Võttis ka sõna, nagu ütleb Riigikogu töö statistika. Siim Kallas: “Kaljo Kiisk oli väga kohusetundlik. Minu kui fraktsiooni esimehe jaoks oli hääletamine alati nagu õudusunenägu. Keegi oli ära välismaal, keegi läks WC-sse. Tihti jäi istung hilja peale ja inimesed hakkasid ära vajuma. See oli pidev probleem – kuidas oma hääled kokku saada. Kaljo Kiisk oli seejuures mees, kelle peale võis alati kindel olla.”

      Kultuurikomisjoni tööjaotuse kohaselt oli Kiisk sagedasti komisjonipoolne kaasettekandja, kui saalis menetleti mõnd olulist kultuurivaldkonda puudutavat seadust. “Rääkisin juttu selle seaduse vajalikkusest, mitte aga juriidilistest konksudest,” ütles Kiisk oma rolli kohta. Iga ettekande jaoks tegi ta oma sõnul konspekti. “Eks sellest valmiskirjutatud tekstist olid ka väikesed kõrvalekalded. Peaasi, et seletus oleks lühike ja selge.”

      Riigikogu VIII ja IX koosseis töötasid veel ajal, mil õiguslikku vaakumit täideti hädavajalike seadustega. Ka paljud Kaljo Kiisa jaoks olulised seadused kultuurivallas said tollal paika. Nimetagem kas või mitmeid meedia-alaseid seadusi, millega Eesti muutus ka õiguslikult Euroopa osaks. Kohendati Kultuurkapitali tööd. Võeti vastu kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seadus. Viimase väljatöötamisel läks käiku Kaljo Kiisa parandusettepanek, et ka loomeliidud saaksid esitada preemiakandidaate. Selle tööga jäid ka tegijad ise rahule. Kaljo Kiisk: “Mõned istumised ja mõned tunnid tulevad su ette ja ütled endale – õigesti sai siis tehtud.”

      Riigikogu VIII koosseisu kultuurikomisjonis sündisid ka kultuuri suurehituste otsused, mille tulemusena kõrgub Kadriorus KUMU kunstitempel. 9. aprillil ütleb Kaljo Kiisk kultuurikomisjoni istungil: “Teen lühidalt – peaks ütlema seda, et riigieelarvest tuleks lõpetada Eesti Muusikaakadeemia ehitamine. Järgmisena alustada Eesti Kunstimuuseumi ehitamist ja ühtlasi ka Eesti Rahva Muuseumi projekteerimist. Selline on minu järjekord.” See järjekord vormus hiljem ka seaduseks. Aga seaduse tegemine ei piirdunud kabinettides istumisega, kultuurikomisjon reisis läbi kõik kõne all olnud kultuuriinstitutsioonid, jalutas läbi olemasolevatest ruumidest, tutvus kohapeal olukorraga.

      Kui Riigikogu IX koosseis 1999. aasta kevadel Toompeal tööd alustab, saab Kaljo Kiisk Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmeks. Ignar Fjuk: “Kultuurikomisjoni ta ei mahtunud ja seetõttu ta läkski sotsiaalkomisjoni. Ta ise tahtis sinna minna ja ta sobis sinna vaata et pareminigi kui kultuurikomisjoni.” Kaljo Kiisk: “Mind paluti minna sotsiaalkomisjoni. Et vana mees, teab vanurite probleeme. Ega seal ei olnud sugugi igav. See töö oli isegi vähem abstraktne, kui oli kultuurikomisjonis.”

      Koos Siim Kallase ja Signe Kiviga Toompeal.

      Kaljo Kiisa isiku läbi Riigikokku jõudnud sõnum läks inimestele korda. Siim Kallas: “Ta sobis teiste inimestega Riigikogus kokku oma inimlike omaduste poolest. Temast peeti lugu. Nii erakonnas kui terves Riigikogus.” Ignar Fjuk: “Riiukuklust ja kehkenpükslust Kaljo Kiisk ei seedinud.”

      Milline oli Kaljo Kiisk seaduseloojana? Ta püüdis endale seaduste peensusi selgeks teha: “Mind aitas väga palju see, et puutusin kokku Tiit Käbiniga, kes seletas mulle lahkelt ühe või teise seaduse konksusid.” Tegelikult oli seaduste seletamisi teisigi. Lugedes komisjonide protokolle, torkab silma, et Kaljo Kiisk pärib rohkesti. Küsib formuleeringute kohta ja tahab teada tagajärgi, mida seaduse vastuvõtmine või mittevastuvõtmine kaasa tooksid. Tegu ei ole kõrvalseisjaga, kellel oleks ükspuha, millise seaduse poolt hääletada. See seadusepügalate üle pärimine torkab silma ka kolleegidele. Ignar Fjuk: “Ta ei kartnud näidata, kui ta millestki aru ei saanud. Ta kartis lolliks jääda.” Moepärast käetõstmist Kaljo Kiisa puhul ei esinenud.

      Kaljo Kiisk tuli tol veebruarikuu päeval Toompealt alla jalutades. Ignar Fjuk: “Ta käis kodust Toompeale jalgsi. Tal oli hea tervis, füüsiliselt oli Kaljo Kiisk heas vormis.” Koduste teada Kaljo Kiisk mõnekilomeetrist teed Tina tänavalt Toompeale siiski alati jala ei käinud. Enamasti kõndis ta oma kodust Tina tänavalt Narva maanteele, läks siin Tallinna Ülikooli ees trammile ja sõitis Vabaduse väljakuni, kust jalutas Toompeale. Ent selleski eristus ta teistest “riigikogujatest”, kes sõitsid enamasti esindusraha eest liisitud uhkete sõidukitega parlamendiesisele parkimisplatsile, andes põhjust vallatutele tabloididele võrrelda, kes üllatab uhkema neljarattalise elukaga. Kaheksandat aastakümmet käiv härrasmees tuli oma tööle lihtsa inimese kombel, ilma edevuseta.

      Täiesti vale oleks öelda, et Kaljo Kiisk tuli Riigikokku ja poliitikasse valge lehena. Võib-olla ei olnud need Riigikogu-aastad isegi ta poliitikaelu kõrghetk. Ignar Fjuk: “See Kaljo Kiisk, kes oli Riigikogus, erines sellest, keda ma tundsin loomeliitude kultuurinõukogust. 1980-ndate aastate lõpus, kui me kohtusime poliitilisi vabadusi taotlevate loomeliitude asjaajamises, oli ta palju aktiivsem. Eriti oli seda tunda raadiosaates “Loominguliste liitude tund”, kus ta oskas alati tuua aruteludesse ligi inimliku mõõtme.” Fjuki arvamuse kohaselt jäi Kaljo Kiisa ühiskondliku tegevuse tippaeg Eesti taasiseseisvumise murrangulistesse aastatesse, millele filmimees tohutu innuga kaasa elas. Sealt edasi algas juba langus.

      Perestroikaaegse poliitikategelase üheks tegevusväljaks oli Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongress, kuhu 1989. aasta kevadel valiti saadikud Eestist juba enam-vähem ausal moel. Vähemalt olid olemas vastaskandidaadid ja rahvas otsustas, kes saadetakse Moskvasse eestlaste õigusi kaitsma. Rahvasaadikute Kongressi delegaadiks sai ka Kaljo Kiisk, ent tema jõudis sinna eri teed pidi. NSV Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi plaani kohaselt olid selles esindusorganisatsioonis ka ühiskondlike organisatsioonide esindajatele reserveeritud kohad ning Kaljo Kiisk pääses kongressile Nõukogude Liidu Kinoliidu kaudu.

      Paistab, et ka NSV Liidu Kinoliidus Moskvas ei toimunud valimised suurriigi kõrgeima võimu esinduskogusse formaalselt. Kaljo Kiisa isiklikus arhiivis on venekeelne reklaamleht, mis kutsub üles valima kongressile just Kiiska. Et üleskutse oli tehtud Eesti Kinoliidu juhatuse nimel, võib oletada, et paber oli kokku pandud ja trükitud Tallinnas.

      Selle poliitilise bukleti sisu on ajastule omaselt vastuoluline. Nii on seal kirjas, et Kaljo Kiisk “omab tihedaid sidemeid Rahvarinde juhatusega (oli Rahvarinde asutamiskongressi delegaat)”. Samas märgitakse aga, et ta on Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige ja viib ellu selle organisatsiooni programmi. Poliitilistes nõudmistes on juttu nõukogude föderatsiooni tugevdamisest, liidulepingust ja demokraatia põhimõtetest.

      Siiski ei tule arvata, et Kaljo Kiisk osutus valituks tänu nõudmiste mõõdukusele. Kiisk oli vene filmiringkondades haruldaselt autoriteetne. Temast peeti lugu. Ta oli mees, kel olid parimad šansid saada Eestist Kinoliidu süsteemi kaudu Rahvasaadikute Kongressi delegaadiks ja nii ka läks. Eesti vabamaks saavas ajakirjanduses avaldati arvamust, et Gorbatšovi plaan täita kongressi osa kohti ühiskondlike organisatsioonide kaudu ei ole just eriti demokraatlik. Ilmselt kardeti, et sel viisil poeb esinduskogusse ka impeeriumi mõtteviis, mis vahel ka tõeks osutus. Siim Kallas: “Ma küll ei mäleta, et oleks mingisugust vahet tehtud, kes kongressi saadikutest sai siit Eestist valitud ja kes sai ühiskondlike organisatsioonide kaudu. Üheskoos tegutsesime me kõik. Teine selline üleliiduliste organisatsioonide kaudu Moskvasse saadikuks valitud mees oli Toomas Varek, kes valiti kolhoosimeeste kaudu. Üheskoos sai kongressi ajal välja toodud Molotov-Ribbentropi pakt ja tehtud muud asjad. Kaljo Kiisast ma mäletan, et ta oli ühtelugu mestis Gruusia filmitegija Tengiz Abuladzega, arutasid omavahel kogu aeg midagi. Loomeliitude rahvas oli minu meelest demokraatide leeris, ma ei mäleta, et mõnda reaktsioonilist kinotegelast oleks Rahvasaadikute Kongressil olnud.” Tengiz Abuladze oli perestroikaaja legendaavrne tegelane, kelle stalinismi paljastavast filmist “Patukahetsus”, mis jõudis Gorbatšovi käsul keelatud filmide riiulilt kinodesse, kujunes ühiskonnaelu raputav sündmus.

      1989. aastal ei olnud Kaljo Kiisk enam Eesti Kinoliidu esimene sekretär, see veerandsada aastat peetud amet sai mõni aeg tagasi maha pandud. Ent just siit pärinesid head suhted vene filmirahvaga. Kui Kiisk saabus Moskva Kinomajja, siis polnud inimest, kes ei oleks tahtnud talle tere öelda, teda kallistada või temaga uudiseid vahetada. Temast peeti väga lugu ja teda armastati.