Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

Gerassimi sinnajõudmise kohta. Proua rahunes pisut; esiti andis küll käsu ta jalamaid Moskvasse tagasi nõuda, hiljem aga leidis, et tal niisugust tänamatut inimest sugugi vaja ei ole. Muide, ta ise suri varsti pärast seda: pärijatel aga oli muudki teha kui Gerassimile mõtelda: nad lasksid vanaproua teisedki teoorjad obrokile.

      Nii elabki Gerassim tänini oma üksildases tares; tugev ja võimas on ta endist viisi, töötab nelja mehe eest nagu ennegi ja on tähtis ning väärikas nagu enne. Aga naabrid on märganud, et ta Moskvast tagasitulekust peale naistega hoopiski lakkas läbi käimast, neid isegi ei vaata, ja et ta endal ühtki koera ei pea. «Noh,» arutavad maamehed, «tema õnn, et tal naisi vaja pole; koer aga – milleks temale koer! Tema õuele ei vea varast vägisigi!» Nii suur kuulsus on tumma hiiglasejõul.

      SISSESÕIDUHOOV

      B. maantee ääres, peaaegu ühekaugusel kahest maakonnalinnast, millest see läbi läheb, seisis alles hiljaaegu suur sissesõiduhoov, mida väga hästi tundsid troikavoorimehed, vooris käivad talumehed, kaupmeeste sellid, rändkaupmehed ja üldse kõik need arvukad ja igat sorti teelised, kes igasugusel aastaajal meie teid kulutavad. Enamasti kõik pöörasid sinna sisse; vahest ainult mõni mõisnikutõld, millel kuus omakasvatatud hobust ees, veeres pidulikult mööda, mis aga ei takistanud kutsarit ega teenrit tagapukis mingi erilise tunde ja tähelepanelikkusega pilku heitmast kangesti tuttava läve poole; või vankriloguga kehvik, kel kolm viiekopikalist kukrus, nõõtas jõuka sissesõiduhoovi kohale jõudes oma väsinud hobusekronu ja ruttas öömajale mõnda maantee ääres olevasse asunikutallu, väiketalumehe juurde, kelle käest peale heina ja leiva ei olnud midagi saada, aga kellele see-eest ei tulnud ka ülearust kopikat maksta. Peale oma soodsa asukoha oli sissesõiduhoovil, millest me rääkima hakkasime, veel palju veetlusi: väga hea vesi kahes kääksuvate ratastega ja keti külge kinnitatud plekkämbriga sügavas kaevus; avar õu kindlate laudadest varjualustega jämedatel postidel; rohke tagavara häid kaeru keldris: soe tare tohutu suure vene ahjuga, mille küljes pikad viimalõõrid nagu vägilase õlad, ja lõpuks, kaks üsna puhast toakest punakaslilla, alt veidi rebenenud tapeediga seintel, värvitud puusohvaga, samasuguste toolidega ja kahe pelargooniumipotiga akendel, mida muide iialgi ei avatud ja mis olid hallid paljude aastate tolmust. Muidki mugavusi oli sel sissesõiduhoovil: sepikoda oli lähedal, peaaegu samas kõrval oli veski; ja lõpuks sai seal ka hästi süüa tänu paksule ning punetavale kokaeidele, kes valmistas toite maitsvalt ning rammusalt ega koonerdanud toidukraamiga; lähima kõrtsini polnud rohkem kui pool versta; peremees pidas varuks nuusktubakat, mis oli tuhaga segatud, kuid haruldaselt kange ja kipitas meeldivalt ninas, – ühesõnaga, oli rohkesti põhjusi, miks selles sissesõiduhoovis ei olnud kunagi puudu öömajalistest. Kõige tähtsam oli aga see, et ta oli läbisõitjatele meeldima hakanud. Ilma selleta ei ole muidugi ühelgi äril minekut. Aga meeldima oli ta hakanud, nagu ümbruskonnas räägiti, peamiselt sellepärast, et peremees ise oli väga õnnelik ja kõigis oma ettevõtmistes õnneliku käega, ehkki ta polnud oma õnne just ära teeninud; kuid, nagu näha, kellel kord juba vedama hakkab, sel veab alati.

      See peremees oli linnakodanik, tema nimi oli Naum Ivanov. Ta oli keskmist kasvu, paks, veidi kühmus ja laiaõlgne; pea oli tal suur, ümmargune, juuksed lainelised ja juba hallid, ehkki pealtnäha ei paistnud tal aastaid olevat üle neljakümne; nägu oli priske ja rõõsk, otsaesine madal, kuid valge ja sile, silmad väikesed, selged, helesinised ja ta vaatas nendega väga imelikult: altkulmu ja ühtlasi jultunult, mida võib võrdlemisi harva näha. Pead hoidis ta alati longus ja liigutas seda vaevaliselt, võib-olla seetõttu, et kael oli tal väga lühike, kõndis kärmesti ja käies ta ei vehkinud, vaid laiutas rusikassetõmmatud käsi. Kui ta naeratas – seda aga tegi ta tihti, kuid vaikselt, justkui endamisi, – avanesid tema lihavad huuled ebameeldivalt ja paljastasid rea tihedaid ning säravaid hambaid. Ta rääkis katkendlikult ja kuidagi süngelt kõlaval häälel. Habet ta ajas, kuid sakslase moodi riides ei käinud. Tema riietus koosnes pikast üsna kulunud kaftanist, laiadest pükstest ja kingadest paljaste jalgade otsas. Ta käis tihti kodunt ära asju ajamas, neid asjaajamisi aga oli tal rohkesti: ta parseldas hobustega, võttis maad rendile, pidas juurviljaaedu, ostis kokku puuvilja ja tegeles üldse mitmesuguste äriliste tehingutega, – kuid tema äraolekud ei kestnud kunagi kaua. Nagu kull, kellega tal eriti oma silmavaate tõttu oli palju ühist, pöördus ta tagasi oma pessa. Ta oskas seda pesa korras hoida: teda jätkus igale poole, ta kuulas kõik ära, jagas ise käske, andis kaupu välja, müüs, tegi arveid, ei jätnud kellelegi kopikatki maha, kuid ei võtnud ka rohkem kui õigus.

      Külalised ei teinud temaga juttu ja ka ta ise ei armastanud asjatult sõnu kulutada. «Mulle on vaja teie raha, teile minu kosti,» arutles ta iga sõna justkui raiudes, «ega me lapsi risti. On teeline söönud ja hobust söötnud, ärgu jäägu pikalt istuma. Oled väsinud, siis maga, ära vatra.» Sulased olid tal kogukad ja tugevad, kuid vaikseloomulised ja sõnavõtlikud; nad kartsid teda väga. Vägijooke ei võtnud ta ise suu sissegi, neile aga andis suurte pühade ajal igaühele kümnekopikalise viinarahaks; muudel päevadel ei tohtinud nad juua. Naumi-taolised inimesed lähevad ruttu rikkaks kuid oma hiilgava olukorrani – tal arvati olevat neli-viiskümmend tuhat – ei olnud Naum Ivanov jõudnud õigel teel…

      Paarkümmend aastat enne seda aega, kust saab alguse meie jutustus, oli juba sellessamas kohas maanteel sissesõiduhoov. Tõsi küll, sel ei olnud tumepunast laudkatust, mis andis Naum Ivanovi majale mõisa häärberi väljanägemise; ka ehituselt oli see kehvem, varjualused õues olid õlgkatustega ja palkseinte asemel olid vitstest punutud seinad; ei olnud tal ka kolmnurkset kreeka frontooni treitud sambakestel; aga see oli siiski täitsa tore sissesõiduhoov – ruumikas, kindel, soe – ja reisijad külastasid seda meelsasti. Selle peremeheks ei olnud tol ajal Naum Ivanov, vaid keegi Akim Semjonov, kohaliku mõisaproua, staabiohvitseri lese Lizaveta Prohhorovna Kuntze talupoeg. See Akim oli nupukas ja hakkaja mees, kes oli noores põlves kahe viletsa setukaga voori läinud, aasta pärast kolme korraliku hobusega tagasi tulnud ja seejärel peaaegu kogu eluaeg mööda maanteid rännanud, käinud Kaasanis ja Odessas, Orenburgis ja Varssavis, ka välismaal, «Lipetskis» [Leipzigis. (Autori märkus.)], ning lõpuks oli tal tohutute vankrite ette rakendatud juba kaks suurte ning tugevate täkkude troikat. Kas oli teda kodutu hulkurielu ära tüüdanud või tahtis ta perekonda soetada (ta naine oli ühel tema sõidusoleku ajal surnud, ka lapsed olid tal surnud), igatahes otsustas ta oma endise ameti maha panna ja sissesõiduhoovi avada. Oma mõisaproua loal kinnitas ta kanna maantee äärde, ostis tema nimel pool tiinu maad ja ehitas sellele sissesõiduhoovi. Asi hakkas vedu võtma. Raha oli tal enda sisseseadmiseks rohkem kui küllalt; kogemused, mis ta oli kauaaegse ringirändamisega kõigis Venemaa nurkades omandanud, tulid talle suuresti kasuks. Ta teadis, kuidas läbisõitjate, eriti oma endiste ametivendade, troikavoorimeeste meele järgi olla, kellest paljusid ta tundis isiklikult ja kellest sissesõiduhoovipidajad eriti lugu peavad: nii palju söövad ja tarvitavad need mehed ise ja nende vägevad hobused. Akimi sissesõiduhoov sai kuulsaks sadade verstade ulatuses ümberringi… Tema juures peatuti isegi parema meelega kui hiljem tema asemele tulnud Naumi juures, ehkki Akim ei, saanud majapidamise oskuses kaugeltki Naumi vastu. Akimil oli kõik vanaaegsem, soe, kuid mitte päris puhas; kaer juhtus tal olema kerge või niiskevõitu, ka toidud valmistati, kuidas juhtus. Mõnikord toodi lauale säärast rooga, mis oleks parem võinud üldse ahju jäädagi, ja mitte sellepärast, et Akim oleks toidukraamiga koonerdanud, vaid eit ei pidanud lihtsalt küllalt silma peal. See-eest oli ta valmis ka hinda alla jätma ega keeldunud isegi võlgu usaldamast – ühesõnaga, oli hea inimene, lahke peremees. Ka jutuajamisest ja kostitamisest ei ütelnud ta ära. Vahel sattus teemasina juures niisugusesse jutuhoogu, et kuula kas või ilma söömata eriti kui ta hakkas rääkima Piiterist, tšerkassi steppidest või siis kaugest võõrast maast. Ka klaasi armastas ta tõsta, kuid muidugi mõista tubli inimese seltsis ja mitte üle mõõdu ning piiri, vaid rohkem seltskonna mõttes, – niiviisi rääkisid temast teelised. Väga hästi suhtusid temasse kaupmehed ja üldse kõik need, keda nimetatakse vana aja inimesteks, need, kes vööd vööle sidumata teele ei asu, risti ette löömata tuppa ei astu ega alusta juttu inimesega, enne kui on teda teretanud. Juba ainuüksi Akimi välimus äratas poolehoidu: ta oli suurt kasvu, pisut kõhn, kuid väga sihvakas, isegi küpses eas; nägu oli tal piklik, korrapärane ja meeldiv, otsaesine kõrge ja avar, nina sirge ja kitsas ning suu väheldane. Tema pruunide, veidi pungis silmade pilgust lausa säras