Название | Heureka |
---|---|
Автор произведения | Eesti Keele Sihtasutus |
Жанр | Поэзия |
Серия | |
Издательство | Поэзия |
Год выпуска | 2010 |
isbn | 9789985793893 |
sööta nime, nime, nime,
seda meie olemust.
«See on minu veri,
ära jäta
järele.»
KEELEPUHTUSE DEKLARATSIOON
eesti keel
nagu nuga
nagu mõõk
nagu kirves
nagu giljotiin
nagu zilett
nagu klaasikild
nagu metallist link talvel
kisub lõhki teised
lodevad keeled ja kehad
kargab kõrri
valesti käänajale
kargab kanda
koma ärajätjale
lõikab randmesse
võõraga nakatajale
tegelikult oli mõõk
ju kalevipojal
ja milline mõõk
me oma jalad ei lidu
piisavalt kiiresti
ent puhtusekujutlusest
purju jäänult
nõuame vihinat
tats-tats
etteütlus
kalevipoja mõõk
PRONKSSÕDUR
Teemaja terrassil tõmbus valgus
aegamisi kuldsest roosaks.
«Vaadake, kui teravalt paistavad
praegu mäetipud!»
Muidugi paistsid.
Ühel hetkel sai selgeks,
et vaateplatvormilt leitud poistest
ei tule minuga voodisse keegi.
Soovisin, et nad viigimarjakoogid
rutem ära sööksid.
Lapsang lõhnas nagu suusamääre,
poisid ja rõõmus kräsupea Moira
rääkisid reisiseiklustest.
Tegemata töid oli palju.
Korraga küsis keegi: pronkskuju?
Käivitusin nagu erk mootor
ja hakkasin rääkima. Rääkisin,
nemad kuulasid. Rääkisin.
Aga siis lendas hakiparv üle
ja teema vahetus.
Üks poiss tahtis teha filmi,
teine oli paar korda proovinud amfi.
Vaatasin roosat taevast
ja teiste taldrikuid.
Küll ükskord koidab ka hetk,
mil ligimesesooja
komeedina sööstab
üle laotuse kirglik «ciaaaaaaooo!».
Oma kannatustest te mulle ju ka ei rääkinud.
ÖÖSEL
traditsioon
ajab vahel vihale
võib põhjustada õnnetusi
parempoolses sõidureas
on olnud palju sõitjaid
ja asfalti on küntud
sügavad jäljed
lausa roopad:
arvestage!
vasakpoolne rida
on siledam
universaalsem
lubavam
aga muidugi mureneb
kiiresti seegi
viirastused välguvad
tee ääres
tean küll, et päeval
on need sildid «MÜÜA MAA»
aga praegu
ise Isa ja Poja rollis
ikka vasakpoolses reas
laulan endale
Schuberti/Goethe «Metshaldjat»
MÕRTSUKAS
Vaadake, praegu oleks meil eriti
vaja kokku hoida.
Otsustada, mida me tahame jätta,
mis näoga minevikku sündida; oleme ju
enam-vähem nõus, et tahame
kuidagi edasi olla, niisiis emmakem
praegu üksteist ja sõnastagem
hoolikalt, kuidas vähem kõrbeda,
punduda ja ssssssssssshhhhhssshh.
Nüüd paneb ta raadio kinni.
Kui see ikka on raadio.
Saabunu annab ukse all kella.
Kevad on, kastanid õitsevad
ja põhjapoolkera hingab.
Mõrtsukal on kõik valmis.
Öelge inimesele, et tal on vähe õigusi
ja neidki on rikutud. Öelge, et ta on ori:
sel hetkel, kui kallis meieloom
peaks tõlkima – suurimat hüve suurimale –
Naabri raadio mängib jälle. Mõrtsukas ootab,
kuni ohver liftiga üles sõidab.
Vaatab aknast välja: täna on õhukesed pilved.
Maja eest möödub vana mees,
käsi kipsis. Kenasti riides,
meenutab ehk soomlast.
Vana mees hoiab kätt kehast eemal
ja astub ettevaatlikult.
Teises käes on tal virsikutega kott
ja ülevalt vaadates paistab,
nagu naerataks ta hajameelselt.
Vaat siis.
BENAZIR BHUTTO EHK JÕULUPUHKUS
Viin on külm ja niiske,
mantel õhuke ja bronhiit tugev.
Benazir Bhutto
läks tagasi Pakistani.
Šnitsel maksab neliteist eurot,
kumma kord on maksta? Ah soo.
Benazir Bhutto
vaatab kioskiaknalt.
Šnitsel maksab kaksteist eurot: sea-.
Zweigeltist uimased, teeme
kolm ringi trammis: Ring-Kai-Ring.
Üks naine lööb lehe lahti: ongi Bhutto.
Hommikud on üha jäisemad. Berggasse 9.
«Olgu, mine osta siis muuseumist
need sauruse junnid ära.» Õhtul bensujaam, õlu, mahl ja FAZ.
«Mis maailmas uudist?» – «Ah… Bhutto… maeti isa kõrvale.
Musharraf